fbpx

Sirtsu lugu. Mälestusi 1990ndate lesbikogukonnast

Sirje Atso X-baari terrassil 2021. aasta suvel. Foto: Silja Oja

Mai lõpus lahkus legendaarne X-baari tegija Sirje Atso (1955–2022). “Mul on olnud kirju ja impulsiivne elu. Äge elu,” ütles Sirts eelmisel suvel tagasivaatavalt. Milline see elu oli? Allpool on Sirtsu lugu tema enda sõnadega.

Tead, ma olen sellest kõigest nii palju rääkinud, et mul on juba imelik – nagu kordaks ennast. Aga mina olen 1955. aasta mudel. Lapsena olin rüblik, oli vaja aiateiba otsas ronida. Eriti kleiti ei tahtnud, aga kui see ikka selga pandi, siis nutsin – jalgrattal ei olnud mugav. Ema muudkui korrutas: Issand, sa oled nagu poiss kohe!”

Koolis ma kõige paremini ei õppinud, olin kolmemees. Aga pärast kooli juhtus selline asi, et panime pausi, sest klassiõde Urvekas tahtis tööd leida. Kuna olin Kadrioru plika, otsisimegi sealt. Vilditööstuses ja seebitööstuses ei võetud, sest me ei olnud 18 täis. Lõpuks astusime Vesiväravast üles, vanasse loomaaeda. Urvekas kartis isegi jänest, aga mina tundsin, nii kui jala ukse vahele sain, et siin ma tahan olla. Kohe, kui kooli lõpetasin, läksin loomaaeda ja sain papagoide peale. Vahepeal jäin haigeks ja kui kuu aja pärast tagasi läksin, siis oli keegi minu asemele oma täditütre sokutanud. Mul oli ükskõik, ma võisin ju faasaneid ka talitada. Ühel hetkel seisin meie kontoris, Peeter I saunas [Peeter I aegne lammutatud maja Kadrioru pargis] palgajärjekorras ja nägin sugulast, kes meelitas mu üle enda osakonda söödasektorisse rotikasvatajaks: hamstrid, rotid, hiired. Kuna olin noor ja innukas, tuli ükspäev Alik Turovski ja kutsus madudega tööle. Lõpuks sai minust madude osakonna juhataja, olin loomaaias tööl 19 aastat.

Neiu Eva ja madudega reisil

Siis tuli 1980ndate lõpp. 1989. aastal helistati Türi rahvamajast, et rahvas tuleb maoaasta puhul kokku, tulgu ma ja võtku madu kaasa. Kõik osakonnajuhatajad pidid käima küll koolides ja lasteaedades. Pakkisin mao kokku, mürkmadusid ei võtnud me kunagi kaasa, aga siis öeldi: Kuulge, võtke see neiu Eva [1980ndatel Eestis tuntud erootiline tantsija] ka kaasa. Me anname bensiini.” Tollal anti bensiini, et saaks üldse sõita, mul pruta ema andis veel Žiguli. Olime neiu Evaga ühes garderoobis ja mulle täitsa meeldis see pull, mis ta tegi. Sellist asja muidu Eestis ei olnud. Andsin talle mõtte: Kuule, tee maoga šõu, jube äge jääks!” Üks päev olin tööl, kui neiu Eva mulle helistas: Davai, proovime!” Proovisime siinsamas, kus oli ööpood ja hiljem [gei]baar Homme. Neiu Eva ehk Hellekas pidas Kirovi kolhoosi kalarestoranis sünnipäeva, meil oli kaasas kolmemeetrine boa, ja see tuli jube äge välja – aplaus laeni! Nii me hakkasime seda asja koos ajama.

Tuuriga käisime Lätid-Leedud läbi, Leningradis esinesime kümme päeva Oktoobri suures saalis, 1990. aastal olime juba Soomes tegijad. Seal oli veel Taimi [pikaajaline X-baari omanik] ja palju tüdrukuid, aga Hellekas juhtis kogu kremplit. See ei olnud stripp: asi käis siiski riiklikul hindamisel. Eleonora Spriit ja kultuuriministeeriumi komisjon andsid loa. Loomaaiatöö lõpetasin siis ära. Kuna olin osakonnajuhataja, siis ma võtsin osa madusid kaasa, kuigi tegelikult ei lubatud. Aga lehed pasundasid ja seda ei saanudki varjata. Mina olin maoviija, panin ta kotti ja läksime laevale. Hiljem olin bussijuht ja aitasin riietuda – rebane kanalas. Tantsutrupi tüdrukud pidid jube kiiresti riietuma – nii kui lavalt tulid, teine korsett peale ja sukad sirgeks. Lõpuks käisin Tuulas, kust sain neli madu. Need olid veel väiksed, 90sentimeetrised paelakesed. Kaks müüsin maha, sain ühe eest 10 000 rubla, kotiga valati kümnestes pakkides laua peale. Endale jäi kaks madu.

Kui Jugoslaaviasse läksime, hakkas sõda. Kui Moskvas trupiga lennukisse istusime, siis õhus olemise jooksul oli Jugoslaavias sajaprotsendiline inflatsioon. Ehk maandudes ei olnud meil enam raha, et edasi või tagasi minna. Lisaks oli 200 aasta suurim külmalaine. Kohalikud impressaariod võtsid meid vastu ja Hellekas rääkis välja ühe esinemise, et me liikuma saaks. Pärast esinemist tekkis hirmus tüli, sest nende oma truppi enam ei tahetud. Meie saime raha kätte ja tõmbasime Bulgaariasse, kust saime väikebussiga ööpimeduses minema. Kusagil peeti veel kinni, et põõsastest peidetud kütust võtta. Lõpuks jõudsime Sarajevo lähedale. Me ei saanud esialgu millestki aru, kuigi tundsime, et jube ärev on. Olime seal tubli kuu aega, kuni üks kohalik ütles, et tõmmake jehhat. Hädaga saime Belgradi. Tollal võis end lennujaamas piletitele kirja panna ja nii jõudsime Moskvasse. Seal polnud meil enam üldse raha, nii et lõpuks sõitsime Tallinnasse postivagunis.

Esimesed suhted ja naistepeod

Naiste suhetest naistega eriti ei räägitud. Võib-olla olin seitsme-kaheksane, kui kuulsin Venemaal mingist Katjast või Koljast. Endast hakkasin mõtlema, kui olin äkki seitse, sest mulle õudselt meeldis mu vennanaine. Ta tuli Venemaalt Eestisse ja siis läks ära, mina jäin tema patja nuusutama. Võib-olla kahekümneselt sõnastasin enda jaoks selle asja ära. Varem ehk meeldis mingi klassiõde, aga lõpuks tekkis mulle töö juures pruta. Tema leidis minu, kõik leiavad minu. Ta oli kümme aastat noorem, mina olin vist 29, ja ta oli esimene, kellega koos olime. Olime Vääna-Viti jahilossi kandis pulmas. Ma ei viitsinud seal passida, läksin puu alla istuma, tahtsin lihtsalt rahus olla ilma kisa ja kärata. Ta tuli sinna, hakkas rääkima ja siis krahmas ja suudles mind, prauhh! Mina ei ole kunagi krabaja olnud. Aga see suhe oli mu elu halvimaid, ta tegi, mida ta tahtis. Sellist koosolemise aega oli kaks aastat, teine kaks ei olnud enam normaalne, aga ta ema hoidis mind.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Igaüks võttis söögi-joogi kaasa, võileib pandi nurka mängima ja siis läks tantsulka lahti.

Ükskord sõitsin Ungarisse ja kui tagasi tulin, siis ta ütles mulle: Kuule, niisugune koht on, kus naised saavad kokku. Lähme ka!” See oli siin vanalinnas, äkki 1990. aastal Laia tänava Krabi baaris. [Lilian] Kotter orgunnis juba igasugu asju. Läksin sinna, silmad nagu tõllarattad, üks suurem kui teine, kui vahtisin, mis toimub. Seal oli nii kakskümmend naist. Igaüks võttis söögi-joogi kaasa, võileib [kassettmakk] pandi nurka mängima ja siis läks tantsulka lahti. Seal võisid igavesti hüvasti jätta oma inimesega, kellega olid ehk neli-viis aastat koos olnud. Algul pooled arvasid, et nemad on ainukesed sellised – elasid rahulikult koos. Siis tuli seltskond kokku ja läks krabamiseks. Võttis üks tantsima, vaikselt anti telefoninumbrikesi, sosistati, et saame nüüd kokku. Olid lauatelefonid. Kes seal kokku said, ega need kaua koos ei olnud.

Kui keegi minult küsis naiste kohta, siis ma vastasin, muidu ei afišeerinud. Aga kuna isa-ema mitte kunagi ei küsinud, siis ma ka ei rääkinud. Võib-olla nad said aru, aga olid lihtsalt viisakad. Mehele mineku juttu alguses oli. Kui olin 26 ütlesin: Stopp! Nüüd istuge siia. Kas te tahate, et tütar oleks õnnelik?” – Muidugi!” – Siis näidake meie suguvõsast üks õnnelik abielu.” Nad ei leidnud kedagi. Ja ma ütlesin, et ma pole ka leidnud. Nad olid oma aja kohta väga mõistlikud, mehele ei aetud, aga ma ikkagi käisin ära. See oli 1995–1996, geikutt, kellega olime ammu sõbrad. Ta elas ühe Jugoslaavia kutiga, kes töötas kõrge koha peal lennufirmas. Nad käisid jube palju reisimas ja tema perekonnanimi aina kordus seal, nii et hakati juba ütlema. Ta ütles: Kuule, mul on vaja uut nime, Sirts, abiellume.” Lõpuks ta tõmbas Taisse ja on siiani seal. Ja kuna ta on niuke suslik – ostan, müün ja vahetan –, siis ma viis aastat hiljem ütlesin, et lahutame ära. Ma ei viitsinud enam käia koguaeg kuskil mingeid allkirju andmas.

Võib-olla mõni 1980ndate lõpus natukene kartis mind sellepärast, aga ma pole kunagi midagi aru saanud. Tajusin hoopis, et kui ütlesin klassiõdedele-sõpradele kõik välja, siis oli just vastupidi, olid kõik kohe omad joped. Nad muutusid veel ägedamaks ja käisid kogu aeg minu juures – siiamaani saame kokku. Kes olid abielus, need ei viitsinud oma meestega istuda. Tead, ma ei räägi pottidest ja pannidest ega tarkadest lastest, vaid igasugu maailma asjadest.

Tutvused soomlastega

Naiste kambas oli naised vanuse mõttes läbisegi. Kotter leidis kusagilt 1930ndatel aastatel sündinud Vaike ja Asta, kes olid meil väga au sees. Asta mängis kortsu [akordionit] ja korraldas enda juures pidusid. Mina olin umbes 30, Vaike oli 64 äkki, Asta vist oli vähe vanem. Ta oli siuke kõhna ja suitsetas, Lili Marleeni moodi ja mehine. Vaike oli hästi erudeeritud ja vaikne. Neil vist omal ajal ka keegi lõi kellegi üle.

1990ndatel tuli korraga palju soome naisi Eestisse. Kutsusime neid külla ja nemad meid. Soomes olid sümpoosionid ja kohtumised. Mäletan, et olime kord seal, oli hästi lõbus, ning järsku hommikul sommid tulevad: “Mis teil kodumaal toimub?” Tegime teleka lahti: Moskvas putš! Kõik nutsid! – sommid ka. Meid ei lastud Soomest paar päeva väljagi. Lõpuks pandi laeva peale ja saadeti Eesti poole. Mõtlesin, et issand jumal, nüüd ei ole vist kivi kivi peal ka mitte. Aga midagi nagu ei olnudki, kõik oli juba ära toimunud.

