fbpx

Ma ei tahtnud seda. #minaka lugu

©Mark Morgan. No Harrassing. Me Too. / Flickr CC

Avaldame kogemusloo soovimata seksuaalsuhtest, mille läkitas üks Feministeeriumi lugeja. Loo jutustaja on Eestis ajutiselt elav ja töötav välismaalt pärit naine.* Seksuaalse väärkohtlemise ohvrina avastas ta, et keelebarjäär ja teadmatus oma õigustest tegid tema jaoks arsti- ja õigusabi leidmise Eestis keeruliseks. Loos kerkib esile mitu probleemi, mis tuleks lahendada, et ka välismaalastel oleks Eestis turvalisem elada. Hoiatus! Artikkel võib olla häiriv, kuna sisaldab seksuaalse ja vaimse väärkohtlemise kirjeldusi! 

Olen 20. eluaastates Euroopast pärit naine ning veetsin hiljuti tööasjus mõned imelised kuud Eestis, kus kogesin palju toredat ja kogusin ohtralt õnnelikke mälestusi. Paraku polnud sugugi kõik kogetu täiuslik ning see lugu on üks taolistest. 

2021. aasta oktoobris kohtasin ma üht kutti ‒ nimetagem teda Deniziks. Ta elas samas linnas, kus minagi. Kohtusime ühise tuttava kaudu. Esimesel paaril korral, mil ma teda nägin, veetsime aega samas seltskonnas. Mulle jäi temast mulje kui lahedast ja huvitavast inimesest ning potentsiaalsest heast sõbrast. Mul ei olnud mingit huvi temaga magada või suhtesse astuda. Viimast korda kohtusime kambakesi meie ühise tuttava ärasaatmispeol. Siis pakkuski Deniz välja, et võiksime omavahel telefoninumbreid vahetada. Nõustusin ja lisasime teineteist WhatsAppis. 

Mõne aja pärast saatsin paarile inimesele sõnumi küsimusega, kas nad sooviks halloween’i ajal koos aega veeta. Üks neist oli Deniz. Kui ma õigesti mäletan, vastas ta alles järgmisel päeval. Jäime sõnumites lobisema ja ma saatsin talle eelmisel õhtul tehtud foto (lihtsalt telefoniga tehtud selfi endast restoranis istumas ‒ ilma seksuaalse alatoonita). Ta pakkus, et võiksime samal õhtul kohtuda ja mina nõustusin. Tema ettepanekul saime kokku minu pool. Ta tundus mulle tol ajal usaldusväärse ja hea inimesena, mistõttu ma ei kõhelnud. Saime kokku kell pool kümme õhtul ja jäime tundideks lobisema, kusagil kella nelja või viieni hommikul. Aeg lihtsalt lendas, kuna meil oli nii lõbus. Tol öösel ei toimunud midagi vähimalgi määral seksuaalset. Ta tegi mulle vaid ühe platoonilise komplimendi ‒ umbes nagu „sinu seltskonnas on tore olla“. Ööseks jäi ta mu diivanile magama ja hommikul lahkudes unustas seljakoti maha, mistõttu leppisime kokku, et kohtume uuesti minu juures ja veedame taas koos aega. 

Pärast seda pidasime vahel harva lühikesi WhatsAppi vestlusi, mille enamasti algatasin mina. Saime paar korda kokku. Hakkasin temasse kiinduma ja nägema temas tõeliselt head sõpra. Kui kokku saime, rääkisime tundide kaupa; ükskord käisime kell neli öösel burgereid söömas. Usaldasin teda piisavalt, et rääkida talle ka isiklikest asjadest. Teisalt panin tähele, et tema käitumine minu suhtes muutus flirtivamaks. Ta hakkas sageli tegema seksuaalseid komplimente ja andis üha tihemini mõista, et soovib minuga seksuaalset suhet. Alul võtsin seda naljana, kuna, nagu ma ütlesin, ei olnud ma temast seksuaalses mõttes sisse võetud, kuid ühel hetkel hakkasin arvama, et võib-olla ma tahangi temaga magada. Nüüd mõistan, et ma lihtsalt ei osanud teha vahet sellel, kas olin temasse kiindunud või meeldis mulle lihtsalt komplimente kuulda. Aga noh, eks see ole tagantjärele tarkus. 

Ühel õhtul saatsin talle sõnumi, milles teatasin, et oleksin huvitatud temaga seksimisest ja leppisime kokku, et planeerime midagi. Rääkisime veidi sellest, mida teha tahame: mina selgitasin, et tahan, et ta kannaks kondoomi ja toonitasin, et soovin kasutada rasestumisvastaseid vahendeid ja kondoomi enne mis tahes penetratiivset ühet, nii et seda ei toimuks kohe esimesel korral. Tahtsin kõigepealt seksimisega rohkem harjuda. Nimelt oleks Deniz olnud mu esimene seksuaalpartner. 

Ainult et lõpuks me ei planeerinudki midagi. Ühel päeval märkasin, et Deniz on mind blokeerinud: ma ei näinud enam tema Facebooki-lehte ja minu läkitatud WhatsAppi sõnumid ei jõudnud kohale. See haavas mind sügavalt ja ma süüdistasin ennast. Võib-olla saatsin ma talle sõnumeid liiga sageli, võib hoopis mitte piisavalt tihti? Või ehk polnud tal minu seltskonnas nii lõbus, kui mulle tundus? Võib-olla ei nõustunud ma seksimisega piisavalt kiiresti? Võib-olla peletas teda eemale see, et mul puudusid varasemad seksuaalsed kogemused? Saatsin talle SMSi, milles teatasin, et nägin, et ta on mind blokeerinud, vabandasin puhuks, kui olen midagi valesti teinud ja kinnitasin, et olen valmis sõprust jätkama. Ta ei vastanud. Rääkisin oma toonasele töökaaslasele, kes samuti Denizi tundis, et ta on mind blokeerinud ning palusin töökaaslasel talt uurida, kas midagi on valesti. Deniz vastas talle midagi ebamäärast stiilis „midagi pole juhtunud, ma lihtsalt ei taha temaga enam mingit tegemist teha“. Varsti pärast seda tühistas ta blokeeringu WhatsAppis ainult selleks, et saata mulle ports samasisulisi sõnumeid. Küsisin talt, kas ta on leidnud tüdruksõbra ‒ mu kolleeg mainis, et ta oli paari päeva eest postitanud Instagrami midagi ühe neiu teemal, tema aga läkitas mulle vaid vihase vastuse, et ta ei taha mitte millestki rääkida ja blokeeris mind taas. 

Nüüd leinasin ma juba taga kaotatud sõprust. Peale selle pidin „nautima“ ghost’imise (ingl slängis suhtluse ootamatu/põhjendamatu ühepoolne katkestamine ‒ tlk) sihtmärgiks olemise „võlusid“ ja asjaolu, et ma polnud väärt isegi korralikku lahkuminekut. Kui mu töökaaslane poleks aidanud, poleks Deniz mulle kunagi üldse mingeid selgitusi jaganud. Ma nutsin paar päeva, aga viimaks hakkasin keskenduma muudele asjadele ja liikusin eluga edasi. Leppisin sellega, et ma ei saa oma küsimustele kunagi vastuseid. Mõtlesin temast siiski aeg-ajalt ja enamasti süüdistasin ennast. Ma ei taibanud, et ta oligi endale tüdruksõbra leidnud ja argpüksina lihtsalt kartis mulle seda tunnistada ‒ aga kui see kõrvale jätta, elasin ma õnnelikult oma elu edasi. 

© banoootah_qtr / Flickr CC

Nii sujusid asjad omasoodu, kuni ma kaks kuud hiljem, 2022. aasta jaanuaris sain Denizilt WhatsAppi sõnumi. Ta ei öelnud muud kui lihtsalt „hei“. Rõõmustasin väga, et olen sõbra tagasi saanud. Meie vestlus algas põgusa pealiskaudse lobisemisega, kuid tüüris siis kiiresti seksi poole. Ta küsis, kas võib külla tulla, ja mina nõustusingi, panemata sootuks tähele hoiatavaid märke: tal võttis vastamine tema kohta tavatult kaua, 20–30 minutit, või asjaolu, et osa tema sõnumitest oli praktiliselt loetamatu jamps. Arvasin, et meid ootab ees pelk amelemine, kuna olin talle ju maininud, et soovin, et asjad algaksid nii. 

Nõnda aga tegelikkuses ei läinud. Selle asemel leidis aset miski, milleks ma ei olnud nõusolekut andnud. Tol õhtul kirjutasin meie vestluses meelaid riivatusi ja oma rumaluses arvasin, et ta on minuga samal lainel ja saab asjast aru. Ta ilmus kohale millalgi pärast kella nelja öösel ja kohtudes me suudlesime. Olin närviline ja kahevahel ega olnud sugugi kindel, kas ma teda tol hetkel üldse tahan. Liftis hakkas ta mind suudlema ja kabistama. Tõtt-öelda ei meeldinud see mulle ja ma pidin end suisa sundima suudlustele vastama, ent kirjutasin selle pabistamise arvele. Arvasin, et kui oleme viimaks magamistoas, on mul toimuva üle rohkem kontrolli ja ma saan olukorda rohkem nautida. 

Kui jõudsime korterisse, palusin ma tal minna voodisse ja riidest lahti võtta. Ise läksin lahti riietuma vannituppa. Vannitoast väljudes siirdusin voodi juurde, kus Deniz mind juba alasti ootas, ja pugesin tema kõrvale. 

Nüüd tuleb kõige hullem osa. „Tule siia,“ ütles Deniz, ronis mulle otsa ja tõmbas meile teki peale nii kiiresti, et ma vaevu adusin, mis toimub, rääkimata sõnagi lausumisest. Ma ei jõudnud silmagi pilgutada, kui ta mind juba igale poole suudles. Sündmused ei arenenud nii, nagu mina tahtsin ja ma tundsin, et mul pole jõudu neid peatada. Tundsin end tõeliselt sitasti. „Misjonäripoos?“ küsis Deniz mind ülalt alla põrnitsedes. Tahtsin öelda „ei“; tahtsin nõuda, et ta lõpetaks, aga mu pea käis ringi ning ajus tiirlesid ohjeldamatud vastakad mõtted ja tunded. „Kas ta üldse kuulakski mind?“ 

„Ja-jah.“ Miski võttis mu keha üle võimust ja lausus selle sõna minu eest. Hetkeks tundus, et see ei saa olla tegelikkus; et see on mingisugune palaviku-košmaar, hullunud mõistuse loodud väljamõeldis. Aga see oli paraku vägagi reaalne, ning peaaegu kohene, kõikehõlmav valutunne, mis mind haaras, kui Deniz minu sisse tungida üritas, tuletas mulle seda kiiresti meelde. Viimanegi lootus, et mind kuulda võetakse, lendas aknast välja. Mulle tundus korduvalt, et eraldun enda kehast. Tundsin end nagu kärbes seinal, kes vaatab pealt, kuidas ühe tüdrukuga tehakse midagi, mis meenutab vägivaldset pornofilmi. Mulle tekkis kurku liikumatu klomp, mis ei lasknud mul teda keelata ega üldse midagi öelda. 

Esmalt ajendasid mu instinktid mind Denizist ja tema järelejätmatutest lähenemiskatsetest eemale tõmbuma. Deniz aga sellest ei hoolinud, vaid jätkas oma misjonäriasendis tegutsemist. 

„Mul on valus,“ suutsin purtsatada. 

„Peabki valus olema,“ pareeris Deniz isegi hetkeks peatumata. Minu valu oli mu enda probleem. Osa minust jahmus tema hooletuse ja hoolimatuse peale, kuid see osa minust ei juhtinud sündmuste kulgu. 

Pärast seda ei üritanud „roolis istuv“ osa minust enam põgeneda, ainult kahjusid maksimaalselt vähendada. Olin kasutanud libestit, lootuses valu leevendada ning tegin kõike, mida ta mul teha käskis, peaasi, et see kõik kiiresti läbi saaks. Üritasin teda mitu korda meeleheitlikult veenda, et ta minu vastu vähemalt natukenegi õrnem oleks, pomisedes vaikselt „ma kardan, et see ei lähe paremaks“ ja muud taolist. Sellele vaatamata survestas Deniz mind edasi, teatades, et kui ma veidi veel välja kannatan, olen peagi omadega mäel. Osa minust kahtlustab, et ta võttis ühel hetkel kondoomi maha, kuna tal tekkis kondoomiga erektsiooniprobleem. Ja jällegi ei suutnud ma aktiivselt vastu hakata. Too hetk on mu mälestustes hägune, kuid mõte sellest, et ta võis nii käituda, tekitas mus hirmu ja raevu. 

