Iisraeli-Palestiina konflikt murrab südame ja pea
Aet Kuusik ja Rebeka Põldsam kirjutavad Iisraeli-Palestiina konfliktist ja selle kajastusest. Iisraeli riik ja palestiinlaste alad Jordani jõe läänekaldal ja Gaza sektoris on ebavõrdsed vastased, kuid mõlemal pool Iisraeli-Palestiina piire on neid, kes nõuavad sõja lõppu ja rahuleppeid. Sõnasõjad üle maailma käivad nende vahel, kes paluvad viivitamatut relvarahu kõigilt osapooltelt ning nende vahel, kes seda ei toeta või ei usu selle võimalikkust. Rohkem võiks lubada kõlada häältel, mis soovivad poliitilist lahendust, mis konflikti maandaks ja inimelusid säästaks.
7. oktoobri hommik algas Hamasi julma ja jälgi terrorirünnakuga Iisraeli tsiviilelanike vastu, milles mõrvati 1400 meest, naist ja last ning võeti üle 200 pantvangi. Sellega leidis aset järjekordne etapp Iisraeli ja Palestiina vahel jätkuvalt toimuvas sõjas. Kuigi rünnak saabus ootamatult, ei pane sõjategevus Iisraelis ega Palestiinas kedagi imestama, kuid seekord ka mitte kalestuma. Hamas on terroristlik organisatsioon, mille eesmärk on eirata igasuguseid sõjapidamise reegleid ja hävitada Iisraeli riik vahendeid valimata. Hamas kasutab Gazas elavaid palestiinlastest tsiviilisikuid, kellest pooled on lapsed, n-ö inimkilbina oma sõjataristule, mida Iisrael massiliselt pommitab, terroriseerides nii mitte ainult Iisraeli, vaid ka palestiinlasi.
Konflikti uus tase
Iisrael on üks sõjaliselt arenenumaid riike maailmas. Riigi mastaapne luurevõimekus lubab väga täpseid sõjalisi operatsioone ja oma territooriumi kaitset. Peaminister Netanyahu otsus Gaza sektorit massiliselt pommitada, mis toob kaasa vältimatud tsiviilohvrid ja eirab rahvusvahelist humanitaarõigust, inimõigusi ja sõjaseaduseid, on leidnud nii toetust kui ka vastuseisu nii Iisraelis kui ka mujal maailmas. Kogu olukorda kirjeldatakse kui väga kompleksset, sest konflikt Iisraeli ja Palestiina vahel on pika ja ohvriterohke minevikuga, kus leppimised on olnud harvad ja põgusad. Lootuskiirt esindavad seal elavad juudid ja araablased, kes on pikka aega külg külje kõrval elanud ja kes pärast 7. oktoobrit on koondunud, et seista koos sõjaliste sekkumiste vastu.
Feministeeriumi autorite ja lugejate seas on inimesi, keda Lähis-Idas toimuv mõjutab isiklikult. Peresidemete ja sõprade kaudu jõuab info vägivallast ja hirmust kätte otseallikate kaudu. Kui Iisraelis on pommivarjendid enamikul hoonetel ja võib loota, et seal elavad lähedased jõuavad õigel hetkel varjuda, siis Gazas ja Jordani jõe läänekaldal on tsiviilisikute varjumisvõimalused palju juhuslikumad. Eesti meediast paistab, et Palestiina alade nõrkusest rääkimine on kuidagi Iisraeli kadusid pisendav või lausa eitav. Väga tõsiste kuritegude kritiseerimine pole siiski riikluse küsimärgi alla seadmine, vaid kutse muutustele. Iisrael kontrollib palestiinlaste alasid ja tsiviiltaristut nii jõuliselt, et seal elavate inimeste hakkamasaamine sõltub Iisraeli valitsuse meeleoludest.
Iisraeli inimesed on protestinud Netanyahu korruptsioonilembuse ja üha äärmuslikumate valitsuste vastu alates 2020. aastast ning praktiliselt kogu selle aasta seadusemuudatuste vastu, mille eesmärk on muuta ülemkohtu volitusi. Maailmas lokkava antisemitismi ja islamofoobia valguses on Iisraeli eri rahvustest elanikud ja kodanikud, kes omavahel kokku hoiavad, suureks eeskujuks komplekssetest probleemidest välja tulemise initsiatiiviga. Samal ajal prevaleerivad Eesti meedias kirjutised, kus esitatakse tsiviilisikute pommitamist paratamatusena ning selle kriitikat kirjeldatakse elukauge ja põlguse väärilisena.
Rohkem inimlikku perspektiivi
Mida sellest kõigest arvata? Sõjad meie pikkuskraadil murravad südame, sest surma saab nii palju inimesi, kes kõik on kellegi perekond. Hoomamatult paljud kodud on hävitatud ja ettekujuteldamatult paljud inimesed on liikvel. Pidevalt on suur hirm asjade eskaleerumise ees. Rahvad ei usalda oma valitsusi, sest lokkab korruptsioon, eriti äärmusparempoolsete poliitiliste ühenduste seas. Näiteks on Netanyahu praeguses valitsuses sisejulgeolekuminister, kelle üheks eeskujuks on palestiinlasi tapnud massimõrvar. Äärmuskonservatiivne Hamas esindab ühemõtteliselt väiklast kurjust ning nende plaanides rahu puudub – seepärast on Hamasi vastu ka palestiinlased, kes ei taha elada sõjas.
Mida sellest kõigest järeldada? Praegu peab aru saama, et on võimalik mõista hukka Hamas, toetades samal ajal palestiinlaste suveräänsust, inimlikkust ja õigust elada ning teha seda iisraellasi ja juute dehumaniseerimata. Lähis-Ida spetsialist ja Feministeeriumi maailmasarja toimetaja Hille Hanso ütles ”Plekktrummis” väga õigesti, et me räägime liiga vähe neist inimestest mõlemal pool Iisraeli-Palestiina piire, kes tahaksid rahumeelset lahendust ja kooseksisteerimist, rahvusvaheliselt kokkulepitud rahuplaani juurde naasmist ja tsiviilisikute kaitset. Hille soovitab jälgida ka teemaviite #notinmyname taha koondunud USA ja Euroopa juute, kes Gaza suhtes tehtud valikuid hukka mõistavad. Rahupooldajatest võiks rohkem rääkida, sest lootust annavad just nemad.