Muidu Soome naiste välimus oli meie omast küll erinev, nemad olid rekkakuskid [sm rekkajuhid]. Meie omad olid naiselikud naised ja soomlased krabasid neid. Soomlased olid kõik kiilakad, seljas nahktagid, laiad püksid ja taga rippusid narmad – nad olid ikka väga teistsugused. Aga siis hakkasid meie naised ka selliseks muutuma. Ega neid suhteid ei tulnud palju, küll aga sebisid nad eestlasi tööle. Aitasid, sest nägid, et siin on sitt elu. Aga sõprust oli küll. Mul on siiani Soomes sõbrad, hästi vahvad tüdrukud.

Vase tänava Pika kelder ja mafiooso

Eks Kastani baar oli juba 1960ndatel olemas. Päeval oli seal einelaud, kus käidi söömas ja võeti konjakit. Aga õhtul kell seitse tuli portjee, uks löödi kolksti kinni ja sisse said ainult need, kes sisse pidid saama: kunstnikud, lauljad, igast geitegelased. Mina olin 16 ja sain juba asjadest aru, nii et käisime seal sõbraga istumas ja vahtimas. Aga päeval polnud seal kedagi.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Üks reede oli õudne pidu, rahvast, nii et jube, kõik istusid kolmeses hunnikus. Ja siis käis latakas. Kõik mõtlesid, et šampusekork lendas – tegelikult üks oli sisse tulnud ja lasi püstoliga lakke augu.

1993. aastal tegime Vase tänava baari. Nimetasime selle Pika keldriks, sest meil oli kambas üks pikk. Olime seal ainult seitse kuud, sest üür öeldi üles ja vargajussid tegid meile paar pogrommi. Vase tänav käis nagu karussell, see oli jube pull koht! Täielik anarhia! Viina ostsime Tina poest, mis oli 24 tundi lahti. Peod olid reedel ja laupäeval. See oli pikk maja, kus ühest otsast läksid sisse vene mafioosnikud, kellel oli oma einelaud, ja teisest otsast käisime meie. Üks reede oli õudne pidu, rahvast, nii et jube, kõik istusid kolmeses hunnikus. Ja siis käis latakas. Kõik mõtlesid, et šampusekork lendas – tegelikult üks oli sisse tulnud ja lasi püstoliga lakke augu. Mina, Kotter ja Silvester, kellel oli pipragaas, tõusime püsti ja hakkasime tulistaja suunas minema. Kotter hoidis rinnal raamatut – meil oli hästi järsk trepp –, tüüp läks selg ees trepist üles, püstol meie suunas. Pärast ütles Kotter: Issand, kuidas ma ikka nii mõtlesin, ma panin raamatu ette, et kui ta nüüd tulistab, siis raamat võtab kinni.” Kuigi alguses ei teinud keegi väljagi, krohvi kukkus ja kõik oli tšill. Siis, kui tüüp oli läinud, hakkasid kõik aru saama, et mingi pistoletijama oli ja vajusid jõle kähku ära.

Järgmine päev olin tööl tagasi. Kaks vargajussi istusid ka diivani peal. Me ei saanud neid ära ajada, sest need olid meie enda majast ja me nendega pidi hästi läbi saama – aeg oli teine. Siis tuli sisse kaabuga ja pika maani salliga tüüp ja tõmbas ühele jussile siukse litaka mööda hambaid, et klotsid lendasid mööda tuba laiali! Ja ütles: Kui sa veel kord peaksid siia tulema, siis sa tead, mis juhtub.” See ei saanud rääkida, pudistas hambaid. Mina hoidsin lauast kinni. Isake ütles veel ainult: Spokoino, hozjajuška.” [vn Rahu, perenaine!] Võttis taskust raha ja ütlesJoogid kõigile.” pani lauale ja läks minema. Meie ei tea, mis nende mafioosnike poole peal oli, äkki narko, raha või relvad. Ma pakun, et nad tulid tookord vaatama, kas me oleme nad menti üles andud – miks muidu isake ise kohale tuli. Aga me ei andnud ja midagi ei juhtunud.

