Trans, gei ja õnnelik?

ajaloo eri Kalevi alt välja kväär LGBT Pride 2023 transaktivism

Liiga sageli lõpevad popkultuuris kväärid armastuslood sellega, et keegi viskab sussid püsti või abiellub vastasoo esindajaga. Gregor Kulla igatseb rohkem helgeid ja perspektiivikaid lugusid, mis julgustaks noori kväärihakatisi enda tundeid kogema, väljendama ning neis väljavaadet nägema. Pehme ja elujaatav kogumik „Kalevi alt välja. LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist“ on samm õiges suunas.

„Kalevi alt välja. LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist“. Toimetajad Rebeka Põldsam, Vahur Aabrams, Andreas Kalkun. Koostajad Uku Lember, Rebeka Põldsam. Autorid Vahur Aabrams, Sara Arumetsa, Ken Ird, Andreas Kalkun, Taavi Koppel, Raili Marling, Bart Pushaw, Rebeka Põldsam, Martin Rünk, Kai Stahl, Riikka Taavetti, Hannes Vinnal. Illustreerija Jaanus Samma. Väljaandja Eesti LGBT Ühing.

Kõigepealt lugesin läbi Kaarel ja Madli Vanamöldri arvustuse Sirbis. Siis lugesin läbi raamatu ja ka Aro Velmeti arvustuse. Samuti Sirbis. Ja nüüd istun kodus köögis ning mõtlen, missugust lähenemist valida. Või mille seast on üldse valida, kui kirjutada tekstikogumikust sooviga mitmesuguste tekstide, kõneluste jms ajel kuhjunud mõttesäbru lahti harutada. Kõik n-ö klassikaline on ju juba lahti harutatud – kirjeldus, üldisem arutlus, allikakriitilisus jms. Seetõttu hoiatan ette, et tekst võib võtta oodatumast esseistlikuma suuna. 

Ma ei tea, kuidas raamatus tõstatatavaid teemasid üldistada, ilma et kirjutaksin lihtsalt „kväär“. Need „kväärid teemad“. See paistab natuke liiga üldine mu jaoks: siht on tundmuslikult märksa kitsam (samas ka laiem). Väljendit „LGBT+ kogukond“ ma ka kasutada ei taha, sest sarnaselt Maia Tammjärvele näib ka mulle sõna „kogukond“ piisake liiga homogeenne. Kui ma nüüd mingit mulli liialt kiirelt ära ei lõhu, siis ma ei söanda ka öelda, et LGBT+ kogukonda kuulun. Nn community’sse küll, kuid kogukonda … Tahaks, aga pole nagu kuskilt võtta. Seega, püüdsin leida nende kahe n-ö oskussõna vahelise kattuva ala, milleks on siis kväärid (mitte LGBT+ inimesed, sest kõne all olevas raamatus on ka heteroseksuaalseid autoreid) ja kvääride rõõmud, mured, mõtted ja üldiselt: teemad.

Lisaks nn kvääride teemadele on raamatus olulisel kohal ka kväärkäsitlus, mida võib vaadata kui uurimuslikku tööriista. Tänavu juba kui hinnatud ja tunnustatud tööriista, millega saab pureda nii visuaalkunsti, kirjandust, vahest ka bioloogiat ning kindlasti ka helikunsti. Põhimõtteliselt kõike, millest meie aru üle käib. Kuigi paljudele võib paista see kohutavalt subjektiivsena, seksualiseerituna ja soostatuna, on sellest saanud märkimisväärne akadeemiline uurimislahk. Paar kuud tagasi lasin Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia raamatukokku tellida vastilmunud artiklikogumiku „The Oxford Handbook of Music and Queerness“, kus põhjapanevamateks on ehk kastraatide ajaloo uurimist, geikantrit, TransAmericanat ja kväärsiirust, kvääri hiphoppi ning muidugi ka Schuberti, Chopini ja Schumanni muusika hellust käsitlevad tekstid. Kvääri musikoloogia juhtivateks jõududeks võib Eestis pidada Brigitta Davidjantsi ja ka Hannaliisa Uusmaad.

Kui nüüd tulla keele- ja vormiküsimuste juurest sisu juurde, siis läheb pilt kirjumaks. Kuna raamatu puhul on tegu artikli- või armsamalt: jutukogumikuga, siis leian, et kõige ausam ja mugavam oleks puudutada kõiki suuremaid jutuplokke eraldi ja irruli kaeda ka tervikut. Aga millega ma neid jutuplokke või tervikut puudutan? Kuna varasemad arvustused on raamatut juba päris tublisti n-ö tehniliselt või pealispindselt kratsinud ja paitanud, siis jätan endale õhku ja julgust, et astuda tekstidega vestlusesse läbi (vähemalt enda silmis) üsna ebakorrapärase sõela – mina kui varastes kahekümnendates hakatis, minu hiljutine lugemus ning tummiselt (kaasaegse) klassikalise muusikaga seotud minevik, olevik ja eeldatavasti ka tulevik. Luubi alla võtan viis artiklit, millega mul kujutlusvõime enim lendu läks. Sellest ei maksa välja lugeda, et teised artiklid kuidagi nõrgemad oleksid olnud. Mõni oli lihtsalt nii faktuaalne ja täpne, et midagi nagu polnudki juurde lisada. 

Turuplats Kuressaares, kus kaubeldi ja kohtuti, et olla kursis viimaste kuulujuttudega. Friedrich Sigismund Stern, 1841-1856. Graafikakogu, Eesti Kunstimuuseum.

Pederastia kuritöö. Ken Ird, „Salasuhe kahe mehe vahel 19. sajandi Kuressaares ehk Bürgermeister ja linnaametnik süüpingis“

Esimeseks artikliks on Ken Irdi kirjutatud „Salasuhe kahe mehe vahel 19. sajandi Kuressaares ehk Bürgermeister ja linnaametnik süüpingis“, mis avab läbi 1850. aastal alustatud „pederastia kuritöö“ kohtuprotsessi tollase Kuressaare kahe mehe vahelist lähedast suhet. Kui lähedast, seda me täpselt teada ei saa, kuid seda täidlasem on tekkiv kujutluspilt. Ken Ird lõpetas Tartu Ülikooli ajaloo magistrantuuri teadustööga sodoomiajuhtumitest varauusaegses Eestis Pärnu maakohtu materjalide põhjal (juhendaja Mati Laur), seega 19. sajandi keskpaiga pederastia tõlgendustes võib teda usaldada kõheluseta. 

