fbpx

Moodsa aja suhted. Raamatuarvustus – Dolly Alderton ”Ghosts”

Fragment Dolly Aldertoni romaani “Ghosts” esikaanelt

Filmitegija ja ajakirjanik Marian Võsumets kirjutab Tallinna ja Londoni kohtingukultuurist, selle ühest suurimast väljakutsest ghosting‘ust ning hämmingust, mis teda tabas, kui ta Dolly Aldertoni raamatu “Ghosts” eestikeelse tõlke kaant nägi.

Alustagem tõsiasjast, et “Ghosts” on väärt raamat. Briti kirjanik Dolly Alderton sai tuntuks kui suhtekolumnist ajakirjas The Sunday Times Style, tema debüüdi “Everything I Know About Love” ekraniseering jõuab alanud 2022. aastal vaatajateni kanalil BBC One. Alderton tunneb moodsat naist läbi ja lõhki – feminism kumab tema teostes pehme valgusallikana, ent pole kunagi peateema.

Enne Londonisse kolimist olin ma veendumusel, et endast lugupidav, finantsiliselt ja emotsionaalselt sõltumatu vallaline naine on spetsiifiliselt Eesti-suguse riigi anomaalia. Et meeste madalam haridustase, iganenud ootused naiste käitumisele ja välimusele on matšokultuuri jäänuk, mille möödumist peab vähemalt ühe põlvkonna jagu ootama. Kuigi kvantitatiivselt on siin võrdlemisi vabameelses Lääne-Euroopa riigis mehi kuuskümmend korda rohkem, on väljakutsed kohtingumaailmas sarnased. Näib, et hoolimata haridusest on meestele kõikjal rohkem lubatud. Ennekõike olla keskpärane ja seejuures enesekindel. Alderton kirjeldab äppides tutvumise valu ja võlu endale omase irooniaga:

“And the more men I saw, the more I pieced together categories of humans that I never knew existed. There were the men who were incredibly excited about the fact they’d once been to Las Vegas. There were the guys who were obsessed with the fact they lived in London, which made me nervous that they would forgo a pub or bar for the first date and instead choose hiking up the Millennium Dome or abseiling down the Natural History Museum. I kept seeing Festival Man – a bloke who worked in IT by day, wore glitter on his face by night; who saved up all his holiday allowance to go to five festivals a year.

There were the men who lived on canal boats, enjoyed fire poi, had had a taste of harem pants and looked like they wanted more. There were the hundreds of men who feigned indifference to being on Linx – some of whom said their friends had made them do it and they had no idea why they were there, as if downloading a dating app, filling in a profile with copious personal information and uploading photos of yourself was as easy to do by accident as taking the wrong turn on a motorway.” (Ghosts, lk 30)

Raamatu peategelane on 32-aastane Nina. Ta on äsja ostnud oma esimese korteri, tema kokaraamatud ja kirjutised toovad sisse piisavalt raha, et elada üksinda ja näha kõrvalt oma sõbrannade perepunumist ja abielusid. Kokteilipeod ja mällarid on jäänud eelmisesse kümnendisse – ainus, kes temaga kärsad likku on nõus panema, on ülevoolava iseloomuga, võimatult siiras ja ümarate kehavormidega lapsepõlvesõbranna Lola. Koos käivad nad oma sõbrannade tüdrukuteõhtutel, mis on viimse detailini piinlikult ja piinarikkalt orkestreeritud. Ent ükskõik kui sügavale kuklasse nad oma silmi ei vääna, on mõlemad veendunud, et kohtinguäppide avarustes leidub nendegi jaoks see üks ja õige, kellega imalad traditsioonid vahele jätta ja käsikäes päikeseloojangusse purjetada. Soov – isegi meeleheide – oma elu kellegagi jagada ei tee sinust veel halba feministi.

Dolly Alderton “Ghosts” (2020) Suurbritannias välja antuna. Fig Tree Publishers

Põnevaks läheb elu siis, kui pildile ilmub Max. Mõne inimesega kohe tekib see sõnulseletamatu klapp, mis muudab teisejärguliseks kõik nimekirjad ja kriteeriumid, mis me potentsiaalsele partnerile seadnud oleme, sest “sisetunne ei valeta”. Kirglik seks, mis ei keskendu ainult mehe rahuldamisele ning Maxi huvi Nina tegemiste ja heaolu vastu kõlab nagu jackpot, kas pole? Ent tõele au andes räägime elementaarsetest asjadest. Absoluutse miinimumi aplodeerimisest meeste puhul kirjutab ka feministlik kunstnik ja sotsiaalmeediasensatsioon Florence Given oma raamatus “Women Don’t Owe You Pretty” – mees, kes peseb ise oma sokke, toob kohvi voodisse ja punub filmi vaatamise ajal sulle patse, on tore küll, aga mitte priipääse nirvaanasse. Kui Max ühel hetkel nädalate kaupa kõnedele ei vasta, hakkame kahtlustama, et tegemist on järjekordse meeslapsega.