Vase baaris käis mehi ja naisi segamini. Kuulutasime välja ka teemaõhtud. Ma ei mäleta, mis teema esmaspäeviti oli, aga teisipäev oli sadomaso päev. Kolmapäev pidi olema naiste päev ja reede-laupäev traalivaali. SM päeval tõmbasid siis kõik briljantiiniga juuksed üle ja riietusid nahka, aga kedagi ei tulnud. Ükskord passisin seal üksinda – ja korraga tuli üks suur tegelane. Aga SM ei ole minu teema, ma ei saa arugi sellest. Ta oli seal pisut imelik, võttis kohvi ja pisikese munalikööri, ajame aina juttu. Ja siis ta ütles, “Noh, kas hakkame pihta?” Et mina piitsutagu teda. Mina: Mis mõttes? Ma ei oskagi seda asja!” Aga lõpuks ma ikka andsin talle. Siis ta jõi oma likööri ära ja tõmbas minema. Mingi aja pärast tuli jälle ja sama kordus. Tead, ma võtsin ja panin talle ikka hooga. Lähenesin seekord teistmoodi – miks pean mina heast peast teist piitsaga peksma? See ei anna mulle midagi. Novot, siis andsingi sellise litaka, et oli antud. Tema seepeale: Seekord lõid sa palju valusamini!”

Piibliuurijad ja trammijuhid

Suurüritustel olid kõik naised ja mehed ja transid koos, sest ainult naistega välja ei vedanud. Szolnokisse ja Glehni lossi tuli terve Tallinn kohale. Isegi Tanel Padar – ta oli siis 18 – karjus seal: Vot see on õige pidu!” Ma nii hästi mäletan. 2004–2005 pidasime naistega veel Vääna-Vitis suvepäevi. Oli jahisaun ja mudamaadlus auhindadega, sai ujumas käia. Võsul korraldasime väga tihti üritusi juba 1990ndatel, tegime naiste jaanitulesid. Ega seal ei teatud, kellele ruume üürile annavad. Ükskord panime Võsul lesbiliidule kohviku kinni piibliuurijate nime all.

Praegu tehakse rohkem soenguid ja kantakse äratuntavaid riideid, aga varem, 1980ndatel tänaval aru ei saanud, kes naisi vaatab. Ega me ei vaadanud ka ise siukse pilguga. Aga 1990ndatel oli neid naistepunte igasuguseid. Näiteks trammijuhid, ühel päeval olid nad mingil naistepeol lihtsalt platsis. Korraldasime ka naistepidusid, näiteks Enke keldris vanalinnas. Pidu pandi siis teistmoodi, kõik olid lõbusad ja nõudmised olid väiksemad. Panime punase tule üles, et oleks hubane. Seal on Tallinna suurim kamin, panime selle ka põlema ja rohkem polnudki vaja. Tegime baarileti moodi asja, võileiva pealt tuli muusika, kassetid olid valmis keritud. Kõik olid õnnelikud ja pidu oli pillerkaar. Praegu ma enam ei tea isegi, millist mussi lasta. Inimesed on muutunud. Füüsiliselt näevad välja samasugused, aga olemine on teine. Mõtlemine on teistsugune. Kõik muutub. Internetiga ei ole enam feelingut. Enne saadi ikka kokku. Vahepeal tegime endale raamatukogu – igaüks võis võtta, jätta. Veel oli tantsuõpetamine, karaokeõhtud. Enam pole seda kõike vaja. 

