Tere, kool! Koolikiusamisest

Selle suve hakul oli mul klassikokkutulek – nimelt möödus põhikooli lõpust 20 aastat. Läksin sinna, viisin ununenud näod kokku nimedega, lobisesin vanade klassikaaslastega. Kuni lõpuks küsisin: “Noh, kas igatsete kooliaega tagasi ka?”

Mõni igatses, mõni mitte.

Edasi läks jutt sujuvalt koolikiusamisele. Mina tunnistasin, et ei tahaks mitte kunagi uuesti elada, sest koolikiusamine oli nii kohutav. Inimesed olid sellest šokeeritud. Meie klassis ja kiusamine?! Kuidas see võimalik on? Ja kuidas me ei märganud?!

“Mina küll ei usu, et meie klassis oli kiusamist,” ütles üks.

Siis meenutati ühte tüdrukut, kes oli kirjutanud kellelegi koolilõpu märkmikusse: “Üle kõige ootan ma, et kool lõppeks ja ma siit igaveseks minema saaksin.” – “Ma olin nii šokeeritud,” ütles salmiku omanik, “kas tal tõesti siis oli meiega nii halb?”

“Keskkoolis teda küll enam ei kiusatud,” protesteeris keegi. “Me lihtsalt ei rääkinud temaga.” Ah et me lihtsalt ei rääkinud temaga! Kui armulik teist! “Aga ega ta ise ka ei rääkinud meiega,” lisas keegi targalt sinna otsa. Üks paralleelklassivend, jumala kena inimene, poetas vestlusse suurepärase fraasi: “Võib-olla ta kujutas ette, et teda kiusatakse!”

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

Triin Toomesaar, Kiusamisvaba kooli tegevjuht

Poiste puhul võib tüdrukutega võrreldes täheldada pisut enam füüsilist kiusamist, tüdrukud kipuvad kiusama poistega võrreldes rohkem kaudselt ehk suhete kaudu. Seda viimast on õpetajatel-täiskasvanutel raskem märgata ja kiusamisena defineerida ning omakorda raskem lõpetada, mistõttu need suhted saavadki tihti kesta väga kaua. Samas on märgata, et tüdrukudki kiusavad aina julgemalt ka füüsiliselt: stereotüübid, et löömine, asjade lõhkumine on “poisilik”, ei hoia enam alati tagasi.

Ka kiusamise tagajärjed võivad poiste ja tüdrukute puhul erineda. Näiteks tüdrukud pingutavad oma soorollist tulenevalt sagedamini vähemalt koolis edasi käia, kuidagigi läbi nende kannatuste ära õppida. Poisid, kes kiusamise ohvriks satuvad, võivad aga kergemini akadeemilise edenemise kohapealt alla anda, jõudes ühel hetkel näiteks ka koolist välja langemiseni. Rõhutan aga, et see võib ka nii mitte minna.

Mida ise olen viimasel aastal kiusamise ning selle tagajärgede osas märganud, on see, et seksuaalse alatooniga kiusamise all/tõttu võivad poisid kannatada isegi rohkem kui tüdrukud. See kehtib eelkõige selliste seksuaalselt, kehaliselt alandavate märkuste kohta, mis just poiste suunal lähtuvad soovist häbistada kedagi heteronormatiivsusest erinemise pärast. Oleme ka hakanud esitama küsimust, kas ehk on hakatud matkima filmis “Klass” aset leidvaid tegevusi. Kuna me tegevtiimiga ei ole aga veel lõpuni analüüsinud seda, mis viimastest õpilasküsitlustest just seksuaalse kiusamisega seoses välja tuli, siis põhjalikumalt ei saa ma sellest veel rääkida.

Kiusamine on aga võimusuhe laiemas grupidünaamikas. Mistõttu ongi palju topeltrolle. Ühes grupis ja ühes suunas on laps kiusamise ohver. Teises grupis ja teises suunas püüab ta oma positsiooni, oma eneseväärikust kuidagigi hoida või parandada. Seetõttu saab temast ise kiusaja, sest oma kogemuse põhjal on ta tunnetanud, et see toimib, see on hea strateegia oma enesetunde parandamiseks. Seega on toeks, kui kiusuprobleemile lähenedes püüame arvestada võimalusega, et kiusaja vajab ka ise abi, et oma enesehinnanguga tegeleda.

Selle peale hakkasin ma kõva häälega naerma. Sest kiusamine pole ainult vastikud märkused ja tõukamised. Ka kellegi ignoreerimine on lihtlabane tasalülitamisvõte. Kiusamine teiste vahenditega on ka see, kui öelda kiusatavale, et äkki ta kujutab kiusamist lihtsalt ette.

Ma usun, et paljud mu vanad klassikaaslased olidki jumala siirad, kui ei suutnud uskuda kiusamist. Umbes nagu türklased, kui nad protesteerivad, et armeenlaste genotsiidi pole olnud – sest nagu ütles ajakirjanik Hrant Dink, on nad liiga kenad inimesed, et uskuda, et nende esivanemad midagi nii koledat tegid.

Vaidlesid inimesed, mis nad vaidlesid, lõpuks jäi kaalukauss ikkagi sinnapoole, et ju siis kiusati. Seda enam, et seltskonnas viibis teisigi, kes jäid omal ajal kiusatavate leeri (“Ma otsustasin, et ma ei ütle mitte midagi,” kommenteeris hiljem üks klassikaaslane, kui koos kodu poole loivasime).

“Mul on lihtsalt nii jube kuulda, et meil olid kiusajad,” ütles lõpuks üks tüdruk. “Et me ei näinud vahele astuda.” Kahtlustan, et mõned ikka nägid. Aga lapsena on raske sekkuda. Ja väga raske on säilitada neutraalset positsiooni ja kaitsta kiusatavat, muutumata ise kiusatavaks. Muide, vähemalt ühel mu klassivennal tuli see välja küll. Kummardan ta ees veel tänagi!

Kiusatavast kiusajaks

Aga mida teeb koolikiusamine? Ühele noorele naisele? Kui uskuda uuringuid, mõjub kooliaegne kiusamine naistele teistmoodi kui meestele. Poiste tülid on laste endi arust lühiajalised, samas kui tüdrukute vaheline kiusamine venib pikemaajaliseks. Poiste tülides olevat rohkem füüsilist vägivalda, tüdrukute omas psühholoogilist. Kahtlustan, et just pikaajaline psühholoogiline kiusamine on see, mis mõjutama jääb, väljendudes näiteks sügavas usaldamatuses ümbritsevate suhtes (tõsi, ma ei kujuta ette ka füüsilist vägivalda psühholoogiliseta). Tüdrukute puhul väljendub kiusamine sageli välimuse naeruväärustamises, mis võib jätta noore naise tulevikus täiesti ebaadekvaatse kehakuvandiga.

“Sa ei saa tegelikult kunagi üle sellest, et oled koolikiusatav. See jääb sind igavesti mõjutama. Aga sa õpid sellega elama,” ütlesin ma klassiõele. Tema ei olnud kiusaja, kuigi seltsis kiusajatega. – “Kahju,” vastas tema.

Kahtlustan, et selle kogemusega elama õppimine tähendab eri inimete jaoks eri asju. Mõni teeb efektist defekti. Ja vahel tundub mulle, et naisena on seda lihtsam teha. Sest naistel on nii palju rohkem võimalusi, kuidas hälbida (soo)rollidest ja jääda ikkagi “lahedaks”.

Mulle näib ka, et siinkohal võib naisi abistada just feminism, sest aitab asetada kiusamiskogemuse laiemasse võimusuhete raamistikku. Sellisesse, kus olulised pole enam konkreetsed inimesed, vaid struktuur, milles nad toimivad. Feminism aitab vaidlustada ka enesekuvandit, mis võib kiusamise tulemusel nii kergesti viltu kiskuda. Mind ennast aitas feminism olla oma kiusajate suhtes hilisemas elus empaatiline ja mõista, miks nad seda tegid.

Mis puutub meestesse, siis olen kahjuks näinud rohkem endisi koolikiusatavaid, kes sellest üle ei saagi. Kes jäävad vist elu lõpuni ihalema olla üks lahedatest. Kusjuures lahe kutt on suhteline ja muutuv mõiste. Juba sa näed neid maal, külameestega traktorirallit tegemas. Järgmine hetk on nad turunduskoosolekul tarka juttu ajamas… Eks ta ole, meestele on soorollide vangerdused märksa vähem lubatud, ühiskonnas aktsepteeritud mehelikkuseid on oluliselt vähem kui naiselikkusi. Ning nõuab suurt julgust olla Oasis, mitte Take That.

Muide, seda tüdrukut, kes üle kõige maailmas kooli lõppu ootas, tõepoolest kiusati. Ma tean seda, sest olime algklassides parimad sõbrad. Kuigi seegi sõprus oli väheke veidra dünaamikaga, sest meie sõpruses kiusas tema omakorda mind. Neljandas klassis läksime tülli. Mille järel asusin hoopis mina teda vastu kiusama – nii nagu ma kunagi polnud kedagi kiusanud. Hiljem olen mõelnud, kust see tuleb, et nõrk vajab endast veel nõrgemat, kelle peal end välja elada? Ja mis hetkel saab karikas täis? Ning kas see õigustab ikka ise vastu kiusama hakata? Loomulikult mitte, arvan ma nüüd täiskasvanuna. Aga kahjuks polnud tollal kedagi seda mulle ütlemas.

18
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka