Juriidiline sadism Eesti Vabariigis
Kolmapäeval võtab Riigikogu loodetavasti vastu nõusolekuseaduse. Ammu oleks aeg, sest kuigi Riigikohus on nõusolekut väga hästi sisustanud, lohiseb kohtupraktika järel ning madalamate astmete kohtunikud punnivad vastu ka siis, kui neil on Riigikohtu suunised otse nina ees.
Päästikuhoiatus (trigger warning) enne seda lugu on vajalik. Siin on nii seksuaalvägivalla kirjeldusi kui ka selle kohta käivaid sadistlikke arusaamu Eesti kohtunikelt.
On kevadöö. Ühes Eesti väikelinna puhkekeskuses peetakse pidu. Kujuta nüüd ette, et oled seal, pidutsed, aga pidu lõppeb sellega, et sind vägistatakse. Oraalselt, vaginaalselt, anaalselt. Valu on nii ropp, et mõtled, et kui hingad nagu sünnitusel, siis äkki ei ole nii valus. Sul tuvastatakse tervisekahjustused, verevalumid ja marrastused, sh jalgadel, tuharatel ja suguelunditel, samuti posttraumaatiline stressihäire. Nädalaid pärast toimunut on sul endiselt nii valus, et on raske istuda.
Juhtunu kohta on tõendeid, tegu ei ole nii kardetud “sõna sõna vastu olukorraga” ja asi jõuab isegi kohtusse. Juba see on omaette ime, arvestades seda, et küsitlustega kaardistatud vägistamiste ja kohtusse jõudnud juhtumite vahe on enam kui 100-kordne. Ja siis seisad silmitsi teistmoodi sadismiga, mis kestab enam kui neli aastat ja läbib kõik kolm kohtuastet – kaks korda.
Nii tehti Lilliga1.
Etteruttavalt ütlen, et õiguslikult lõppeb see lugu Lilli jaoks positiivselt. 29. mail 2026 – ehk neli aastat hiljem – langetab Riigikohus otsuse, millega tunnistatakse Meelis Eskola Lilli vägistamises lõplikult süüdi.2
Mis aga täiesti mõistusevastaseks jääb, on teekond selle otsuseni. Lühidalt kokku võttes oli sündmuste käik umbes selline.
2. november 2023
Maakohus mõistab Meelis Eskola õigeks, leides, et vigastused viitavad küll “jõulisele seksuaalvahekorrale”, kuid see ei tähenda veel tingimata vägistamist. Eskola ütlused tunduvad usaldusväärsed, Lilli omad mitte. Näiteks usub maakohus Eskolat, et ta ei tahtnud juustest tõmbamisega Lillile valu või tervisekahjustusi tekitada. Padja näkku surumist ei saa kohtu arvates käsitleda vägivallana, sest Lilli ei öelnud ju, et just see haiget tegi. Pealegi pole tõendatud, et selline padjaasi üldse juhtus. Nagu ka tunduvalt räigemad asjad. Ei saa arvesse võtta tunnistajat, kelle sõnul on Eskola teda ka varasemalt vägistanud, sest tookord ju süüdistust ei esitatud. Otsuse vaidlustavad prokuratuur ja Lilli. Möödub neli kuud.
12. märts 2024
Ringkonnakohus arvab, et maakohus on teinud head tööd. Omalt poolt lisavad kohtunikud mõned otseselt ohvrit süüdistavad argumendid ja kirjeldavad toimunut läbivalt kui “seksuaalvahekorda”. Lillil oli võimalik “Eskola tegevus katkestada ja ruumist lahkuda, kuid ta ei teinud seda”. Samuti ei avaldanud ta Eskola “lähenemiskatsetele” vastumeelsust sellisel viisil, millest too pidanuks aru saama, et Lilli ei soovi temaga seksida. Lilli jutt, et ta polnud Eskolaga kaasa minnes intiimsest suhtlusest huvitatud, pole usaldusväärne. Nagu ka see, et ta toimunu käigus „ei tohi“ ütles. Samas nendib ringkonnakohus, et kui Lilli avaldas valutunnet, jätkati “vahekorda” vaginaalselt ja seejärel oraalselt, nii et valu väljendamist usuti. Aga valu ei võrdu tahtevastasusega, Lilli vigastused ei võrdu vägistamisega ja Eskola mõistetakse taas õigeks. Otsus kaevatakse edasi. Mööda läheb veel kuus kuud, jõuame oktoobrisse 2024.
31. oktoober 2024
Riigikohus (eesistuja Hannes Kiris, liikmed Velmar Brett ja Heili Sepp) leiab, et mõlemad kohtuastmed on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja tühistab õigeksmõistva otsuse. Leitakse, et madalamad kohtud eelistasid Eskola ütlusi ja esitasid Lilli ütlustele põhjendamatult rangeid nõudeid. Samuti pole õige varasema vägistamisohvri tunnistuse kõrvalejätmine. Õige pole ka Lilli vaimse tervise kahjustuste mittearvestamine – vägistamise käigus ei saa kannatada ainult füüsiline tervis. Riigikohus sisustab ka nõusoleku mõistet ja rõhutab, et nõusolek suguühteks peab olemas olema nii ühtesse astumisel kui ka selle toimumise ajal ja katma kõiki selle asjaolusid. Näiteks ei tähenda nõusolek seksiks sadistliku seksiga nõustumist, nagu ei tähenda ka nõusolek vaginaalseks seksiks nõustumist anaalseksiga. Samuti on võimalik oma nõusolekust igal hetkel loobuda. “Varasem sõbralik suhtlus ja isegi võimalik vastastikune sümpaatia ei tähenda, et ka järgnenud seksuaalvahekord vastas kannatanu tahtele.” See on oluline verstapost Eesti õigusemõistmises. Ühtlasi kritiseerib Riigikohus ka seda, kuidas teised kohtud on käsitlenud vägivalda ja abitusseisundit. Tutvustatakse tardumist ja alistumist kui reaktsioone enda kannatuste vähendamiseks. Lisaks leitakse, et abitusseisund ei sõltu sellest, kas Lilli sai puhkekeskuses toimunud ürituse ajal keskuse ruumides vabalt liikuda ja sealt soovi korral lahkuda, vaid sellest, millised olid tema võimalused kaitsta end tema vastu toimepandud ründe ajal ja kohas. Riigikohus saadab kriminaalasja uuesti maakohtusse. Läheb jälle pool aastat.
8. aprill 2025
Maakohus lähtub Riigikohtu sisulisest lahendist ning mõistab Eskola süüdi ja määrab karistuseks kolm aastat tingimisi vangistust. Otsus kaevatakse edasi – Eskola tahab õigeksmõistmist, Lilli esindajad ja prokuratuur aga tema karistamist reaalse vangistusega. Leitakse, et vägistamine raskete ja pikaajaliste vaimse ja füüsilise tervise kahjustustega on sedavõrd karmi tagajärjega kuritegu, et selle eest tingimisi karistuse kohaldamine on lihtsalt kohatu. Möödub taas pool aastat, oleme jõudnud novembrisse 2025.
25. november 2025
Ringkonnakohus (koosseisus Andres Parmas, Pavel Gontšarov ja Janika Kallin) ei lähtu Riigikohtu lahendist ja leiab, et Eskola on küll vägistamises süüdi, aga seda kuidagi vähesel määral, mistõttu tuleb tema tingimisi karistust veelgi vähendada. Samuti tuleb vähendada tema hüvitist Lillile – 7000 euro asemel peaks Eskola hüvitama 2500 eurot. Parmas ja ta kolleegid otsustavad, et “seksuaalvahekord” ei olnud tervikuna kuritegelik, vaid algas konsensuslikult (sest peo ajal oli suhtlus sõbralik), läks üle piiratud üheepisoodiliseks anaalseks vägistamiseks, et siis olla taas konsensuslik (kui jätkus suguühe nutva kannatanuga). Eskola tahtlus vägistada polnud otsene, vaid kaudne, kuigi ta jätkas ka siis, kui Lilli nuttis ja ütles ei. Sellepärast on ka Eskola süü keskmisest väiksem. Lilli kaebab edasi. Läheb jälle kuus kuud, saabub mai 2026.
29. mai 2026
Riigikohus (koosseisus taas Hannes Kiris, liikmed Velmar Brett ja Heili Sepp) leiab, et maakohtu otsus oli veatu, seevastu on ringkonnakohus (taas!) oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja kritiseerib seda teravalt igast võimalikust aspektist. Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse ja jõustab süü tuvastamises maakohtu otsuse. Riigikohus tuletab meelde, et nad osutasid juba sama asja esimeses lahendis, et varasemast sõbralikust suhtlusest ja võimalikust vastastikusest sümpaatiast ei saa järeldada nõusolekut seksuaalvahekorraks. Samuti ei ole õige see, kuidas ringkonnakohus tõendeid hindas, näiteks Lilli tervisekahjustusi ja osapoolte ütluste usaldusväärsust. Ringkonnakohus heitis maakohtule ette tõendite ühekülgset hindamist, aga tegi hoopis ise halba tööd, jättes olulised tõendid kõrvale. Eskola tahtlus pidi asjade käiku arvestades olema otsene. Eskola jääb lõplikult vägistamises süüdi, karistuse küsimus suunatakse uuesti ringkonnakohtusse.
Sadismi mitu nägu
Peale vägistamise on sadismil selles loos veel mitu nägu – ja need kuuluvad juristidele. Üks on muidugi see, kui pikalt asjaosalisi kohtusüsteemis on väntsutatud. Kui Riigikohus oma esimese lahendi ära tegi, oleks asi pidanud justkui selge olema. Aga maakohtu kummalise arusaama tõttu raskele isikuvastasele kuriteole sobivast karistusest ja ringkonnakohtu otsese obstruktsiooni pärast oli vaja veel aasta otsa asja menetleda ja kõik kohtuastmed uuesti läbi käia. Kusjuures just ringkonnakohtu roll väärib siin tähelepanu.
Ringkonnakohus ei aktsepteerinud Riigikohtu kontseptuaalset lähenemist nõusolekule, tahtevastasusele, vägivallale ja abitusseisundile. Parmas, Gontšarov ja Kallin ei aktsepteerinud ka Riigikohtu suuniseid osapoolte usaldusväärsuse ja tõendite hindamise kohta. Päris õigeks ei suudetud Eskolat mõista, kuigi see soov kumab igast otsast läbi, aga vähemalt üritati tegu pisendada nii palju kui võimalik. Arusaam, et pärast ülimalt traumeerivat vägistamist võis järgnev konsensuslik olla, on ebaadekvaatne, ebainimlik ja ausalt öeldes saab selle peale tulla ainult peast jurist.
Omaette sadism on veel sellesama ringkonnakohtu koosseisu osutamine, et Lilli posttraumaatiline stressihäire ei pruukinud tulla vägistamisest, vaid hoopis kohtumenetlusest – olles kohtuna tõesti sellele nii palju kaasa aidanud kui vähegi võimalik. Lillil kujunes posttraumaatiline stressihäire välja juba 2022. aasta juunis, ehk varsti pärast vägistamist ja ammu enne kohtupidamist. Tal on pidevad suitsiidimõtted ja ta on ka korduvate suitsiidikatsete pärast ravil olnud. Kohtumenetluse käik ei ole siin kindlasti asja leevendanud, vastupidi, aga siit ei paista ringkonnakohtu põhjendatud enesekriitika, vaid hoopis järjekordse tõendi kahtluse alla seadmine.
Sadistlik nägu on ka juristidest ohvrisüüdistajatel. Miks sa ära ei läinud? Miks sa ei katkestanud? Miks sa ei näidanud “lähenemiskatsetele” vastumeelsust sellisel viisil, et teine saaks aru, et sa ei soovi temaga seksida? Ise tegid kõik valesti! Kokkuvõttes arvab hirmuäratavalt mitu Eesti kriminaalkohtunikku, et sina vastutad selle eest, et sind ei vägistataks.
Samal ajal keeravad need samad juristid gaasi, et kõik on juba praegu hästi, nõusolekuseadust pole vaja. On küll vaja, ja eriti on seda vaja teil.
Aitäh
Kui Lilli kõrval poleks olnud tema esindajat Tambet Laasikut, poleks ta õigust saanud. Prokuratuur enam viimast otsust edasi ei kaevanud. Riik seksuaalvägivalla ohvritele sellist esindajat ette ei näe, aga võiks. Seekord korraldas Feministeerium annetuskampaania, et aidata sellega seotud kulusid katta, ja Tambet Laasik töötas poolmuidu.
Suur aitäh kõikidele annetajatele ja Tambet Laasikule! Kõige suuremad tänusõnad aga Lillile, sest aitasid Eestil nõusolekust parema arusaamise suunas mitu suurt sammu edasi liikuda.
Kui Riigikogu kolmapäeval nõusolekuseaduse vastu võtab, saab nõusoleku kontseptsioon seadusesse sisse viidud. Ammu oli aeg.
Lugu ilmus algselt Delfis.