Kui ma sellele tagasi mõtlen, mõistan, et sisuliselt toimus Denizi ja minu vahel lahing, kus mul polnud võimalustki peale jääda. Ühel hetkel tekkisid tal probleemid erektsiooni säilitamisega ning ta tõusis lihtsalt voodist üles ja marssis minema. Minu sisemus tundus tuimavõitu. Pärast duši all käimist teatas ta mulle, et tal ei tule see välja, sest ta armastab kedagi teist. Siis sain ma aru, et teda polnud kunagi huvitanud sõprus minuga, vaid ta kasutas mind lihtsalt ära, et oma eksist üle saada. Peale selle teatas ta mulle, et on purjus ja narkouimas. 

See haavas mind veelgi sügavamalt. Tundsin, et ta on mind kohelnud objektina, mitte nagu elus inimest. Kui oleksin teadnud, et ta ei otsi mitte sõprust, vaid kiiret tihi pruudist lahkumineku leevenduseks, või et ta ei ole kaine, ei oleks ma teda iial külla kutsunud. Kui üritasin talle seda kõike öelda, läks ta marru ja süüdistas mind selles, et ajan asja liiga emotsionaalseks, nagu oleksime püsisuhtes paar. Tema loogika kohaselt polnud ta mulle mitte kunagi öelnud, et armastab mind või et ma talle meeldin, mistõttu pole mul põhjust pahandada, et ta mind teisest üle saamiseks ära kasutas. Tõsi, ta ei lubanud mulle püsisuhet, aga see ei õigusta taolist käitumist! Mul ei ole absoluutselt mitte midagi juhuseksi vastu, aga ma ei nõustunud olema tema eksi aseaine. Peale selle halvustas ta mu suhtumist ja ilkus mu tunnete üle ‒ kui rääkisin talle, et pärast seda, kui ta igasuguste selgitusteta minuga suhtlemise katkestas, nutsin mitu päeva järjest, käitus ta, nagu oleks puuga pähe saanud ja kuulutas, et kellegi pärast, keda ollakse tundnud vaid paar nädalat, ei saa ju nutta. Siis virises ta mu raseerimata kehakarvade ja segamini toa pärast ning tegi üldse kõik, et panna mind end halvasti tundma. Kui avaldasin arvamust, et niikuinii blokeerib ta mind varsti jälle, teatas ta, et võin talle siiski endiselt sõbralikel teemadel sõnumeid saata. Tolleks ajaks oli mulle selge, et ma kindlasti ei soovi enam tema sõber olla. Ta seletas mulle ka, et tänu temale olen ma nüüd naine ja võttis miskipärast aiva jutuks neitsilikkuse teema, mis mind äärmiselt tülgastas. Ma ise ei pidanud end kunagi neitsiks ega uskunud neitsilikkuse kontseptsiooni ning ta teadis seda ‒ nii et miks ta sellest rääkis? Miks ta üritas mu enesetunnet veelgi halvemaks teha? 

Asjad lõppesid sellega, et teatasin talle: „Me oleme nüüd võõrad. Ära tule tagasi!“ ja lõin ukse ta nina ees kinni. Kirjutasin juhtunust ühele sõbrale sõnumi ja heitsin paariks tunniks magama. Pärast seda vaatasin WhatsAppi ja märkasin, et Denizil pole enam profiilipilti (varem oli see tal alati olnud, aga blokeerides kaob ära). Kirjutasin midagi sellist nagu „lol, sa oledki mind jälle blokeerinud“, aga see läks siiski kohale. Ta oli lihtsalt mõneks ajaks oma profiilipildi maha võtnud, et see hiljem tagasi panna. Meil tekkis taas tüli, mille käigus ta teatas mulle, et mu sitt enesetunne on ainuüksi mu enda süü ja et ma olen ise kogu selle draama tekitanud. Samuti avaldas ta arvamust, et mul pole mingit põhjust päevade kaupa nutta ja et ma olen üldse igati ebamõistlik. Nõudsin, et ta lõpetaks gaasikeeramise (ingl gaslighting), mille peale ta vastas: „Soovin, et sul elus hästi läheks.“ Pärast seda ei kuulnud ma tast mõnda aega mitte midagi. Nädalavahetusel märkasin, et ta on mind taas blokeerinud ‒ täpselt nii, nagu ma ennustasin. 

Järgmised kaks päeva olid põrgulikud. Mul polnud söögiisu; pidin end sundima üldse midagi sööma. Nutsin peaaegu lakkamatult. Mõned päevad hiljem hakkas mu enesetunne tasapisi paranema, aga ma tundsin ikka valu ja raevu ning nutsin vahetevahel. Ma nutan selle pärast vahel siiamaani, ehkki harvemini. 

Ainult jah tähendab jah. Küsi enne! ©GGAADD / Flickr CC

Kui rääkisin juhtunust töökaaslasele, kes Denizi tundis, vaatas too mulle otsa ja kuulutas: „Kuule, see oli vägistamine!“ Nii kummaline, kui see ka ei tundu, tegi see mul tuju märksa paremaks. Kõik hakkas loogilisem paistma. Nüüd, kus olin jälle mina ise, hakkasin kaaluma politseisse teatamist. Mul oli palju kahtlusi ‒ näiteks ei pöördunud ma pärast juhtunut haiglasse ‒ ja ma olin hirmul. Kuid viimaks võtsin julguse kokku ja esitasin millalgi 2022. aasta veebruari lõpus kuriteoteate. Vahepeal oli Deniz oma kallimaga ära leppinud ja temaga koos Tallinnasse elama kolinud ‒ sain seda teada töökaaslaselt. Nüüd blokeeris Deniz Instagramis ka mu kolleegi. 

Tunnistusi andes veetsin politseijaoskonnas neli tundi. Pidin neile rääkima kõigest. Ma pole kindel, kas mul õnnestus öelda kõike, mida ma öelda tahtsin, kuna küsimusi muudkui tuli, aga mul ei lastud rõhutada minu seisukohta. Kõigest sellest oli väga raske rääkida. 

Umbes kahe nädala pärast sain Denizilt SMSi, milles ta küsis, kas ma olen midagi rumalat teinud. Ma ei vastanud, viis minutit hiljem tuli järgmine sõnum: „Miks sa ei vasta?“ Varsti üritas ta mulle helistada ja saatis WhatsAppis oma Türgi numbrilt sõnumeid ‒ ta on türklane. Viimaks blokeerisin mõlemad tema telefoninumbrid ja kasutajad kõikides suhtlusrakendustes. Tegin kuvatõmmised kõigist tema saadetud sõnumitest ja meie kõnelogidest ning läkitasin need politseiuurijale. Too saatis mulle vastuseks e-kirja, milles avaldas arvamust, et Deniz oli lihtsalt mures, kuna politsei helistas talle. Tolle vastuse rahustavast toonist hoolimata veetsin kaks järgmist ööd kontoris. 

2022. aasta aprilli lõpus sain politseist e-kirjaga teate, et kriminaalasi on lõpetatud, kuna puuduvad tõendid, mis kinnitaks kuriteo toimepanemist. Eks olingi midagi sellist oodanud, aga nutsin siiski silmad peast. Tundsin, et mu haavad on taas lahti kistud. Kogu valu, mille olin enda arust seljataha jätnud, naasis uue hooga. Miks võib Deniz minna ja rahumeeli oma elu edasi elada? See ei ole õiglane. 

Ehkki teadsin, et lootust on vähe, oli mulle selge, et pean otsuse edasi kaebama, aga kõigepealt pidin endale advokaadi hankima. Võtsin ühe advokaadiga ühendust ja me tegime videokõne. Ta rääkis inglise keelt kehvasti, aga meil õnnestus siiski kokku leppida, et pean tema jaoks politseist küsima juhtumi toimiku. Kui olin seda teinud, vastas ta, et ma pole talle saatnud kõiki materjale, mistõttu ta ei saa edasikaebust vormistada. Kui küsisin, mis konkreetselt puudu on, ei vastanud ta mulle, ent kui ma politsei väljastatud põhistamata määruse uuesti läbi lugesin, sain aru, et pean edasikaebamiseks taotlema põhistatud määrust. Õnneks oli mul veel piisavalt aega seda teha ja seda ma tegingi, tundes end samas väga rumalana, et ma seda varem polnud taibanud. 

Vahepeal olin oma kogemusest kirjutanud mõnes Facebooki postituses ja üks kommenteerija soovitas mul lasta endale teha analüüsid suguhaiguste tuvastamiseks. Mõistsin, et isegi kui Denizil oli (võib-olla) kogu juhtumi vältel kondoom peal ja ehkki ta isegi kinnitas mulle hiljem, et ta pole haige, pean laskma end testida. Pöördusin meie linna haigla juures tegutsevasse seksuaalvägivalla ohvrite keskusse. Pärast seda, kui olin läbi keelebarjääri purssides selgeks teinud, mida ma tahan, öeldi mulle, et kuna juhtumist on möödunud juba mitu kuud, panevad nad mulle kinni aja günekoloogi vastuvõtule. Alles hiljem sain teada, et seksuaalvägivalla ohvrite tugikeskuses oleks pidanud analüüsid mulle tehtama tasuta. Mul aga polnud aimugi, kuidas asjad käivad, nii et ma lihtsalt tegin, mida teha kästi. 

Ka naistearst ei rääkinud inglise keelt, mistõttu pidin talle toksima selgitusi Google’i tõlkerobotisse, kuni üks haigla töötaja meile appi tõlkima tuli. Olin väga närviline, kuna mulle polnud varem selliseid analüüse tehtud; mul polnud aimugi, et minu sisse surutakse suur vaatlusinstrument. Kui hakkasin nende tuttavate, paanikat uuesti äratavate tajude tõttu kiiresti hingeldama, küsis tõlk minult, kas ma olen nõus jätkama. Kui olin pisut rahunenud, andsin nõusoleku ja analüüs võetigi. 

Alles siis, kui olin riided taas selga pannud, teatati mulle, et pean analüüside eest maksma lisaks 130 eurot. Kui oleksin seda varem teadnud, oleksin ilmselt otsinud muid võimalusi analüüside tegemiseks. Jätsin neile oma kontaktandmed ja nad lubasid nädala jooksul kindlasti helistada, kui mõni test peaks positiivseks osutuma. Mulle ei helistanud keegi. Mõistan, et oleksin pidanud küsima analüüsitulemusi paberil või elektroonilisel kujul, aga mulle taas tekitatud traumakogemuse tõttu olin endast niivõrd väljas, et ei suutnud sellistele asjadele mõelda. 

Millalgi maikuu alguses või keskel edastati mulle politseist kriminaalasja lõpetamise ametlik põhjendus. Kirjutasin edasikaebuse ja saatsin selle prokuratuuri. Peaaegu kuu aega hiljem sain vastuse, mis, nagu arvata võiski, kordas politsei öeldut. See muserdas mind täielikult. Prokuratuuri vastus sedastas, et mul on kuu aega otsus Tallinna ringkonnakohtusse edasi kaevata, aga selleks on mul vaja advokaati. Algasid nädalatepikkused otsingud, ent kõik advokaadid ütlesid mulle ära, rõhutades, et kohtuasjaks pole piisavalt alust. Viimaks saatsin ise kohtule kirja. Sellele pole ma siiamaani vastust saanud. Nii et praeguse seisuga lõppeb see lugu siinkohal. 

Tunnen, et mind on reetnud nii inimene, keda pidasin sõbraks, kui ka korrakaitseorganid. Mind ärritab väga see, et nähtavasti ei hooli minu valust mitte keegi. Isegi politseinik kirjutas ülekuulamisprotokolli „tal oli valus seetõttu, et see oli tema esimene kord“, tühistades sellega mu valu sõnaliselt ‒ ja mul ei jätkunud julgust talle vastu vaielda. Mind ärritab, et mitte midagi, mida tegin, ei käsitletud mittesõnalise keeldumisena, mida see oli. Kõige rängem ja muserdavam on minu jaoks aga eneses kahtlemise tunne. „Võib-olla on ta tõesti ingel ja ei teinud midagi valesti, sina ise aga oled loll kogenematu mõrd, kes ei tea, kuidas asjad käivad…“ ‒ selle mõttega tuleb mul võidelda kaugelt liiga sageli. 

* Autori isik on Feministeeriumi toimetusele teada. 

Tõlkinud Mart Kalvet

18
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Liiga valus, et olla tüdruk

Avaldame Feministeeriumi lugeja kogemusloo, milles ta kirjeldab oma mina kujunemise tingimusi varasest noorusest praeguseni. Hoiatus! Artikkel võib olla häiriv, kuna…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.