Ega meil ainult pidu peo otsas ka olnud. Ujula tänaval oli saal kinni pandud saalihokiks ja korvpalliks. Liivajalgpalli mängisime Võsul ja köievedu tegime. Ei olnud nii, et joome ennast täis ja oleme kõik toredasti lollid. 2000. aastal olid Zürichis geide spordimängud, selle sebis meile jälle Kotter. Mina mängisin korvpalli, olen küll jupats, aga hästi kiire, minu leivakas oli külg- ja vabavise. Üks Marianne Tartust oli tõsine mängija ja pani meid kirja A-kategooriasse. Ja tead, ta ise ei tulnud! Siis meil ei olnud ju kellega minna, sest keegi ei osanud mängida. Nii ma käisin paar päeva varem ja koputasin plikade ustele, ühe tüdruku õpetasime kolme päevaga põrgatama. Rentisime bussi ja läksime, ise lollid nagu lauajalad. Meil maksti isegi kõik kinni, sest olime noor ja vaene riik. Kuna meid pandi A-kategooriasse, siis me loomulikult kaotasime absoluutselt kõigile. Majutus oli vanas pommivarjendis, mis oli poolenisti maa all. Kui sealt varahommikul välja läksin, nägin, kui tõsiselt sakslased trenni tegid ja mõtlesin – kuhu me oleme sattunud?! Aga lõbus oli. Pärast võistlusi oli ülelinnaline pidu.

Sirje Atso Pika Keldris Vase tänaval 1993. aastal. Erakogu

X-baari algus

X-baar avati 14. juunil 1998. Selle taga olid kaks meest. Ühe lasi hiljem ta oma peika maha. Aga naiste kätte tuli X-baar niimoodi, et Taimi töötas tollal Šveitsis Helleka hotellis baaridaamina ja ütles, et tahab koju tulla. Mina tegin tollal väga tänamatut mördiööbiku tööd. Palka ei saanud ja müts tõmmati pidevalt pähe. Kutsuti tapeeti panema, aga lähed kohale ja aknaidki pole ees. Kui oli aeg raha saada, istusid kõik nagu päevakoerad mitu ööd-päeva valmis majas ja ootasid raha, mida ei tulnudki. 

Otsisime päris kaua X-baarile kohta. Tahtsimegi teha naistekat, sest meestekas juba oli. Ja et naisi on vähe, tahtsime väikest kohta. Otsisime, aga alguses ei tulnud kuskilt midagi, kuni üks maakler ütles, et Sauna tänaval on üks koht. Käisime – siin on Karu baar, siin poistebaar, siin Mustikas ja nurga peal Syrtaki. Helistasin, et kus kohas see koht on? Tema vastu: See on see X-baar, aga ega te neid omanikke ei tunne.” Mina tõmbasin kohe letis poiste juurde: Kuule, ma kuulsin, et tahad kohast lahti saada.” Tema: Jah, kosilasi käib, aga eriti ei ole midagi.” – Aga kui potentsiaalne ostja seisab su ees?” –Vaat sinuga, Sirts, teeme asja!” Ja tegime kohe paberid ära.

Mäletan nii hästi, see oli minu sünnipäev, 15. märts. Helistasin Taimile, et koht on olemas. Ostsime firma kogu kila-kolaga, rendilepingu ja värgiga, maksime 350 000 krooni. Aga mööbel oli lagunenud, sukkpüksid jäid kinni, nii et hakkasime kohe uusi asju ostma, peksime kuvaldaga ja tegime X-baarist selle, mis ta pärast oli. Rahvast käis nii palju, et ei mahtunud ära. Inimesed istusid tänaval, terve tänav oli inimesi täis, ja siis ütlesid: Me käisime X-s.” Seal Sauna tänaval oligi kõrgaeg.

Taimi

Päris paar olime Taimiga ainult alguses, kaks-kolm aastat. Aga k o o s olime terve elu, 32 aastat, kuni lõpuni välja. Nagu vana abielupaar – ei saa koos ega eraldi. Ma sain aru, et Taimi otsis midagi muud ja mina ei kuulunud sinna. Aga samas oli ta mul kogu aeg olemas ja mina tal.

