„LGBTQ+ filmifestivali Venemaal korraldama asudes olime naiivsed ja ettevaatamatud!“
Feministeerium puhus juttu värskete Eesti Vikerkaarekangelase kultuuri tiitli laureaatide, pikalt Venemaal LGBTQ+ filmifestivali Side by Side vedanud Gulya Sultanova ja Manny de Guerre’iga, kes Putini kasvavalt repressiivse režiimi eest Eestisse pagesid. Nad võrdlevad pommiähvarduste, hirmutamise ja enesetsensuuri õhkkonnas tööd Venemaa inimõiguste edendamisel tegutsemisega Eestis, kus veavad eest Q-Space’i – ingliskeelset LGBTQ+ kultuuriprogrammi, mis peamiselt on suunatud venekeelsele kogukonnale. Oma Venemaal elavate kolleegide ja mõttekaaslaste turvalisuse huvides nad hetkel tegevustest, millega Venemaal jätkavad, detailsemalt ei räägi.
Palun jutustage oma taustast. Kes te olete, mida Venemaal ette võtsite ja kuidas te Eestisse sattusite? Kuidas sündis LGBTQ+ filmifestival „Side by Side“ („Õlg õla kõrval“)?
Manny: Minu huvialadeks on Venemaa, selle ajalugu, sotsioloogia ja kultuuriuuringud. Külma sõja tingimustes üles kasvanud inimesena tärkas minus huvi NSVL-i või Venemaa vastu, mis kasvas üle igatsuseks seda maad külastada ja seal elada. See täitus 1996. aastal, kui ma sain Venemaal tööd inglise keele õpetajana. Edaspidi reisisin Venemaal juba uurimistöö tegemiseks.
2007. aastal tekkis võimalus organiseerida koos sõbraga LGBTQ+ filmifestival. LGBTQ+ filmifestivali idee pärineski minu varasemast Venemaal viibimisest alates 1990. aastate keskpaigast kuni 2000. aastate alguseni. Sel ajavahemikul olin eriti Peterburis märganud kvääride kogunemispaiku – peamiselt klubisid, kontserte, pidusid, mida korraldati otsekontaktide teel.
Manny: Kui oleksime olnud riskidest teadlikumad ning osanud aimata, mis meid ees ootas, siis poleks me tõenäoliselt pihta hakanudki.
Olen välismaalane, pärit Ühendkuningriigist, kus inimesed tunnevad end suhteliselt vabalt ning on valmis kõnelema oma elust ja sellest, mis tunne on olla LGBTQ+. Ent Venemaal ei soovinud 99% inimestest oma sättumust avalikustada, nad ei pidanud seda vajalikuks ega võimalikuks. Tihti elati kaksikelu, sõlmiti mugavusabielusid, peideti oma sättumust pere ja sõprade eest jne.
Õhkkond oli ajuti väga rõhuv, isegi agressiivne. Ilmselge, et paljud inimesed tundsid masendust ja kannatasid, kuna ei saanud vabamalt elada. Mulje jäi minuga. Selleks, et olla nemad ise, vajavad inimesed rohkem kui mõnda õhtut nädalas. Siit tuligi filmifestivali kavatsus. Kitsam eesmärk oli filmide ja üldse kino kaudu LGBTQ+ inimesi võimestada. Üldine eesmärk oli jõuda terve ühiskonnani ja algatada arutelu LGBTQ+ küsimuste ja õiguste üle, et suurendada sallivust ning sillutada Venemaal teed LGBTQ+ inimeste õiguste tunnustamiseks ja kaitseks.
Manny de Guerre’i eriala on kultuuriuuringud, sotsioloogia ja ta on teinud Venemaal uuringuid kunsti ja muusika tähtsuse kohta selle sotsiaalse, poliitilise ja psühholoogilise tähenduse osas. Ta on LGBTQ+ aktivist, LGBTQ+-filmifestivali Side by Side kaasasutaja Peterburis, Venemaal ning hiljutise projekti Q-SPACE kaasasutaja Tallinnas. Mõlemad projektid püüavad kino ja filmi, foto- ja kunstinäituste, kväär-koomiksite, kirjanduse ja paljude teiste kunstivormide abil luua kväär-ruume – füüsilisi ja digitaalseid -, mis toovad kokku LGBTQ+ ja hetero inimesed, et väljendada, arutada ja mõtiskleda soolise identiteedi ja seksuaalsuse teemadel. Projektide eesmärk on nihutada mõistmise piire, anda inimestele võimalus elada nii, nagu nad soovivad, ning julgustada neid elama kontekstis, kus valitseb aktsepteerimine ja sallivus.