Jutu puhul jahmatas enim tollase kohtu neutraalsus ja mõnes mõttes inimlikkus. Minu mõttesse on ajalooliste filmide (nt „Maurice“, „Wilde“ jt) ülevoolava homofoobsuse tõttu jäänud mulje, et pederastia oli suurim jõledus ning sellega seotud inimesed kõrvaldati ühiskonnast süüdistuse lahjasusest hoolimata. Kohtuotsusest enamgi inimlikuna paistis au ja uhkuse ajel sündinud gossip. Kahe mehe vahelist lähedast suhet kasutati ära viimase terani, et neile kätte maksta. Süüaluse endine teenija Ingel Anjär pidavat olema „ülevoolavast vihast läbi imbunud“, sest kahel olid olnud pidevad vastuolud. Need said aga hagu juurde, kui Ingeli palkas teenima süüaluse „tuline vastane“, kelle erahuvisid olevat teine kahjustanud. Seetõttu ei mallanud kohus naisterahva tunnistust sellest, kuidas ta tooli otsas kõõludes üle sirmi üksteise peal lamavaid mehi piilus, tõsiselt võtta. Ja ma ei tea, kelle poolt valida. Ehk oligi tegu kahe ahne ja libekeelse mehega, kes teiste elud põrguks tegid ning kellele vastutasuks kuritöö kaela määriti. Ja äkki nad keppisidki omavahel, kuid omasid härradena kohtu ees piisavalt usaldusväärsust, et kellegi alamast seisusest naisterahva või kondiitriäris kohtunud doktori, raamatupidaja ja sealse selli jutt kohtule härrade mõjuvõimu kõrval üksnes mölana paistaks. 

Sellegipoolest paistab, et süüdistajad said selle, mida tahtsid: üks süüalune kõrvaldati juba enne kohtuotsust töökohalt ning kolis kodulinn Riiga ja teine abiellus taas ning kujunes lugupeetud mõisaomanikuks. Olgugi, et kohus nad süütuteks määras, said nad paraja mainekahju osalisteks, sest meestevaheline seksuaalsus oli ja on senini väga poliitiline nähtus. Selle osas peab filmis „Maurice“1 lokkav homofoobia paika. Uskumiseks annab alust üllalt lööv kirjeldus tänases oskussõnavaras top’ist ja bottom’ist – nn aktiivsest ja passiivsest poolest meestevahelises seksuaalvahekorras. Kirjeldus on nii piltlik, kirgas ja otseses mõttes kväär, et kuku või maha. Nimelt olnud pederastia silmaga märgatav kvaliteet. Arstil oli sõna-sõnalt gay radar’i juhend ja mitte ainult: selle järgi oli võimalik eristada ka erinevaid „osapooli“. 

Passiivse osapoole (saksa k Missbrauchter e kuritarvitatu, lad k cynaedus, kes arsti sõnutsi olid harilikult seksuaalselt ebaküpsed poisid või noormehed) tunnused olid järgmised: tavaliselt lahjaks jäänud keha, närbunud lihaskond, kortsus nahk, küürus kehahoid, lotendavad põlved, ebakindel ja taaruv kõnnak, tuhmid silmad, nüri kuulmine, päraku paistes või halvatud sulgurlihas. Aktiivsel osapoolel (saksa k Thäter e toimepanija, lad k paedicator, kes arsti sõnutsi oli tavaliselt juba vanemas eas, kahvatu ja paistes näoga mees) olevat aga ülemääraste seemnepursete ja tihti korduvate närvisüsteemi vapustuste tagajärjel esinenud roidumust ja kõhnumist. Nende ende suguliige olnud väike ja peenike, nad olla andnud järele pahedele, kuna leidnud naissugupoolelt vähe rahuldust ja olevat nende poolt ära põlatud. Neil olevat marraskil, rebenenud, haavandiline, punetav, paistes ja tüügastega kaetud eesnahk. Munandid ja munandikott ripnevat pikalt alla, olevat närb ja lõtv, suguelundid känguvat enneaegselt. 

Kui mingeid järeldusi teha, siis sarnaneb see Vana-Kreeka meestevahelise suguakti käsitlemise vormile. Sealse eliidi seas oli kõige tavalisemaks meestevaheliseks suguliste suhete vormiks paiderastia ehk „poistearmastus“. See oli suhe vanema mehe ja alaealise noormehe vahel (meheks saadi siis, kui suudeti kasvatada habe). Erinevalt Kuressaare kristlikust kultuuriruumist ei peetud Antiik-Kreekas seksuaalset sättumust sotsiaalseks enesemääratluseks. Kreeka ühiskond ei eristanud seksuaalset iha või käitumist osalejate soo järgi. Nagu võis näha ka Keni kirjeldatud arstlikust ekspertiisist, eristati 19. sajandil rolle. Sedasi oli ka Vana-Kreekas. Aktiivne roll oli seotud mehelikkuse, kõrge sotsiaalse staatuse ja täiskasvanueaga, passiivne oli seotud naiselikkuse, madala sotsiaalse staatuse ja noorusega. Meie näites on Vana-Kreeka vormi „kaunistatud“ kristliku moraaliga – homoseksuaalsus on ebaloomulik, see tähendab ka ebatervislik. Lausa nii ebatervislik, et osapooli kirjeldatakse kui süüfilisehaigeid (millesse nakatuvad ka heteroseksuaalsed inimesed, küll vähem). Üllatav on selle juures järeldus, et hoolimata aktiivse osapoole väiksest ja peenikesest suguliigesest on passiivsel osapoolel paistes või suisa halvatud sulgurlihas. Kas eeldus oli, et nad „keppisid“ nii palju, et sulgurlihas närutus suisa halvatuks?

Keni jutt sobis minu silmis raamatut alustama kui valatult: artiklite kronoloogilise järjestuse kõrval haarab ajalooline tõsielukõmu lugeja altilt kaasa. Lugemisel oli ainsaks konaruseks kohatine segasus seoses loo tegelaste esitlemisega. Artikli esilõigus esitletakse kaht meest ning jõutakse justkui haagini („vestlus võttis väidetavalt šokeeriva pöörde“), mis artikli vältel ei leia lahendust. Järgmise peatüki teises pooles esitatakse veel üks nimi, mis varasemalt käsitletud seigaga ei haaku. Kolmandas peatükis kirjeldatakse, kuidas kaks meest pidid ametialaselt tegelema paljude auhaavamistega seotud vaidlustega ning lisandub veelgi pikki nimesid. Loo kulust hakkan aimu saama alles neljandas lõigus – kes need süüalused olid, kes kellega hästi või halvasti läbi sai. Lugedes tuli pidevalt lehti lapata, et jutu kuluga joonel püsida. Hõlpsama arusaamise huvides võinuks artikli algul tutvustada n-ö peategelasi, et lugejal oleks põnevat ja tegevusrohket artiklit lugedes juba algul vits pihus. 

Elisàr von Kupfferi panoraampildi “Õndsate selge maailm” detail. Elisaroni muuseum

Tervislik semudevaheline armastus. Hannes Vinnal, „Elisàr von Kupfferi elu ja looming Balti mõisakultuuri loojangu valguses“

Kuressaares aset leidnud kohtuprotsessiga sarnane Vana-Kreeka „poistearmastus“ on mõtteline allhoovus ka Hannes Vinnali kirjutatud artiklis „Elisàr von Kupfferi elu ja looming Balti mõisakultuuri loojangu valguses“. Mõtteline, sest seos on pealiskaudne – 19. sajandil valitses homoseksuaalsete teemade tsensuur ning Vana-Kreeka homoseksuaalsus naasis pilti alles 20. sajandi algul Erich Bethega. Aga väike homoseksuaalide liikumine leidis 19. sajandi lõpu Saksamaal aset küll. Meeste homoseksuaalsus oli laialdase arutelu teema, hõlmates mitte ainult poliitilisi arutelusid (1871. aastal kriminaliseeriti Saksamaal 175. paragrahviga meestevaheline seksuaalne läbikäimine), vaid ka meditsiinilisi ja seksuoloogilisi uuringuid. Umbes 1850. aastal väitsid prantsuse psühhiaater Claude-François Michéa ja saksa arst Johann Ludwig Casper teineteisest sõltumatult, et homoseksuaalsust põhjustab füüsiline erinevus heteroseksuaalsest inimesest ning selle väidetava füüsilise erinevuse põhjus sai meditsiiniliste uuringute ihaluseks. 19. sajandi lõpuks pidasid psühhiaatria valdkonna kõige mõjukamad autorid homoseksuaalset kalduvust kaasasündinud haiguseks ja olid vastu selle kriminaliseerimisele.2 

Elisàr, kes 1894. aastast saadik Saksamaad, ennekõike Berliini külastama asus, võinuks eelduste kohaselt sealsest kuumast teemast mõjutatud olla. Eriti, mil ta seal oma homoerootilise kirjanduse antoloogia ja oma esik novellikogu „Autu!“ kallal töötas. Oma raamatus seksist, vabadusest ja võimust sajandivahetuse Saksamaal kirjutab Edward Ross Dickinson: „[…] homoseksuaalse subkultuuri kasv ja konsolideerumine, eriti Berliinis, mängis olulist rolli suhtumiste muutumises, eriti pärast 1900. aastat, k.a psühholoogide ja kriminoloogide seas. […] Aastatel 1896 ja 1897 tõid need mitmesugused tegurid Berliinis kaasa kaks algatust, mis domineerisid homoseksuaalse emantsipatsiooni liikumises järgnevad kaks aastakümmet. Üks neist oli radikaalsete aktivistide ja literaatide avar sõpruskond, mis koondus ajakirja „Der Eigene“ ümber, mille asutas Adolf Brand 1896. aastal. Alates 1903. aastast nimetas see grupp ennast Veidrike Kogukonnaks (Gemeinschaft der Eigenen [GE]). Selle liikmed põlgasid suuresti teaduslikke väiteid, eirates psühhiaatria ja seksuoloogia arenguid ning kaldudes libertaarsete õiguste ja nietzscheliku esteetilise argumentatsiooni poole. Teaduslik-Humanitaarne Komitee (Wissenschaftlich-humanitäre Komitee [WhK]), mille asutas 1897. aastal Magnus Hirschfeld, oli mõjukam; see esitas oma tegevuse keskmes oleva §175 kaotamise pooldamise selgesõnaliselt meditsiiniteaduslikes terminites.“3 Magnus Hirschfeldist tuleb juttu järgmises artiklis. 

Pole ime, miks Elisàr hakkas Eestist võõranduma ning kolis 1896. aasta sügisel Berliini, hiljem küll Firenzesse, siis aga Šveitsi sõja eest pakku. Huvitav oleks teada, missugused homoseksuaalsed liikumised Elisàri ja tema armsamat, Eduardi, mõjutasid, ning kas millelegi ka vastanduti. Või ei huvitanud need neid üldse; v-o ei puutunud paar nendega üldse kokku? Kahtlen, sest Elisàr ja Eduard näisid uudishimulikud: niisama poleks nad mujale kolinud. Lisaks tundub teabenälga paisutavat veelgi tollane teadmistenappus ja vaikimisnõue kõiges, mis puudutas seksuaalsust tollasel Eesti maalapil.  

Jaoti olin Hannese kirjutatud jutustust lugedes kade, et Elisàr sai üles kasvada keskkonnas, kus teadmiste puudumise tõttu hellust harjutati ning ta sai osaks armsatest seikadest, mida mina oma kasvuajal arussegi ei lubanud. Võib-olla romantiseerin Hannese jutustust üle, kuid lõigud sellest, kuidas keegi kõrge härra Tartus üllatub, et suhe, mis muidu naise ja mehe vahel tekib, on ka kahe mehe vahel võimalik, või kuidas Elisàri pansioni toakaaslane tema peal oma õrnusevajadusi proovis, on lollilt armsad. „[…] [toakaaslane] Nikolai avaldas arvamust, et semudevaheline armastus on parem ja tervislikum kui üksildane eneserahuldus.“ (lk 38). Jah, Nikolai, see on küll tervislikum! Justkui stigmatiseerimata õhkkonnas mõtlesid noored tollal siis selliseid lahendusi välja. 

Ja mida kõike Elisàr ja Eduard veel välja mõtlesid – põhimõtteliselt uue religiooni. Klarismi (sks klar – ‘selge’) nime kandva ideoloogia arendas Elisàr von Kupffer koos Eduard von Mayeriga küll alles Itaalias elades, aga huvitav oleks teada, mille toel. Taotleti keskendumist „omaolule“ (Eigenwesenheit), mingile hävimatule individuaaljõule, ning selle motoks sai: „Selgelt vaadata – selgelt mõelda – selgelt tegutseda!“, mis aimuti sarnaneb Prantsusmaa deviisile „Vabadus, võrdsus, vendlus“ (pr Liberté, Égalité, Fraternité). Naljaga pooleks paralleel on ka minu, Liisbeth Horni ja Mait Veskeri algatatud Avaliku Sabotaaži Liidu filosoofiaga, mis rõhutas teadlikku elustiili. Elisàri ja Eduardi jaoks kujutas klarism endast uut religiooni, mis jupiti ka institutsionaliseerus – Weimarisse rajati kogudus (Klaristengemeinschaft) 1911. aastal ja Zürichisse kaks aastat hiljem. Elisàri kavandite järgi valmis klaristlik pühakoda Sanctuarium Artis Elisàrion Minusiosis 1926. aastal. 1939. aastal laiendati pühakoda rotundiga, kuhu pandi välja Elisàr von Kupfferi ringmaal „Die Klarwelt der Seligen“ [„Õndsate selge ilm“] – 33 motiivist koosnev paradiisivisand, millel kujutatud 84 alasti androgüünset meesfiguuri on kõik autorinäolised.4 Sanctuarium tegutseb tänapäeval kultuurikeskusena, kus YouTube’i videote järgi otsustades paistavad toimuvat üksnes tangotunnid.

Minu silmis on Hannes Vinnali kirjutatud artikkel üks kogumiku sisukamaid ning ülevaatlikumaid. Eks teiste kõrval oli tal ka ohtralt enam alusmaterjali. Ülevaade on ladus, klaari, üsna teadusliku stiiliga keele ning selge vormiga, mis teeb selle lugemise hõlpsaks. Oskuslikult on lisatud ka pilte, mis otsekui vastavad peas alles vormuma hakanud küsimustele. Mis mind kõige rohkem rõõmustas, oli loo helgus. Ma ei väsi kordamast, kui oluline on kõneleda, kirjutada ja näidata ilusaid ning ennekõike perspektiivikaid kväärsuhteid. Enamikule inimestest, esmajoones noortele, on just see materjal pinnas, millest muheneb enesemääratlus ja -peegeldus – oskus ja julgus, kuidas enda tundeid kogeda ja neid väljendada. Kahju on tõdeda, et innustava lõpu või kuluga lugusid on kirjanduses või filmikunstis kole vähe. See-eest on sääraste juttude lugemisel meel harukordselt õitsel ning ind sarnaseid lugusid paberile või ekraanile maha saada aina kerkib.

 

Kinoreklaam Postimehes 31. märts 1930.

Loomuvastase kirgede täitmise toimetamine meesterahvastega. Andreas Kalkun, „Homoseksuaalsuse eestikeelne sõnastamine ja Magnus Hirschfeldi loengud“

Andreas Kalkuni artiklit „Homoseksuaalsuse eestikeelne sõnastamine ja Magnus Hirschfeldi loengud“ lugedes tekib aimduslik seos kogumiku esimese artikliga ning selge seos teise artikliga. Hüppan kohe asja juurde – homoseksuaalsuse sõnastamine. Sõna „homoseksuaalsus“ oli 20. sajandi algul eestlasele võõras ning õige soone otsingu värv kattub Ken Irdi kirjutatud artikli gay radar’i juhistega. Andreas kirjutab, et kõige sagedamini kasutatud väljenditeks homoseksuaalsuse kohta olid variatsioonid väljenditest „loomuvasta(li)ne suguline ühendus“, „loomuvastane suguline läbikäimine“, „loomuvastane himude täitmine“, „loomuvastane suguline kõlvatus“, „loomuvastane suguline kokkuelamine“, „loomuvastalised tunded“, „suguvastane kõlvatus“, „suguliselt mitte loomulikud herrad“, „kõlblusvastane vahekord“, „looduse-vastane meestearmastus“, „seaduse- ja kombevastane ühendus“ ning minu lemmik „loomuvastase kirgede täitmise toimetamine meesterahvastega“ (lk 58). Andreas toob ka välja, et Eulenburgi skandaali, mille käiku Eesti perioodika äsjanimetatud fraasidega kirjeldada püüdis, on peetud ka moodsa homofoobia sünnitunniks: geidest maaliti pilt kui kuritegelikust salaringist. Homod ohustavad inimkonda!

Varasemalt põgusalt juttu olnud arst ja seksuoloog Magnus Hirschfeld, kes sai eesti lugejale tuntuks Eulenburgi skandaali kaudu, rajas 1879. aastal Berliini Teaduslik-Humanitaarne komitee (Wissenschaftlich-humanitäre Komitee [WhK], edaspidi THK), mis oli tänapäeva mõistes esimene LGBT+ inimeste õigustele pühendatud organisatsioon. Hirschfeld esitas oma ideed esmakordselt 1896. aastal pamfletis „Sappho ja Sokrates“. Võib öelda, et selle puhul oli tegu tema taotluste keskse sõnumiga, millele toetusid ka kõik tema edasised trükised, mis käsitlesid homoseksuaalsust (järgmise nelja aastakümne jooksul). Hirschfeld leidis, et inimese seksuaalsus ei ole fikseeritud kahe või enama muutumatu kategooria või vastandite paariga (mees/naine, meessugu/naissugu, hetero/homo jne), vaid on pigem lõputute individuaalsete variantide kontinuum, mille „mõõtmatu mitmekesisuse“ seas olid kõik seksuaalsused moraalselt võrdsed. Kõigis naistes oli jääke mehelikkusest ja kõigis meestes naiselikkusest ning seda indiviiditi erineval määral. Selgelt eristuvate seksuaalsuste „kvalitatiivsed erinevused“ olid tegelikult „kvantitatiivse loomuga“ – homo-, bi- ja heteroseksuaalid on kõik sama laadi, lihtsalt mitte n-ö samal määral. Kõrvalekalded „normaalsest instinktist“ olid samastatavad „kaasasündinud deformatsioonidega“, „sünnidefektidega“ või „arenguhäiretega“.5

Erinevalt paljudest kaasaegsetest, oli Hirschfeld kindel, et omandatud homoseksuaalsust ei ole olemas: mis ei olnud vähemalt varjatud kujul olemas, ei saanud olla välise mõju tõttu välja areneda. Instinkte oli võimalik hariduse, eeskuju, võrgutuse või soovituse abil „ärkvel hoida“; kuid sellistel juhtudel on selle „omandamine üksnes manifestatsioon“.6 Nii leidis Hirschfeld, et homoseksuaalsust kriminaliseeriv paragrahv 175 oli „justiitskuritegu“ (Justizverbrechen) ja homoseksuaalsed mehed võiksid seaduslikkust nõuda „mitte soosinguna, vaid õigusena“.7 Ta kordas ikka ja jälle oma juttu „lõputust mitmekesisusest“ või „peaaegu piiritust“ mitmekesisusest ning teoses „Meeste ja naiste homoseksuaalsus“ (1914) arvutas ta isegi võimalike seksuaalvariantide arvu: 43 046 721. Kuid ideede loogika viis ta järelduseni, et tegelikult on need üksnes inimesed, kellest igaüks moodustab ühe seksuaalse tüübi või kategooria: „armastus on sama mitmekesine kui inimesed“.8

Hirschfeldi üldiselt võrdsusele rõhuva taotluse kõrvale tekkis mõnevõrra vängem ja äärmuslikum „ülimeheliku“ homoseksuaalse mehe kontseptsioon, mis praostas THK-d. 1906. aastal juhtis mõjuvõimas radikaal Benedict Friedländer „setsessiooni“ THK-st. Hirschfeld vastustas lahkulöömist hiljem kui „äärmuslikku kõrvalnähtu“.9 Kuid selle juured olid sügavamal. Kontseptsioon „ülimehelikust“ homoseksuaalist, kes oli „inimkonna suurim õis“ ning ülejäänud meeste suhtes intellektuaalselt, vaimselt ja füüsiliselt ülimuslik (sh atraktiivsem), oli juba 1880. aastal zooloogi ja Darwini-populariseerija Gustav Jägeri poolt välja töötatud.10 Samuti olid Friedländeriga kattuvad vaated „Der Eigene“ ringkonnas olnud tavapärased juba aastakümneid. Luuletaja ja anarhist John Henry MacKay peegeldas 1898. aastal Friedländeri meditsiinilise võimupositsiooni hilisemat tagasilükkamist ridadega: „Ma ei lase teistel määrata / oma tunnete sihtmärki“.11 „Ülimehelikkuse“ kontseptsiooniga on seotud ka „Kalevi alt välja“ teises peatükis lähedaseks saanud Elisàr von Kupffer, kes mõistis oma „ebameheliku“ eluperioodi hukka, nõudis „meeste emantsipatsiooni” ja „mehisuse kultuuri taaselustamist“.12 Omamoodi kirsiks tordil oli etnoloog Heinrich Schurtzi 1902. aastal avaldatud uurimus „Vanuserühmad ja meesühingud“, milles ta tõestas, et meestel on „puhas sotsiaalne instinkt“, mis seob neid teiste meestega ja muudab nad „peaaegu igasuguse kõrgema sotsiaalse arengu kandjateks“.13 Friedländer suutis arvatavasti ära rääkida mitmeid suurimaid THK-le annetajaid, pärssides seega valusalt organisatsiooni rahavoogu (vähemasti oma surmani 1908 aastal).14