Et ma naisi vaatan, sai Taimi teada minu 36. sünnipäeva ajal 1990ndate alul, ta ise oli siis umbes 20 ja alles hästi tagasihoidlik. Neiu Eva tuli mulle kogu tantsutrupiga sünnipäevale ja seal olid mul kõik tegelased koos. Neiu Evaga oli see kambavaim  juba 1987. aastal tekkinud. Tulid järjest Hellekas, Taimi ja kõik teised uksest sisse – ja siis üks naine: Sirts, kurat, millised naised!” – “Jää vait ometi!” – “Oi, sa peidad selliseid pärleid!” Tead, selle naise tüüpiline plära. Ta ise oli sealjuures välimuselt täiesti naine, kõik tahtsid teda, väga ilus, šikk ja pikkade juustega. Kui tänaval näed, täiesti meeste naine, aga kui ise nägi ilusaid naisi – vaat siis! Nii ta mu tookord tanki pani ja hiljem Taimi ütles, et seal ta nägigi, et meie Sirts on teistsugune”.

Paar päeva pärast mu sünnipäeva pidime sõitma Essexiga [neiu Eva tantsutrupp] Jugoslaaviasse. Ta oli äsja abiellunud, mina juhtisin bussi – ma nii hästi mäletan –, ja tundsin, et keegi vahib. Peeglist näen, et Taimi vaatab. Üks hetk saatis paberi peal kirja, et “õpeta mind”. Mina – see kas on või ei ole, mina ei õpeta midagi. Aga siis me jäimegi kokku. Me olime, jah, rindepodrugad, nagu öeldakse.

Oleme ausad, ma ei võtnud alguses Taimit üldse tõsiselt, sest ta oli äsja abiellunud. Ta oli hästi kaunikene. Aga mingil hetkel olime kuskil hotellis ja ta läks mehega tülli – too oli kogu aeg kaasas. Siis ta jooksis ahastades minu tuppa – inimese juurde, keda ta kohutavalt usaldas. Ma laiutasin seal üksinda ja ta võttis mul kaelast kinni. Ja ma sain aru, et tal on halb olla ja siis ma järsku tundsin – ma ei olnud temasse kordagi armunud olnud –, et ma lihtsalt armastan teda. Me olime selleks hetkeks tundnud paar aastat. Eks see suhe tiksus juba varem, aga siis ma sain aru, mis on õige – ja see õige kestab siiamaani. Ta mees sai ka hiljem aru, aga ta ei saanud selle vastu, sest Taimi läks ikka oma rada.

Naised ja lapsed

Ma arvan, et Eestis on meid naisi umbes kaheksasada, eksimisega sinna-tänna. Osad on abielus inimesed, mehed ja lapsed, kõik hästi korralik. Aga mõnel läheb hiljem mees ära või juhtub midagi muud ja siis nad on siin platsis. Ja eks neid kodudest äratulijaid on ka nähtud. Ühel hetkel saadakse aru, et nii on. Või kui minnakse mehest lahku, siis lihtsalt teist enam ei proovi. On mehi, kes on leppinud, ja teisi, kes on väga tigedad. Ja siis vahel mõni naine on kaheksa-üheksa aastat abielus ja ühel hetkel jälle siin tagasi.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Mul on olnud kirju ja äge elu!

Eks saadi neid lapsi saadi ka 1990ndatel. Kuidagi nad tulid, ega me uurinud. Vahel lapsed juba olid ja mõned plaanisid lastevärke ka koos. Aga mindi ka laiali, sest tülitseti laste pärast. Mõni kippus õpetama või tuli ütlemisi “sinu või minu!?” Saadi ka kokku, tehti ühel ajal lapsed. Aga ühel hetkel kumbki kasvatas oma last täiesti erinevalt. Ilmselt ei mõeldud asja läbi, üheksakümnendatel keegi ei mõelnud. Mõnel kasvasid lapsed suureks ja hakkasid küsimusi küsima, ja siis ei osatud vastata. Aga oli ka neid, kellel õnnestus: mu kahel tuttaval on kummalgi kaks last. Mina ei tea, kui õnnelikud nad on, aga siiamaani nad on koos. Ja oli ka neid, kellel on lapsed geimeestega, kes võtavad elust osa ja on toredad.