Gulya: Sidusin end „Side by Side’iga“ varakult vabatahtlikuna. Olin äsja Peterburis asunud LGBT aktivismiga tegelema. Suvel 2008 olin ma osa võtnud vaikusepäevast. Pealegi lõin juba innukalt kaasa loodavas LGBTQ+ organisatsioonis Coming Out (Tuleme Välja). Kohe, kui „Side by Side“ meiega ühendust võttis, adusin ma ettevõtmise ambitsioonikust: see oli kõigile avatud ülelinnaline LGBTQ+ sündmus. Tahtsin otsekohe kaasa lüüa.
Kuni 2022. aasta veebruarini töötasime Venemaal „Side by Side’i“ sündmustega. Ukraina vastu alustatud sõja tõttu otsustasime siiski lahkuda. Oli tunda, et režiim muutus veelgi rõhuvamaks. Oht meile kui avalikkuses tuntud LGBTQ+ aktivistidele teravnes märkimisväärselt.
Siirdusime Eestisse nädal pärast sõja puhkemist. Siia tõid meid praktilised kaalutlused – meie koer Banger (samuti festivalitiimi liige) oli peaaegu 16 aastat vana ning ehkki Eestis kehtisid COVID-19 vastased piirangud, lubati Sputnikuga vaktsineeritud inimesi siiski Eestisse.
Manny ja Gulya Moskvas. Gulya Sultanova õppis Peterburis saksa keelt ja töötas pikka aega tõlkijana. Aastatel 2005-2010 oli ta Peterburi MTÜ German-Russian Exchange raames Venemaa ja Saksamaa vaheliste kultuuridevaheliste koolivahetusprogrammide korraldaja. Gulya võitleb LGBTQI-kogukonna õiguste eest Venemaal: osales meeleavaldustel, korraldas haridusseminare ja kultuuriüritusi. Juunis 2008 sai temast LGBT-organisatsiooni “Coming Out” kaasasutaja, alates oktoobrist 2008 korraldab ta Side by Side filmifestivali – esimest iga-aastast LGBTQ+-filmide festivali Venemaal (bok-o-bok.com). Märtsis 2022 emigreerus ta Venemaalt Eestisse koos oma elukaaslase Manny de Guerre’iga. Nad asutasid projekti Q-Space – kväär-kultuuriprojekti, mida nad praegu arendavad Tallinnas ja Narvas. Foto: Side by Side erakogu
Miks ja kuidas tekkis teil idee võtta just film(ifestival) vahendiks, et teostada avaramat, teadlikkust suurendavat missiooni? Mis teid selle kunstiliigi juures paelub?
Manny: Olen spetsialiseerunud kultuuriuuringuile ja filosoofiale. Olen uurinud mõju, mida kultuur üksikisikuile avaldab. ning kuidas kultuuri kaudu identiteeti arendatakse ja teostatakse. Film ja kino on võimsad vahendid – nendega saab inimesi harida, panna mõtlema, meelt muutma, julgustada nähtu alusel tegutsema ning oma elu ja ümbruskonda ringi tegema.
Kuna Venemaal polnud veel ühtegi LGBTQ+ filmifestivali, siis tundus see ideaalse lahendusena. Miks polnud selline festival Venemaal võimalik? Kuna neid festivale toimus juba teistes riikides, siis võiks neid siingi pidada. Arvatavasti olime liiga naiivsed ja ettevaatamatud. Kui me oleksime olnud riskidest teadlikumad ning osanud aimata, mis meid ees ootas, siis poleks me tõenäoliselt pihta hakanudki. Ettevõtmine oli vägagi kodukootud ja samm teadmatusse…
Mida tähendab Venemaa oludes vähemuste õiguste eest võidelda? Palun kirjeldage, milline oli Vene ühiskond enne ja pärast sõja puhkemist?