Mõelgem nüüd, missugust juttu Magnus Hirschfeld 1928. ja 1929. aastal Estonia ja Vanemuise kontserdisaalis puhus. Mõnele on tema taotluste sisu tänini jahmatava panev teave, rääkimata 20. sajandi alguses elanud keskmise eestlase teadlikkusest LGBT+ teemadel. Lõbusal kombel said suguelu väärnähtuste templiteks just Vanemuise ja Estonia kontserdisaalid. Tänapäeval ei oskaks ettegi kujutada, et keegi kõneleks säärastest teemadest neis kahes saalis, mis seostuvad ennemini nn klassikaliste väärtustega. Hea on päev, kui neis saalides naisheliloojaidki kuulda võib. Enamgi tahaks teada, mis laineteks Hirschfeldi loengud jõudu andsid, kuivõrd siinset seksuaalelu rikastasid ning kui palju siinse elanikkonna väärtushinnanguid muutsid: Eesti Vabariigis polnud homoseksuaalsus kriminaliseeritud. Vahest võib leida siit teri, miks Eesti tollane visuaalkunsti skeene progressiivne ja Euroopa tasemel oli. Enamgi neid teri, kust sai Karl Pärsimägi julgust, et intrigeeriv autoportree maalida. Kui sõnades väljendatav tähendusväli oli üksnes loomuvastane, siis vähemasti kunstis võis näha tollase Eesti üha paisuvat uudishimu ning avarat taipu.

Adamson-Eric. Meesakt, 1938. Adamson-Ericu kogu, Eesti Kunstimuuseum.

Haledad kosjahimus neiud. Bart Pushaw, „Kväärides Kalevipoega“ (ingl k tõlkinud Keiu Krikmann)

Tollase kunstiskeene vastu tunneb huvi ka Bart Pushaw, kes küsib oma artiklis „Kväärides Kalevipoega“: „kuidas oli aga võimalik autoritaarse režiimi tingimustes luua niisuguseid pilte, mis 21. sajandi vaatajale nii ilmselgelt kväärid näivad?“ Bart viitab siinkohal Adamson-Ericu maalidele „Noor Kalevipoeg“ (1936) ja „Meesakt“ (1938). Artikli sisu on otseses vastavuses selle pealkirjaga – Pushaw vaatab Kalevipoja kujutust nii 20. kui ka 21. sajandi visuaalkunstis läbi kvääri läätse ning seeläbi loob pinnast, et kujutleda Eesti kväärkogukonna „terendavat uutmoodi tulevikku“ (lk 86). Nagu ta kirjutab kokkuvõttes, ja millega ka nõustun, on „Kalevipoeg“ loomisloona, mitte üksnes tegelasena, „idealiseeritud mehelikkuse fundamentaalne osa ja seega on Kalevipoeg olulise tähtsusega tegelane Eesti kultuuriloos kvääride meeste ja geide vahelise iha visualiseerimisel“ (lk 86). Millise iha, on jäetud lahtiseks, kuid selle isiklikust tõlgendusest kirjutan tiba hiljem. Praegu võtan vaatluse alla „Kalevipoja“ saamisloo ja võrdlen seda napilt Soome eeposega: seal on rahvusjutustust märksa enam kvääri (feministliku) pilgu läbi vaadeldud.

„Kalevipojast“ jutustamine algab Soomest, kus aastatel 1835–36 ilmus „Kalevala“ esimene trükk, mis põhjustas suure rahvusliku vaimustuse. Sellest tõusnud lainetuse üheks tulemuseks oli Faehlmanni ettekanne Õpetatud Eesti Seltsis, kus ta kõneles soojalt Kalevipojast, tutvustas kuulajaid Kalevipoja muistenditega ja skitseeris eepose peajooned. Samal aastal käis Helsingis Tartu baltisaksa kirjamees dr Georg Schultz-Bertram, kes naases, „Kalevala“ reisikohvris ja suur innustus südames. Ka tema pidas samas seltsis ettekande ja propageeris eepose loomist – kutsus estofiile kokku koguma muistendeid Kalevipojast, keda pidas samaväärseks Heraklese ja Siegfriediga. Herderlikus vaimus leidis ta, et eestlaste epopöa tuleks asetada tema „väärikusele vastavalt inimsoo säravate vaimusünnituste ritta. Selle kaudu võiks võib-olla õnnestuda rahvast teadvusele tuua, temasse iseteadvust sisendada, ja kuna temale suure mineviku pärand üle antakse, teda hoida viletsast tendentsist manduda kopeerivaks värdjasooks. […] Anname rahvale eepose ja ajaloo, ja kõik on võidetud!“15 Nii visandas ta tulevase eepose süžee (oletatava paleusliku suunitluse) ning ülesannet asus täide viima Faehlmann. 

„Kalevipoja“ kirjutamine oli aga keeruline väljakutse, kuivõrd eeskujuks oli „Kalevala“ rahvaluulele tuginev mall. Aga erinevalt „Kalevalast“, kus selle koostajal Elias Lönnrotil oli toormaterjal rahvalaulude kujul peaaegu tervikuna olemas, ei leitud eesti rahvalaulude seas vastavaid eepilisi regilaule, saati siis vägimeestest. Seetõttu valiti kangelaseks proosast (muistenditest: Eesti rahva hulgas polnud kunagi eksisteerinud mingit lugulaulu Kalevipojast) tuntud Kalevipoeg. Paraku käitus Kalevipoeg, kellest pidi eeposes saama oma rahva juht, muistendites pigem kurja loodushiiu, kollelajana. See sünnitas omanäolise koosluse: kokku saavad ühelt poolt eesti, soome ja antiikmütoloogia mõjuline panteon, teiselt poolt proosafolkloori „kollelajast“ lähtuv lilletatud meeskangelane Kalevipoeg (kelles võib näha ka triksterit), kolmandaks autori süžee arendamise ja fiktsiooni värsivormi valamise loomingulisus.16 Selleks autoriks sai Kreutzwald, kes nimetas seda „üheks ennemuistseks eesti jutuks“.17

Kreutzwald pidi varem kirjeldatud Kalevipoja muistendid värsivormi panema, ümber mõtestama ning tarvis oli käsutada ka rahvalaulude vaheleliitmise tehnikat ja tähelepandaval määral oma fantaasiat. Nii sai „Kalevipojast“ teos, mis on ennemini Kreutzwaldi loomingu saadus ja mida kõige tabavamalt iseloomustab eepost uurinud August Annisti määratlus – „rahvaluulel põhinev rahvuseepos“.18 Kuigi „Kalevala“ justkui on aus rahvaeepos, mis on koostatud rahvalauludest, leiab endine naisuurimuse professor Kaarina Kailo, et „Kalevala“ ja seda ümbritsev ei räägi meile niivõrd soomlaste väidetavalt „primitiivsest“ ja šamanistlikust minevikust, kui „õige“ käitumise ja „õigete“ etniliste ja kultuuriliste piiride rahvuslikust ja patriarhaalsest poliitikast. Ta väidab, et eepose aluseks olnud rahvajutustuste variantidega tutvudes ning ringikujuliste jutuvestmise traditsioonide ja uskumussüsteemidega kursis olles ilmneb, kui palju peegeldavad eelkristliku Soome kujutused eurotsentrilist ideoloogiat. Patricia Sawin lisab: „Kõige kasulikum ja inspireerivam seletus, mis ta [Lönnrot] olemasolevast materjalist luua võis, oli selline, kus rahva esiisad teenisid õiguse [Soome] maale ja tagasid selle jätkusuutliku heaolu läbi salakavalate vaenlaste võitmise. Tema loodud tegelased, nii mees- kui ka naissoost, erinevad paljuski allikatekstidest, kuid kõige silmatorkavamalt moonutas ta naiste kujutisi oma suuremate eesmärkide teenistuses.“19

Rääkimata siis meie „Kalevipoja“ tegelastest, kes olid veelgi suuremal määral autori kujutlusvõime viljad. Nagu ülal sai välja toodud, järgis Kreutzwald „Kalevala“ malli ning sealt on laenatud ka jutustusi, üks krõbedamaid just naisest. Saarepiiga loos on kasutatud Kullervo õevõrgutuse lugu „Kalevalast“. Marin Laak20 lisab, et „Kalevala“ Aino ja „Kalevipoja“ Saarepiiga loos on mitmeid sarnasusi ning mõlema piiga hukkumise lugu on jäetud teadlikult hämaraks ja kahemõtteliseks. Eelkõige näeb Kalevipoeg Saarepiigat saagina, keda võrgutada. Tekstis avalduvadki neiu „väärtused“ – ta on noor, peenike, ilus, kõrge rinnaga –, mis kutsuvad (ja ka õigustavad?) meestegelaskuju teda võrgutama. Meestegelaskuju kasutab oma kavalust selleks, et kasutada ära endast nõrgemat naistegelaskuju ning võib isegi öelda, et Kalevipoeg vägistab Saarepiiga. Saarepiiga lugu annab hästi edasi unistava neiu stereotüüpi, kes oma lihtsameelsuses langeb iha kütkes vaevleva noormehe lõksu. Üldiselt on meie eeposes naistegelased murtud mehe tegusid toetama. Hoolimata, et Kalevipoeg on liiga noor ja taltsutamatu, tihti ka mõtlematu, tiirlevad tema ümber pea igas peatükis kosjahimulised neiud, kellest autor jätab haleda ja nutuse mulje, kui Kalevipoeg nad ära põlgab. Niisamuti kujutatakse naisi käsitööd ja põllutööd tegemas. Lühidalt: loetletakse naistele omaseid töid. Lisaks põhilistele isotoopidele (Greimasi tähenduses) ilmneb Linda puhul ka laste kasvatamise teema, vanaeitede ja eitede puhul supikeetmine ja koduhoidmine ning noorte neidude puhul enese ehtimise soov. Naised räägivad eeposes vähe ning valdavalt antakse neile sõna vaid siis, kui nad on mingis kindlas ruumis, näiteks toas, aidas, kambris, vee all (surnud nagu Saarepiiga) või põrgus. Erandiks on üleloomuliku või nõidusliku omadusega naistegelaskujud, kes saavad rääkida ka vabas õhus.21

Järeldused, milleni jõuda tahtsin: eks peegeldab ka meie eepos Kreutzwaldi aega ning ses on palju peidus tema soolisi, sh seksuaalseid väärtushinnanguid. Vähem ehk meie nn põliskultuuri. Lisaks on selle kirjutanud mees, mistõttu tuleb arvesse võtta, et naisi kujutatakse läbi mehe pilgu, „Kalevipoja“ puhul üsna kõrvalistena ja suuresti kristliku moraali vaatekohast. Kui naaseda Bart Pushaw’ teksti juurde, siis ka siin võib sarnase üldistuse teha – mehe kirjutatud „Kalevipoega“ kujutavad samuti üksnes mehed (loodan, et mõne erandiga). Barti väljatoodud kujutistest huvitavad mind enim Adamson-Ericu, Wiiralti ja Roven Jõekääru omad. Küll aga erinevatel põhjustel. Adamson-Ericu omad paistavad mulle kui samuti kväärile, kuid pigemini aseksuaalsuse poole kalduvale tundmuslikult mittebinaarsele inimesele homoerootilised. Sõna otseses mõttes erootilised, küll aga mitte seksuaalsed. Seksuaalsust ei õhuta minu jaoks mitte ükski väljatoodud kujutistest ja seeläbi „seksualiseeritud igatsust“ (lk 84) ei teki. Jällegi, mul on ka autorist pisut, aga tõesti vaid pisut erinev vaatevinkel. Adamson-Ericu mehekujutused paistavad kui twink’id, need, kel „tavaliselt lahjaks jäänud keha […], päraku paistes või halvatud sulgurlihas“, kuid ma ei usu, et nende puhul palju soonormidega mängitakse. Ning kväärina paistavad need üksnes meile, kel on olemas selleks vajalik tähendusloome, suuresti ka alles 20. sajandi teises pooles massides levima hakanud kultuur. Võin eksida, aga usun, et autoritaarses EV-s olid need üksnes moodsad ja ilusad meesaktid. 

Wiiralti „Kalevipoeg puhkamas“ mängib sooga või üldiselt Kalevipoega ümbritseva tähendusväljaga enim. Tema teos paistab mulle jube toretsev ning nunnu. Kuid seda üksnes maastiku kujutamise ja Kalevipoja näolapi sümbioosina. Ei tea, kas eraldiseisvatena mul sama tunne tekiks. Maastik on lilleline – esiplaan, meile enim silmatorkav, on täis lilli –, millel uneleb, mitte ei maga (sest kes nii magaks), pruntis huulte ja pikkade ripsmetega Kalevipoeg. Seljas on tal midagi seelikulaadset ning sokid paistavad samuti kirevad. Ühes Jõekääruga on see ainus kriitilisena paistev taies: eepos ise vettib maskuliinsusest (sh kristlikust) ja soostereotüüpidest. Wiiralt otsekui annab Kalevipojale need kvaliteedid, millest eeposes vajaka (varasemalt kirjeldatu). Jõekääru „Queer Kalevipoeg“ on otsene kriitika või kväär tõlgendus eeposest. Selle puhul rõõmustab enam rassiline mitmekülgsus – „„Queer Kalevipoeg“ […] teeb nähtavaks ka inimesed, kes on sellises [tänases] Eestis juba oma koha leidnud.“

