Brigitta Davidjants

Ta ütles mulle: “Kuule, niisugune koht on, kus naised saavad kokku. Lähme ka!” See oli siin vanalinnas, äkki 1990. aastal Laia tänava Krabi baaris.

Eesti Pagulasabi juhataja Eero Janson räägib, kuidas jõudis tööni inimõiguste valdkonnas, millised on olnud tema töö kriitilisemad hetked ja mida arvab ta feminismist.

Mariel Värk on Eesti Pagulasabi tugiisikute koordinaator, kes on muuhulgas loonud Eesti esimese pagulasnaiste tugigrupi ning õpetanud Lähis-Ida naisi jalgrattaga sõitma.

Ilmselgelt võtsimegi me pungist kaasa erinevad asjad. (Mitte päris eesti) naisena leidsin ma pungist julguse aktsepteerida oma erinevust. Ja julguse mõelda süsteemivastaselt. Tõe huvides, ma tean ka mehi, kes tegid sama. Miks on aga osa tollal nii ideologiseeritud mehed nüüd nii võõravaenulikud ja süsteemi muganduvad?

Lasteriiete värvikoodidest pole pääsu, ka siis kui lapsed ise mässavad.

Reedel möödub 25 aastat Kurt Cobaini surmast. Brigitta Davidjants kirjutab kuidas Nirvana normatiivsusele jalaga perse andis.

Kate Bush tegi imelist muusikat, kuid milline oli tema suhestumine feminismiga? Brigitta Davidjants kirjutab oma vastakatest tunnetest.

Ent nüüd, millalgi Eesti 101. sünnipäeva paiku mul korraga kihvatas. Et tegelikult ma ju armastan Eestit. Olen alati armastanud.

Nagu igal teisel naisel, on minulgi ammendamatu varasalv lugusid, kuidas mind nooremas põlves ahistati. Siia alla käivad sobimatud puudutused, verbaalsed nilbused, seksuaalse alatooniga ähvardused ja mis kõik veel.

Septembris toimus järjekordne rahvuskultuuride nädal. Ühe „segaverelise“ naisena ei ole see teema mulle sugugi võõras.

On terve ports laule, mida oleme rõõmsalt kaasa ümisenud ja ühel hetkel sõnadesse süvenedes vakatanud.

Selle suve hakul oli mul klassikokkutulek – nimelt möödus põhikooli lõpust 20 aastat.

Madonna sai möödunud nädalal 60. Otsime sel puhul vastust igipõlisele küsimusel – on’s tegemist feministliku artistiga või mitte?

Kas selleks, et last armastada, peab teda ise kandma?

Pärast seda, kui mu CD-mängija katki läks, kuulan ma muusikat raadiost.

See juhtus nii viisteist aastat tagasi, kui mu lähimat sõbrannat tabas psühhoos.

Möödunud nädalal esines start up’ide ja tehnikakonverentsil Latitude59 Moojan Asghari – Iraanist pärit Prantsusmaal resideeruv IT-ettevõtja ja oma valdkonna tõeline tegija, kelle üks eesmärk on tuua tehisintellektiga tegelema rohkem tüdrukuid.

Mõne kuu eest läks sotsiaalmeedias väiksemat sorti sõjaks.

Karukultuurifestival Tallinn Bearty tuleb jälle, sedapuhku 19.

Lähen poodi. Minu ees järjekorras seisab mees.

Ma ei kuulanud The Cranberriest tiinekana, kuigi oleks võinud.

Mu voodi kõrval on üks korv, kuhu mul on halb komme loopida igasugu prahti – katkiseid kõrvarõngaid, kooliaegseid keeletundide konspekte, auklikke sokke… Eeldusel, et ühel õhtul kougin kraami välja, parandan ära kõrvarõngad, kordan üle uued sõnad ja nõelun sokid.

1. detsembril on ülemaailmne AIDSi vastu võitlemise päev. Milline on HIVi minevik, olevik ja tulevik Eestis? Eestis on umbes 7500 HIViga elavat inimest.

Ausalt öeldes tahaks nüüd need ahistamisjutud ära lõpetada.