Manny: Viimase 20 aasta jooksul on Putini režiim olnud ülimalt repressiivne. Ta on mitmesuguste vahenditega – sunnijõu, ähvarduste, vägivalla, piinamise, politseinike karistamatu jõhkruse, uute seaduste kehtestamise, meedias tehtava propagandaga – püüdnud häirida, lämmatada ja lõpetada igasugust kodanikuaktiivsust, millest paistab vastuseisu riiklikule ideoloogiale. Rõhuvatest oludest hoolimata jäid tegutsema mitmed erinevad grupid – LGBTQ+, feministid, vabatahtlikult lastetud, keskkonnakaitsjad, loomaõiguste kaitsjad, inimõiguste kaitsjad, poliitilised rühmitused –, kelle töö tulemusena liikus Venemaa ühiskond aeglaselt, aga siiski pluralismi suunas – avalikkuse ette jõudis üha mitmekesisemaid ideid.
Manny: Film ja kino on võimsad vahendid – nendega saab inimesi harida, panna mõtlema, meelt muutma, julgustada nähtu alusel tegutsema ning oma elu ja ümbruskonda ringi tegema.
Gulya: Loomulikult oli see alles algus. See kõik oli saavutatud tõeliselt rusuvates oludes, kus riik võis igal hetkel võtta sihikule mõne aktivisti või organisatsiooni, eriti kui teda näis saatvat edu. Pärast kallaletungi Ukrainale rakendatakse selliseid meetmeid üha sagedamini. Režiim on kehtestanud rohkesti uusi seadusi, mis sisuliselt ei luba sõda üldse kritiseerida ning ähvardavad rikkujaid 12 aastat pika vanglakaristusega.
Oleme Navalnõi ja tema poolehoidjate puhul näinud, kui kaugele riik opositsiooni mahasurumisel läheb: sildistab organisatsiooni ekstremistlikuks, avaldab selle pooldajatele ränka survet – korraldab reide, algatab kriminaaljuurdlusi, võtab juhte vahi alla.
Siiski õnnestus teil 15 aasta jooksul pidadada Venemaa eri regioonides 30 LGBTQ+ filmifestivali „Side by Side“. Palun kõnelge oma edust ja raskustest neid Venemaal korraldades.
Manny: „Side by Side“ oli enam kui lihtsalt festival. Peale kinode näitasime filme ka võrgus (rubriik „kuu film“), trükkisime ja levitasime rohkesti raamatuid ja infobrošüüre,me avaldasime audiofaile „Queering Culture“ („Kultuuri kväärimas“), pidasime veebidebatte „Side by Side on the Sofa with…“ („Õlg õla kõrval sohval koos…“), avaldasime veebis arvamuslugusid (LGBTQ+ kino, Kuum Teema, LGBTQ+ seriaalid, Kväärkunst), tegime piirkondlikku teavitus- ja debatiprogrammi „LGBTQ+ kino teie kodulinnas“. Vabatahtlike programmi raames võtsid inimesed festivalimelust osa iga päev, said väljaõpet ja osalesid debattides. Meil oli tõesti menu. Nende tegevustega suutsime kõigutada avalikkuses valitsevat homofoobset ja transfoobset diskursust ning häälestada ühiskonda sallivamaks. Veensime eriti sõltumatuid väljaandeid, et LGBTQ+ küsimustest tuleks korrektselt teavitada, aktiveerisime ja võimestasime LGBTQ+ kogukonda ja parandasime selle nähtavust, moodustasime liitlasvõrgustiku, mis koosnes sadadest ühingutest ja üksikisikutest alates filmikriitikutest kuni rahvusvaheliste organisatsioonideni, kes kinkisid projektile oma aega ja toetust.
Filmifestival Side by Side 2018 Moscow crowd. Foto: Side by Side erakogu
Gulya: „Side by Side“ oli pideva surve all. Meie tööd segati lakkamatult – meiega koostööd jätkavaid asutusi hoiatati kontrollreidide eest, festivali ajal tehti pommiähvardusi, mis sundisid saale evakueerima, kinode ümber kogunesid natsionalistlikud, fašistlikud ja neonatslikud rühmitused, organisaatoreile tehti tapmisähvardusi, politsei jättis uurimata kuriteod festivali vastu, korraldajate üle mõisteti kohut vastavalt välisagentide seadusele jne.
Kas te hoiate kontakti LGBTQ+ Vene pagulaste kogukonnaga Eestis ja mujal Euroopas? Kuidas nad hakkama saavad?
Gulya: Paljud on Venemaalt lahkunud. Mitte üksnes LGBTQ+ kogukonna liikmed, vaid samuti kodanikuaktivistid, meedia- ja kultuuritegelased jne. Inimestel, kes välja pääsesid, oli palju õnne, kuid elu pagulasena pole kerge. Neil on raske uut elu rajada, juriidilisi nõudmisi täita, tööd leida. Sellest tuleneb psühholoogiline surve, stress.
Hoiame kontakti nii palju, kui aeg lubab. Eestisse tulijaid pole kuigi palju, kuna siin kehtivad Vene kodanikele rangemad piirangud. Tähtis on säilitada nii neid sidemeid kui ka pagulusega ühendust hoida.
Venemaal oli kavas jõustada seadusi, millega igasugune LGBTQ+ sisu liigitataks propagandaks ning seda ei lubataks levitada isegi täiskasvanute hulgas. Kas nii tehtigi? Kuidas see mõjutab tööd Venemaal?
Manny: 2022. aasta detsembris võeti vastu ja jõustus seadus, millega keelustati igasugune LGBTQ+ sisu isegi täiskasvanutele. Seadus on absurdne, „Side by Side“ ei täida seda ning me oleme eemaldanud kõik hoiatused oma veebilehelt, kuhu Venemaal pääseb üksnes tänu VPN-ile.
Gulya: Ühingutele ja üksikisikutele Venemaal avaldab seadus tugevat mõju. Üha enam tööd tehakse põranda all ja üritusi ei saa avalikult reklaamida. Seadus saadab elanikkonnale negatiivse sõnumi ning õhutab homofoobset ja transfoobset käitumist, mis leiab väljendust mitte üksnes suuliselt, vaid ka füüsiliselt ning viib kallaletungideni – juba on teatatud mitmest vägivaldsest vahejuhtumist.
Manny: Seadus sunnib inimesi hoidma madalat profiili ja enesetsensuuri harrastama. Inimesi sunnitakse kappi tagasi, üldse käituma, nagu nad oleksid jälle NSVL-is.
Milliseid platvorme Vene vähemused kasutavad, et üksteist toetada?
Gulya: Üks peamistest kanalitest on Telegram ning kasutada saab veel paljusid digirakendusi.
Millisel viisil teie endised vabatahtlikud ja poolehoidjad tänapäeva Venemaal oma vaimse tervise eest hoolitsevad?
Manny: Vaimse tervise teenuseid saab mitmesugustelt LGBTQ+ ühingutelt võrgus ja isiklikel kohtumistel. Arvan, et paljud inimesed ei tunnegi end üksikuna. Tähtsaks on muutunud omavahelised kohtumised vabas vormis. Samuti see, et anda liikumisse sisukas panus, võimaluse korral projektide heaks reaalsuses ja võrgus midagi ära teha.
Kas te jälgite arutelusid samasooliste abielu lubamise kohta Eestis? Mida te sellest arvate?
Gulya: Märkimisväärne, et seadus on parlamenti jõudnud. Opositsiooni argumentides pole midagi uut, need on tavalised ebaveenvad, põhjendamatud ja populistlikud jutupunktid, mis on käibinud teiste riikide paremkonservatiivsetes ringkondades, kus abieluvõrdsuse seadus on siiski vastu võetud. Väljavaated on head.
Manny: Võib arvata, et Eesti ühiskonnas on pooldajaid vastastest rohkem. Statistika näitab paraku, et vene- ja eestikeelsed kogukonnad suhtuvad asja erinevalt. Venekeelses kogukonnas on LGBTQ+ suhtes vähem sallivust. Nende inimestega tuleb rohkem haridustööd teha, et nad maha ei jääks.
Gulya: Seadusandliku tööga peab selles valdkonnas kaasas käima selgitustöö kogu elanikkonna hulgas. LGBTQ+ inimesed peavad end tundma turvaliselt ja mugavalt, et nad saaksid seadusi kasutada ning olla avalikkuses nähtaval, ilma et peaks kartma negatiivseid reaktsioone.
Kas Eestis tunnete end turvaliselt, on teid siin sõbralikult vastu võetud? Sukeldusite siingi kohe töösse ja teie käima lükatud LGBTQ+ kultuuri- ja teavitusprojekt Q-Space, mis peamiselt venekeelsele elanikkonnale suunatud, on tuntust kogumas.