Eks ma olen teinud igasugu asju, aga ma rasedaks ei ole kunagi jäänud. Kui see oleks juhtunud, ega ma oleks mingil juhul loobunud. Aga ma olen last kasvatanud. Ta tuli kolmeaastaselt, kahe tuttava naise laps. Üks jättis teise maha ja teine jättis lapse maha. Kuskil enne 1993–1994. aasta jõule läksime poisiga mu ema juurde, ta oli tulikuum ja mu ema ütles: Mis te veate tast linna, las ma ravin ta terveks.” Ja nii jäi ta maale mu emaga. Ühel päeval ütlesin: Kuule, nüüd on jama, poiss hakkab seitsmeaastaseks saama, aga tal pole dokumenti ega midagi.” Ja minu ema läks naiivsusest sotsi [sotsiaalametisse], et küsida, kas saaks dokumenti. Need haarasid peast, et kuidas on laps nii palju aastaid niimoodi elanud. Hakkasid neid asju keerutama, tuli kohus ja ema sai hooldusõiguse endale, sest päris ema ei tulnud kohale.

Alguses poiss ootas ema. Ta oli kolmeaastane, kui vaatasime mingit Kanada filmi, kus karuema sai surma ja väike karu hakkas ringi kolama. Mina aina petsin last, et emme tuleb varsti, emme on tööl. Ja siis ta nuuksatas: Mis sa mulle räägid? Minu emme ei tule, minu emme jättis mu maha!” Just sel hetkel, kui see väike karu ringi kõndis. Ja siis ma sain aru, et issand, mis lolli juttu ma lapsele ajan. Lastele ei ole vaja valet. Sellest hetkest hakkas tõehetk ning enam ei ole ma talle valetanud mitte kunagi.

Ükskord, kui ta oli kaheksane, sebisin ma jälle ringi ja siis ta hüüdis: Ema!” Ma ei saanud arugi, isegi võpatasin, aga nüüd ta kutsub mind empsiks ja mul ei ole selle vastu midagi. Ta on minu poeg ja tal on minu nimi. Ta on väga hea poiss, minu nägugi läinud. Kuigi ma olen nagu jalutuskepp tema jaoks, ta on 194 cm pikk. Ega talle olnudki kordagi vaja seletada, miks mul naised on, teda nagu üldse ei huvitanud. Ta käib mul siin X-is tööd ka tegemas.

Ma ei tea, kas mu elu on olnud õnnelik. Aga kõik mis pulli on tehtud – ma ei kahetse mitte ühte asja. Igast vigurit on tehtud. Pigem ma kahetsen, mida ma veel ei ole teinud. Mul on olnud kirju ja impulsiivne, äge elu!

Autorilt

Ma olen aastaid tahtnud kirja panna naisi armastanud naiste lugusid, aga kuidagi jääb see asi aina toppama. Möödunud kevadel selgus Silja Ojaga rääkides, et tal on täpselt sama mõte. Mis siis ikka – teeme ära! Sündigu sellest raamat! Aga kellest alustada? Muidugi Sirtsust, X-baari absoluutsest võrdkujust. Saime kõik kokku, rääkisime mitu tundi. Pärast saime veel kahekesi kokku, rääkisime veel. Siis kirjutasin loo lindilt maha. Helistasime, viisin loo näha. Sirts luges läbi, lugu vist meeldis, ainult üks asi tegi muret – et jutt on kronoloogiliselt läbisegi. Et nii ei saa aru, millal mis täpselt juhtus”. Jäi jutt, et saame kokku, vaatame selle kronoloogia ka üle. Aga siis tulid sügis, talv, juba kevad … Mõtlesin – mis seal ikka, suvel on alati aega rohkem. Küll me suvel pajatame. Kuni Silja helistas ja ütles, et mingit juttu enam Sirtsuga kahjuks ei tule.

38
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.