Kaarel ja Madli Vanamölder kirjutavad22, mulle tundub, et pisut irooniliselt, et kväärist vaatleja näeb Kalevipoega kväärina. Pisut paistab, et Vanamöldrid pole kväärlusest kirjutamises kõige kodusemad: tegu on ennekõike tõlgendusega ning n-ö sihikuga, millega vaatluse all lasuvast materjalist soolist-seksuaalset ja kõike sellest tulenevat (mida on palju) lahti muukida, selle muidu peidusolevat arengukaart avada. Ma ei leia, et tekst kuidagi provokatiivne paistaks, pigemini väga isiklik, arapoolne ja südamlik. Vanamöldrid küsivad, kas leidub mõni alasti mehekeha, mille kohta saab öelda, et see kohe üldse ei kutsu „kväärist vaataja ihasid Kalevipojale suunama“. Näiks, nagu oleks hoopis Sirbi artikkel see, mis on provokatiivne. Vastu võiks ju küsida, kas kunstis leidub mõni alasti naisekeha, mis ei kutsuks allo-heteroseksuaalse mehe ihasid endale suunama. Muidugi kutsub, teine asi on see, mida iha all mõeldakse ning mis on selle väljendus. Iha ei tähenda üksnes seda, et mittekvääri või kvääri mehe püksis mõni vorm muutub, vaid enamat. Barti tekstis on sõna „seksuaalsus“ minu andmetel kasutatud ainult ühel korral. Teksti seostamine „provokatiivse kiimlemisega“ on kriitiku(te) tõlgendus. Olen nõus, et ka mina igat piklikku eset falloselisena ei näe, kuid rõhk ei ole selle fallilisusel, vaid teise tähenduse võimalikkusel, kaksikpidisusel. Seksuaalset tõmmet, erootilisust ja romantilisust võiks tänapäeval osata lahutada: need ei käi käsikäes. 

Liivimaa Kulleri esikaanelugu 1. aprill 1993.

Transaktivism üleilmastunud tegevusväljal. Sara Arumetsa, „Soo tunnustamise poole 1990. aastate Eestis“

Nüüd hüppan viimase artiklini, mille osas enim mõtteid tekkis ning mida enim süvitsi soovin vaadelda. Sara artikkel „Soo tunnustamise poole 1990. aastate Eestis“ annab põhjaliku ülevaate teekonnast Eiki Nestori 1999. aastal allkirjastatud määruseni „Soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded“. Sara püstitab artikli lõpus enda sõnul provotseeriva küsimuse: „milline oleks meie kaasaeg, kui trans-aktivism ei oleks 2000. aastatel vaibunud? Millisest soo tunnustamise ajaloost saaks siis rääkida ja kirjutada?“ Küsimus ise on lihtne, aga mul tekkis palju keerulisi mõtteid, millest üht oskan pealiskaudselt väljendada. Ma ei tea ka, kas sellest on kirjutatud või minu peas kõlavat seost uuritud – võib-olla heietan niisama. Vähemasti enda kui (enda arvates) võrdlemisi eneseteadliku noore kogemuses (snd 2000) olen täheldanud, et enim kaalu oma väärtuste väljenduses on võtnud ühismeedia, internet ja väikesed kogukonnad, sõprusringid. Riiklikul tasemel toimuv sisuliselt ei huvita – kuigi peaks, sest sel tasemel justkui toimub muutus –, sest end saab harida, väljendada, teistega suhelda läbi interneti. Tundub, et siinmaal on varsti kõik pilves. Nii riik, minu isikuteave, vaikselt mina isegi. Hoian pöialt, et see pilv varsti alla ei sajaks. 

Minuvanuste huvi ja sellest tulenev eri teemadega kursisolek on üleilmne. Kapaga teatakse rassiteemadest, millest internetist pigem kaugel oleval inimesel vähe aimu on; kvääride inimeste teemadest, millest kohtab lühivideoid Instagramis, TikTokis, videoesseid YouTube’is, arvamusavaldusi Facebookis jne, geopoliitilistest probleemipüstitustest, eesõigustatusest ja paljust muust. Ning kõigil neil teemadel on võimalik sõna võtta, neist juurde lugeda, nende kaudu üle ilma sõpru leida, kellega koolis või kodulinnas ei kohtu. Sama on seksuaalsete väljendusviisidega. Rebeka Põldsam väidab oma artiklis „Kväärid lood Tallinna avalikes salapaikades“, et tänapäeva Tallinnas jääb lantimisalasid järjest vähemaks. Olen nõus ja leian, et igapäevaelus pole see suur kaotus, sest Eestis on juba mõningat aega suurimaks ja asustatumaks lantimisalaks olnud Tinderist vanem LBGT+ inimestele mõeldud kohtinguäpp Grindr. Küll aga on see kultuuriline kaotus, mis lisaks lantimisaladele ohustab ka geibaare. Suur kummardus Helgi Saldole, Rene Köstrile, Melih Burak Yıldızile jpt, kelle algatusel ja missioonitundel rajati uus baar Hungr (nagu Grindr), et pakkuda oma kogukonnale kohta, kus kohtuda ja end turvaliselt tunda.

Seepärast tunnen, et trans-aktivism pole mitte vaibunud, vaid fookus ning tegevusväli on üleilmastunud. Muidugi olen kurb, et edasist indu pole riiklikul tasemel võitlemiseks leitud. Minu lähiringis on omajagu transsoolisi inimesi ning nende teekonnaga kursis olles teeb nukraks ja ehmatab, missugust tralli peavad nad läbima, et saada vajalike ravimite peale ning viia passisugu vastavusse oma enesemääratlusega. Ühismeedias transsoolisi sisuloojaid jälgides (ja ka lähedastelt kuuldu põhjal) tean, et suur osa transsoolisi inimesi ei ole seetõttu vaimselt ega/või materiaalselt võimelised soolise üleminekuga tegelema. Paljud tellivad hormoone illegaalselt välismaalt, teised ei ilmu kehva vaimse seisukorra tõttu psühhiaatri vastuvõtule, ei oma piisavalt raha ravimite ostmiseks või operatsioonideks, mis on keskmise eesti palga juures hirmutav väljaminek. Väljaspool Tallinnat elades saab juba kas või heteronormatiivist kõrvalekalduv noor koolis piisava portsu homofoobiat, et end maadligi suruda, rääkimata, mida tunneb veel vales kehas sündinu näiteks Põlva Põhikoolis või Kunda Ühisgümnaasiumis. 

Ma mõistan igati, et on liiga palju eeldada, et minu endine õpetaja, ema või osakonna juhtiv professor end kvääride inimeste teemadega iseseisvalt kurssi viiks. See pole lihtsalt reaalne. Küll aga aitab reaalne kontakt ning mina tegelen, loodan, et Sara lohutuseks, tagasihoidliku aktivismiga koduselt konservatiivses ja tsenseeritud Muusika- ja Teatriakadeemias. Viimane sõbralik hetk leidis aset osakonna juhtiva professoriga, kes, nähes mind teksaseelikus, retuusides ja nõukogudeaegses trikotaažist naistepluusis, küsis, et kas ma implantaate ei taha panna. Rõõmsalt vastasin, et mitte veel. Järgnes nõuanne: võiks. Prouadel kerkib mind laval nähes kulm juuksepiirile ning sõbrannale sosistatakse, kas poiss kannab seelikut. „Poiss?“ Mina, omades toetavat lähiringkonda, ei haavu enam ammu, vaid olen pigemini õnnelik, et oman piisavalt roosat näolappi, et midagi sellist n-ö ilusalt öelda julgetakse, ilma soovita karjuda, lüüa või õelutseda. Ma ei tea, kas see on mõne trauma vili, aga see teeb mind rõõmsaks.

Ja päriselt õnnelik

Käesolev raamat on enam kui vajalik, see on ka väärt lugemine ning kena väljanägemisega. Puhuti oleksin artiklitelt oodanud ehk selgemat vormi ja ladusamat keelt, kui kogumiku toimetajatel oli mõttes luua n-ö populaarteaduslikumat kväärraamatut23, mis ka mittekvääri näppu jõuaks ja teda liialt tigedaks ei ajaks. Kuid see on ka juuksekarva poolitamine. Iga artikkel oli eri fookusega ning mõjus uuena – raamatut oli keeruline käest panna. Värvilistel lehekülgedel lühijutud mõjusid „Hea teada!“ nupukestena ning sarnanesid lugeja tähelepanu hoidvate populaarteaduslike ajakirjade fun fact’idega. Peatükid „Eessõna“ ja „Sõnavara“ olid briljantselt malbed ning ettevaatlikud, samas köitvad ning eneseteadlikud. Julgen väita, et mulle paistsid need olevat raamatu kaks parimat peatükki: nõtked, kompaktsed ja oskuslikult sõnastatud. Illustratsioonid toetasid tervikut ning küljendus oli värske ja hubane. Ohtralt lisaväärtust minu lugemiskogemusele lisasid pildid, millest mõnda jäin vaatama kogu Maleva-Mere puiestee trammisõidu vältel. 

Olles lugenud hulga inglise keeles ilmunud ilukirjandust, ilukirjanduse ja populaarteadusliku segažanri jms raamatuid, teeb mind enam kui rõõmsaks kõne all oleva raamatu pehme ja valdavalt neutraalne ning elujaatav siht. Selliseid raamatuid on väga vähe! Mitte üksnes pole ma väsinud homofoobse sisuga geifilmidest ja -raamatutest, need on ka kurikavalad. Film ja kirjandus, mis tihtilugu kajastavad elulisi inimsuhteid ning on haaratava tähendusväljaga, mõjutavad palju oma lugejat/vaatajat. Kväär inimene kohtub tänapäeval teise endasugusega sageli just kirjamustas, pildil või mõnes linateoses ning seeläbi kujundatakse narratiiv, milline kvääri inimese elu välja näeb – mida ta teeb, kuidas teda nähakse, milline on tema välimus jne. Kvääridest kajastavad uudised alatasa aga ebameeldiva sisuga sündmusi või sõnavõtte, tavaliselt mitmesugustest homo- või transfoobsetest kuritegudest. Harva kohtab midagi, mis teeb rõõmsaks. 

Sama trend on kirjanduses ja filmikunstis, kus pea kõik geinarratiiviga menukid on lõpuga, kus suhte üks pool tapetakse, niisama sussid püsti viskab või kõige kiuste vastassooga abiellu astub. Meenutagem kasvõi „Giovanni tuba“ või „Kutsu mind oma nimega“. Õnneliku lõpuga filme või raamatuid on nii vähe! Ja see mõjutab ennekõike koolinoori, kes end alles avastavad. Siinkohal on muidu põlu all olev ühismeedia tõsine Issanda kingitus: sealt on alternatiivseid elusid ja inimesi kiire leida ning noored ei pea oma ikaldust põhjustavates mõtetes üksi olema. Kõige selle negatiivse kõrval loodan, et raamatuga „Kalevi alt välja“ said jaatavad kväärid lood alles avapaugu. Eks ma püüa isegi.

  1. James Ivory, „Maurice“, 1987.
  2. Edward Ross Dickinson (2014), Sex, Freedom, and Power in Imperial Germany, 1880–1914, lk 153. Cambridge University Press. ISBN 978-1-107-04071-7.
  3. Samas, lk 157.
  4. Vahur Aabrams, „Elisàr von Kupffer“, Eesti vanema kirjanduse digitaalne tekstikogu.
  5. Th. Ramien [Magnus Hirschfeld], Sappho und Sokrates oder Wie erklärt sich die Liebe der Männer und Frauen zu Personen des eigenen Geschlechts? (Leipzig: Spohr, 1896), lk 9-10, 11, 13, 15, 21, 29.
  6. Samas, lk 18.
  7. Samas, lk 30, 33, 34, 31, 34-35.
  8. Magnus Hirschfeld, „Vom Wesen der Liebe,“ JSZ 8 (1906): 5, 63, 282; M. Hirschfeld, „Die Zwischenstufen-‘Theorie,’“ SP 6 (1910): 129; M. Hirschfeld, Naturgesetze, lk 154-155; M. Hirschfeld, Die Homosexualität des Mannes und des Weibes, lk 360.
  9. M. Hirschfeld, Die Homosexualität des Mannes und des Weibes, lk 1007.
  10. Gustav Jäger, Die Entdeckung der Seele (Leipzig: Günther, 1880), lk 266, in Karl Maria Kertbeny: Schriften zur Homosexualitätsforschung, ed. Manfred Herzer (Berlin: Rosa Winkel, 2000), lk 254.
  11. John Henry MacKay, tsiteeritud Yvonne Ivory, „The Urning and His Own: Individualism and the Fin-de-Siécle Invert“, German Studies Review 26 (2003): 345.
  12. Elisàr von Kupffer, Lieblingminne und Freundesliebe in der Weltliteratur (Leipzig: Spohr, 1900), lk 1, 2, 3, 4-5, 13. Fabio Ricci, Ritter, Tod und Eros: Die Kunst Elisàr von Kupffers (1872–1942) (Cologne: Böhlau, 2007).
  13. Heinrich Schurtz, Altersklassen und Männerbünde (Berlin: Reimer, 1902), lk iv, v.
  14. Edward Ross Dickinson (2014), Sex, Freedom, and Power in Imperial Germany, 1880–1914, lk 170. Cambridge University Press. ISBN 978-1-107-04071-7.
  15. Ülo M. Pärnik, Dr. Georg Julius von Schultz (Dr. Bertram): Läbilõige ühe Balti idealisti maailmavaatest Eesti kultuuriloo üldpildis, Ilmamaa, 2006, lk 114-115.
  16. Pille-Riin Larm, „Kalevipoeg“, müüt ja mythopoeia, 28.10.2011, Sirp.
  17. Felix Oinas, Kalevipoeg kütkeis.
  18. Samas.
  19. Patritica Sawin (1988), Lönnrot’s Brainchildren: the Representation of Women in Finland’s Kalevala, lk 194.
  20. Marin Laak (2016), Unelõiv ja Saarepiiga: Jüri Talveti kirjanduslik „Kalevipoeg“, lk 121.
  21. Maris Mägi (2017), Naistegelaskujude roll „Kalevipojas“, lk 22-23, 42.
  22. Kaarel ja Madli Vanamölder, Minevik kväärib?, 10.02.2023 Sirp.
  23. Vt Maia Tammjärv, Kväärajaloolased ilusate lugude jälgedel. Intervjuu Rebeka Põldsami ja Andreas Kalkuniga, Müürileht 07.11.2022.