Manny: Eestisse saabumisest saati on meile antud mõista, et oleme väga teretulnud. Algusest peale olid inimesed LGBTQ+, feministlikust ja inimõiguslaste kogukonnast valmis meid aitama. Loomulikult tunneme end turvaliselt ja see on märkimisväärne muutus, kui avalikku üritust korraldades ei pea sa tegelema ähvarduste ja pommiähvardustega vms. Projekt Q-Space on pälvinud paljude inimeste entusiasmi ja energia, ilmselgelt on nõudlust LGBTQ+ ja feministlike teemadega seotud kultuuriürituste järele ning tulevik paistab helge!
Q-Space kohtumised. LSVD ja LGBT-liikumine Saksamaal: 33 aastat võitlemist mitmekesisuse ja austuse eest. Foto: CONRADO (via Q-Space)
Praegu on praidikuu. Kas käisite ka Tallinna praidimarsil?
Manny: Jah, me mõlemad käisime Tallinnas Pride’i marsil. Vaimustav oli näha nii paljusid osavõtjaid ning seda, et kesklinnas lehvis kõikjal LGBTQ+ lippe. Seni oli LGBTQ+ kogukonna nähtavus Tallinnas tundunud väiksena. Varem polnud me nii arvukalt lippe märganud, ainult üksikuid inimesi, kes näiteks kandsid märki ja sel viisil määratlesid end LGBTQ+-na. Fakt, et osa võttis nii palju inimesi, sealhulgas liitlasi, sisendab võib-olla inimestesse igapäevaseks eluks julgustust, kuna ilmselt on kogukond moodustuma hakanud ning inimesed ei pea tundma end üksildasena või hirmul.
Oleks midagi taolist mõeldav Venemaal?
Manny: Venemaa elanikud olid muutusteks valmis; paraku on nüüd ajad muutunud ning ohtlik tundub juba ainuüksi Pride’i korraldamisele mõtlemine.
Manny: Tänapäeva Venemaal pole midagi sellist võimalik. Enne sõja algust oli LGBTQ+ kogukond tõepoolest tänavatel hästi nähtav ning inimesed identifitseerisid end märkide ning loosungite abil rõivastel või kottidel avalikult kas LGBTQ+ või liitlastena. Ent 2022. aasta detsembris vastuvõetud seaduse ning homofoobia ja transfoobia tõusu tõttu arvan ma, et inimesed hoiduvad seda avalikkuses välja näitamast. Politsei on inimesi juba mitu korda arreteerinud pelgalt avalikkuses vikerkaaremärgi kandmise eest; veelgi ebameeldivam on, et füüsiliselt on rünnatud inimesi, keda peeti LGBTQ+ hulka kuuluvaks. Repressioonide tingimustes, mis ähvardavad Venemaal igasuguste meeleavalduste korraldajaid, on Pride lausa võimatu. Kui seda aastate eest Peterburis või Moskvas üritati, lõppes see tihti vägivalla ja vahistamistega.
Tuleb märkida, et kõik meeleavaldused LGBTQ+ õiguste heaks ei lõppenud kehvasti. Näiteks välkkogunemised (flash mobs) 17. mai puhul olid tihti väga edukad. Muidugi toimusid need väga ebasoodsates tingimustes, aga ometi tuli kokku ligi 500 inimest. Venemaa elanikud olid muutusteks valmis; paraku on nüüd ajad muutunud ning ohtlik tundub juba ainuüksi Pride’i korraldamisele mõtlemine.
Nüüd on hea võimalus proffidelt filmisoovitusi küsida. Millist 5 filmi või režissööri Venemaalt ja teistest riikidest te Feministeeriumi lugejaile praidikuu raames soovitaksite?
– „Stonewall Uprising“ (seda näidati ka 8. juunil Filmimuuseumis Baltic Pride’i raames)
– „Rebel Dykes“
– „Tomboy“
– „Two of Us“
Venemaa: paar filmikollektsiooni, mis näitavad olukorda riigis sõja eel:
– „Made in Russia“
– „Rodnaya“ Hea lühifilmide kogu noortelt Vene filmitegijatelt
Aitäh ja ilusat praidikuud teile!
