#minaka

Novembri veerus küsib toimetaja Kadi Viik, et miks soovitab 2022. aastal seksuaalvägivalla juhtumeid menetlev prokurör vägistamisohvritele küünistamist.

Seksuaalse väärkohtlemise ohvri loos kerkib esile mitu probleemi, mis tuleks lahendada, et ka välismaalaste elu Eestis turvalisem oleks.

Piret Karro analüüsib ahistamiskajastusi Eesti meediapildis ja seda, millised diskussioonid on ahistamise teemat viimase kümne aasta jooksul saatnud.

Alaealisena seksuaalselt väärkoheldud inimeste lood ei ole piisavalt tähelepanu saanud.

Kadi Viik kirjutab, et hakkasime koguma #minaka14 lugusid, kuna ikka veel arvab osa ühiskonnast, et laste ja noorte ahistamine on midagi väga erandlikku.

Sandra Jõgeva käis kinos “Bombshelli” vaatamas ning leidis, et kuigi tegemist pole täiusliku linateosega, on film vaatamist väärt juba teema ning näitlejate poolest.

Aktivism on suuresti kolinud sotsiaalmeediasse. Kuid sotsiaalmeediast vastu vaatavad meeleolud ei peegelda ilmtingimata reaalsust ning organiseerumist võib see isegi ohustada.

2017. aasta keskel alguse saanud #metoo-kampaaniat on palju käsitletud kui edulugu.

Oktoobri veerus kirjutame TAFFist, pannkookidest ja #MeToo-st. Kui seesamune kaks aastat tagasi ventikasse lendas, tundus, et miski ei saa enam endine olla.

Sügis on uute alguste aeg. Õhus on küpsete õunte ja suitsevate lehtede lõhna, pinal on puhastatud ja pliiatsid teritatud. Vähemalt meie pliiatsid on!

Kas ajad muutuvad? 1980. aastatel tähendas ahistamine seda, et olid kuum. Vägistamisstseenid filmides olid naljakad. Kõige naljakamad olid aga blondinaljad.

Oleme liigutatud saatjate avameelsusest. Need lood on siin (lisanduvad jooksvalt).