Näppiv prints ja loll kaunitar

Mõista-mõista, kumb on hea? illustratsioon Charles Perrault’ muinasjuttudest (kirjastust Eesti Raamat, 1979). Lilian Härm.

Mu voodi kõrval on üks korv, kuhu mul on halb komme loopida igasugu prahti – katkiseid kõrvarõngaid, kooliaegseid keeletundide konspekte, auklikke sokke… Eeldusel, et ühel õhtul kougin kraami välja, parandan ära kõrvarõngad, kordan üle uued sõnad ja nõelun sokid.

Reaalsuses vaatan sinna korvi maksimaalselt korra aastas. Nagu näiteks eile. Korvi põhjast leidsin vendade Grimmide uuema aja väljaande, mis kandis paljulubavat pealkirja “Kõige kaunimad muinasjutud”. Ja ühtlasi meenus, miks raamat korvi põhjas maandus.

Miks siis? Aga vaat seepärast, et ma ei taha kasvatada oma lapsi üles sellise lektüüriga. Sellisega, kus paha ema sunnib isa lapsi metsa viima, nagu “Hansus ja Gretes”. Kus printsess, kes ei taha kuningaga abielluda, antakse suvalisele rändlaulikule, kes teda alandab ja sõimab ning tagatipuks turul ta nõud puruks trambib – kõik puha lootuses, et printsess nõnda oma meelt parandab. Ja loomulikult klassika, Lumivalgeke. Kusjuures selles versioonis armus kuningapoeg eeldatavalt klaaskirstu asetatud laipa, kelleta ta enam elada ei suutnud ja kelle pöialpoiste lahkel loal kaasa võttis. Eriti kõhe ju!?

Siinkohal võiks ju protestida, et tegemist on kõigest muinasjuttudega. Et ei tasu lolliks minna ja lapsed neid asju nii ei näe. Ent sooline sotsialiseerumine algab maast-madalast, veel enne, kui laps kõnelemagi õpib. Lisagem siia multifilmid ja muinasjutud ning tulemuseks on vääramatu kombinatsioon, mille tulemusel saavadki tüdrukud selgeks, et peavad olema ilusad, head ja paid ning küll siis lõpuks ka prints neid une pealt suudlema tuleb. Sest muinasjutud kujundavad maailmapilti. Nii mõnigi tüdruk õpib muinasjuttudest, et tal ei peagi mingit arvamust olema, sest nagunii keegi sellega ei arvesta. Ja poiss saab vastukaaluks teada, et tule ja võta – kõik on sinu.

Miks on brünett paha?

Pealegi ei tasu lapsi alahinnata. Lapsed saavad aru väga palju rohkem, kui välja lasevad paista. Ja isegi kui nad ei mõista allegooriat, saavad nad sageli aru ebavõrdsusest – nii need, kes seeläbi kannatavad, kui ka need, kes tänu sellele oma valikutes vabamad on.

Ka mulle tõi muinasjuturaamat meelde kõik need miks-küsimused sügavast lapsepõlvest. Lugema õppisin ma üsna vara, ent erilise suhtlemisoskusega mind õnnistatud polnud. Mistõttu veetsin arvestatava osa vabast ajast raamatute seltsis. Loomulikult mahtus sinna lugemisvarasse palju muinasjutte. Nii mäletan ma juba lasteaia ajast kriipivaid küsimusi.

Ma ei juurelnud, kas on ikka okei, et prints magavat Okasroosikest musitab, sest poisid lihtsalt polnud selles vanuses teema. Küll aga mäletan hulka teisi küsimusi. Miks on hea ja lahke tütar alati blond ning kuri ja laisk brünett? Miks on võõrasemad alati halvad ja isad head? Miks on õed alati üksteisega vastikud? Ja kui Tuttpea-Riquet lollile ja ilusale õele (täiesti teenimatult) mõistust juurde annab, siis miks peab inetu ja tark õde kaotama viimasegi tähelepanu – lausa nii, et mõjub nüüd ebameeldiva ahvina?

Vennad Grimmid. “Kõige ilusamad muinasjutud” (Egmont 2011)

Kõigi nende küsimustega kaasnes alati meeletu ebaõiglusetunne. Sest minu ja mu sõprade vanemad õed olid ägedad. Sest minu ja mu sõprade emad leidsid meie, lastega, tegelemiseks palju rohkem aega kui meie isad. Ja mis kõige tähtsam – sest mul brüneti ja tumedasilmse tüdrukuna polnud kangelast, kellega samastuda.

Aastaid hiljem olen teistelt tumedapäistelt sõbrannadelt kuulnud, et neilgi tekkisid samad küsimused. Täpselt seesama solvunud ebaõigluse tunne. Eks mingil perverssel moel resoneerusid need muinasjutud ajastuga, mil kõik eeldatavalt eestipärane – muuhulgas sinisilmsus ja blondid juuksed – au sisse tõsteti. See oli ka ajastu, kus pisutki teistsugune välimus oluliselt rohkem silma paistis kui praegu, kolmkümmend aastat hijem.

Aga seda traumeerivam oli olla tollal teistsugune. Sedamoodi teistsugune, et isegi imaginaarse kirjandusmaailma kangelastega samastumine oli raske. Tõsi, vaevalt see erinemine praegugi lihtne on. Viieaastasele lapsele ei seleta ju keegi feministlikke ja postkolonialistlikke teooriaid, kuidas kunstis ja kultuuris teist konstrueeritakse. Nagu ei räägita eriti ka sellest, et erinemises pole midagi halba, liiati veel muinasjutumaailmas. Kahjuks.

PS: Kas kuningapoeg ahistas Okasroosikest, kui teda unepealt suudlema kippus? Issand jumal, muidugi! Kui keegi aga selles kahtleb, siis vahest on asi vales koduses kasvatuses?

Loe ka: “Kas prints ahistas uinunud kaunitari teda suudeldes?” – Liisa Pakosta

12
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka