Te ei kujuta ette kui palju neid lugusid on

Kadi Viik. Foto: K. Martin

Kui me Feministeeriumis 2018. aastal seksuaalse ahistamise lugusid koguma hakkasime (lugeda saab neid siit: #minaka), ilmnesid ruttu teatud mustrid. Esiteks, seksuaalne väärkohtlemine algab väga varakult, sageli lapseeas. Teiseks, seda kogetakse nii varjatult, teiste silmade alt eemal, või vastupidi – väga avalikult ja kõigi ees. Kolmandaks, sellega kaasneb nii palju häbi ja enesesüüdistamist, et isegi aastaid hiljem pole kannatanud sellest vabad.

Hiljuti tegime taas üleskutse lugusid anonüümselt jagada, sest nägime, et alaealisena seksuaalselt väärkoheldud inimeste lood ei ole piisavalt tähelepanu saanud. Avaldame neid teemaviitega #minaka14. Seekord laekus meile esimese ööpäeva jooksul rohkem lugusid kui eelmine kord kokku. Allpool on vaid mõned näited, mida on eesti inimesed noorena kogenud. Olen neid veidi lühemaks toimetanud ja igaks juhuks hoiatan, et lood sisaldavad kirjeldusi, mis võivad olla häirivad ja tuua esile mälestusi.

Liftis

Olin umbes 12 ja elasin Lasnamäel. Tulin pärastlõunal koolist ning sisenesin kodumajas lifti. Mulle järgnes võõras mees. Küsisin, mitmendale korrusele ta läheb. Ta ei vastanud. Küsisin uuesti. Seepeale astus ta mulle lähemale ja sirutas oma käe mulle jalgevahele. 

Dickpic

Esimene m*nnipilt saadeti mulle, kui olin 11-aastane – käisin suvel lastelaagris ja üks vanem poiss saatis mulle pärast MSN-is mitmeid selliseid pilte ja palus korduvalt, et ma samaga vastaks. Ainuke põhjus, miks ma tol hetkel seda tõenäoliselt ei teinud, oli hirm, et ema saab teada.

Kollane jope

Keegi rääkis kunagi lapsepõlveloo, kus ta tundis end süüdi olevat, sest kandis valget jopet, mis võis vägivallaakti esilekutsumisele nn kaasa aidata. Mul oli täpselt sarnane kogemus isa ostetud kollase jopega. See oli mul esimest korda seljas, olin kümneaastane. B. tänaval krabas mind päise päeva ajal üks noorem mees rinnust nii, et mul olid küünejäljed veel nädal aega näha. Tundsin ennast süüdi, sest see PIDI olema selle ilusa kollase jope pärast. Rinnad polnud siis veel arenema hakanud.

Ema sõber

Olin 13-aastane, kui ema kunagine sõber hakkas meil külas käima. Kord oli mul vaja kodust linna saada, et sugulastele külla minna. See sõber oli nõus mind ära viima, kuna pidi ise ka linna sõitma. Sõidu ajal peatas ta auto ja ütles, et enne siit edasi ei sõida, kui ma pole talle musi teinud. Tegin siis põsemusi, aga ta polnud sellega nõus, ikka suu peale tuleb musi teha, mis mul muud üle jäi, kui lasta ligi 40-aastasel tubaka järgi haiseval mehel end suudelda. “Nii õpitaksegi suudlema, poisikestest pole ju asja”. See kordus selle sõidu jooksul veel kahel korral. Lisaks tundus vastik, et pani oma käe mulle põlvele. Edaspidi püüdsin tema külla tuleku ajal olla oma toas või minna kodust ära, et ta ei saaks mind käperdama tulla.

Alevikus

Lapsena elasin ühes alevikus, kus oli 60ndates mees, kes kutsus mind oma pruudiks. Täispeaga käis mees mul vahel järel ning ütles mulle kord, et oleksin seelikuta ilusam. Ma olin kaheksa-aastane. Ma ikka kardan teda.

Klaverimängija

Esimene juhtum oli balletistuudios. Ma võisin olla 8–9-aastane. Kõikide pisikeste plikade ja naissoost tantsuõpetajate vahel oli üks suur jässakas mees, kes mängis meile klaverit. Ta oli väga sõbralik, vaimukas, karismaatiline ning mulle meeldis ta tähelepanu väga. Mingist hetkest alates me hakkasime alati kallistama iga balletitunni lõpus. Ühel hetkel see kalli muutus pikemaks. Talle meeldis oma kätt alati mööda mu selga alla poole nihutada ja mu tagumikul maanduda. Mu sõbranna, kel oli isa, hammustas selle olukorra ükskord läbi ja ütles mulle, et ära kallista teda, ta ju katsub su tagumikku! Siis ma sain aru küll, et ega see normaalne pole ja ma hakkasin vastu ajama. 

Lühikesed püksid

Olin vast 12-aastane, mu sõbranna oli 10. Suveaeg, mul olid jalas lühikesed püksid, ise vanadest velvetpükstest lõigatud. Läksime külapoodi jäätist ostma. Maksime ära ja õiendasime midagi oma asjadega kassalindi lõpus, kui nägin, et meie taga tuli üks purjus vanamees – no oma 70+ aastane. Jõllitas meid. Mul oli väike münditasku võtmerõngaga pandud pükste vööaasa külge, kus raha hoidsin. Ja siis järsku see vanamees astus paar sammu meie poole ja kobas oma käega mu jalgevahet. Olin nii ehmunud, aga veel oli mul PIINLIK! Piinlik sõbranna ees ja müüjatädi ees, kes ütles “Issand!”. Ja mina ütlesin sõbrannale – “Ta tahtis lihtsalt mu rahakotti varastada”. Vanamees irvitas meile näkku. Tulime poest ruttu ära, räpane tunne oli. Mäletasin veel väga kaua tema sõrmede puudutust vastikusjudinatega. Ma pole sellest kellelegi rääkinud, teab ainult see sõbranna, kes tollal asja pealt nägi.

Trollis

Tagumiku katsumine trollis. Ei tea, kui vana ma olin, aga eeldan, et varateismeline. Trollis mees katsus mu tagumikku, kui liikusin vaikselt eest ära, siis tuli mulle järele. Oli päris ebamugav ja ma ei teadnud, mida teha. Keegi kõrvalt ka midagi ei teinud, võimalik, et tõesti ei märgatud, aga väga võimalik ka, et keegi ei tahtnud ja osanud sekkuda.

Naabrionud

Kui olin laps siis mingil hetkel hakkasid naabrionud rääkima, et “tissinukid sul juba kasvavad”. “tule näita” ja “ma proovin kas juba tulevad” öeldi eelpuberteedile täiskasvanute poolt. Poisid koolis kiskusid särke et teada, kas ma rinnahoidjat juba kannan. Vastik oli.

Laste ja noorte ahistamine, ärakasutamine, survestamine, seksuaalsuhtesse ahvatlemine on midagi, millega paraku väga paljudel eesti inimestel on isiklik kogemus. Hakkasime koguma neid lugusid, kuna ikka veel arvab osa ühiskonnast, et see on midagi väga erandlikku. Et 14- ja 52-aastase seksuaalsuhe on aktsepteeritav, sest 14-aastane oli nõus. Või et “ta ise kutsus selle oma käitumisega välja”. Aga mis peamine – et praegu ühiskonnas laineid löönud juhtumid on üksikud ja väga erandlikud. 

Ei ole.

To see the ”center” click here.To hide the ”center” click here.

Nende kogemuste lugemine võib esile tuua ebameeldivad mälestusi ja emotsioone. Kui sul on raske nendega toime tulla, siis helista naiste tugitelefonile 1492, ohvriabi kriisitelefonile 11 6006 või lasteabi telefonile 11 6111. Kui ei soovi helistada, siis on võimalik kirjutada palunabi.ee või lasteabi.ee vestlusaknasse. 

Jaga oma lugu: https://feministeerium.ee/minaka14/

Lugu ilmus algselt Postimehes.

8
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

#minaka14. Lood 131–134

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid,…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.