Sama saatus ootab ka Lolat, kes peab äpist leitud Jethroga pulmaplaane. Lola on selline mõnus moraalifeminist, kes märkab punaseid lippe ja apsakaid vaid siis, kui asi puudutab tema sõbrannade partnereid. Tema enda tüdrukuteõhtu koosneb tulevaste laste sugude ennustamisest (mille eest ta progressiivina küll vabandab, ent ära ei jäta), nimemängudest ja pruutneitside kleiditoonide harmoniseerimisest. Armastus – või hoopis soov olla viimaks ometi armastatud? – teeb tõepoolest pimedaks. Seda enam, et ühel päeval on kadunud ka ennatlikult maailma parimaks issiks tituleeritud Jethro.

Miks mehed ghostivad? Miks inimesed ghostivad? Kas tõesti saabub piir, kus asjad tunduvad liiga head, et olla tõsi? Ja kas sellele peab tingimata reageerima põgenemisega? Nina ja Lola ostavad nurgapoest pudeli viskit, paki suitsu ja kolm pudelit proseccot ega lahku Nina korterist mitu päeva. Edukad, õnnelikud ja ihaldusväärsed – vähemalt veel hiljuti – kõõluvad mõlemad akna peal suitsu teha, vaheldumisi pisarateni naerdes ja nuttes. Nii juhtub, kui annad kellelegi enda üle liiga palju võimu. Mis toob meid moodsa kohtingumaailma keskse küsimuseni – kuidas usaldada kedagi piisavalt, et julgeda end avada, andmata seejuures ära liiga paljut? Kuidas hoiduda kibestumisest ja oma tükid uuesti kokku korjata, kui inimene, keda usaldasid, ei pea sinust piisavalt, et oma kadumise tagamaid selgitada? Ja kes garanteerib, et seda uuesti ei juhtu?

Mõistagi võib jäljetult kaduda ka pikaajaline abikaasa või sõber, ent kohtinguäpid toovad suhetesse kaasa enneolematu hapruse. Kui ma su kataloogist valisin, võin valida sealt ka järgmise. Aldertoni meeskangelased vabandavad end viimaks välja meeltesegadusega – kõik oli liiga hea, et olla tõsi. Ausõna, ma pole kordagi kohanud naist, keda hirmutaks õnnelik suhe. Küll aga näen ma mehi – nii siin kui ka Eestis – kelle vastupandamatut mekki peab kogema võimalikult suur osa populatsioonist, enne kui ta otsustab end kellegagi siduda. Kui üldse. Ja siin peitub suhtemaailma teadvustamata konks – me idealiseerime oma eesmärki ehk suhet kui midagi ebamaist ja kättesaamatut ning kohkume ja põgeneme, kui see lõpuks meie õuele maandub.

“Because these men wanted to want something rather than have something. Max wanted to be tortured, he wanted to yearn and chase and dream. He wanted to exist in a liminal state, like everything was just about to begin. He liked contemplating what our relationship might be like, without investing any time or commitment. Jethro liked talking about the home he would buy with Lola, but he didn’t want to turn up to the viewing. They were like teenage boys in their rooms, coming up with lyrics to write in their notebooks.

They weren’t ready to be adults, to make any choices, let alone promises. They preferred a relationship to be virtual and speculative, because when it was virtual and speculative, it could be perfect. Their girlfriend didn’t have to be human. They didn’t have to think about plans or practicalities, they weren’t burdened with the concern of another person’s happiness. And they could be heroes. They could be gods. It was pathetic.” (Ghosts, lk 327)

Alderton teeb julge käigu, kui raamatu lõpus peategelased sarvepidi kokku viib. Otsesesse verbaalsesse konflikti, kui Nina ja Lola viimaks oma asjadele järgi lähevad. Mulle näib, et tänapäeva feminism kipub ülistama eneseväärikust kuni punktini, kus tundeid ja viha on targem mitte välja näidata, sest see teeb meid nõrgaks. Et feministid on kuulikindlad. Et meeste üle nutmine jäägu suhkruvatinaistele. Et jumala eest keegi meid hüsteeriliseks ei peaks, sest naise viha on emotsionaalne ja hale. Naistena kipume seda uskuma, kuigi feministidena võiksime siin märgata iseenda vastu suunatud misogüüniat. Sitta pole vaja sallida.

Raamatu Eesti versioon – kas tõesti chick flick?

Dolly Aldertoni romaan eestindatuna. “Viirastused” (2021). Varrak

Suur oli üllatus, kui jõuludeks Eestisse läinud sõbranna raamatupoest mulle pildi saatis. Kaks sekundit “Viirastuste” kaane vaatamist, kui mu kulmud lakke tõusid ja suunurgad põrandale kukkusid. Esiteks – viirastused? Mis viirastused? Kelle viirastused? Ghosting on vägagi mitte-viirastuslik, reaalne, käegakatsutav, haigettegev, lihast ja luust nähtus. Varraku ajaviiteromaan. Ajaviiteromaan on alati veidralt kõlanud. Naistekas. Softcore. The Sunday Times Bestseller on jäänud kaanel mainimata. Küllap on see nii võõras väljaanne, et Eesti lugeja pole kuulnud?

Võib-olla näeb viirastusi see imekõhn roosade prillidega naisterahvas, kelle seeliku alt on välja kasvamas lillekimp? Kuigi kleidi asemel tundub tal olevat lillepaber, õrna sinise tülliga keskelt seotud. Miski on ta tugevasti rivist välja löönud, et ta, jalad taeva poole, kaugusest vastuseid otsib. Samas roosad prillid ja muretu käteasend annab alust arvata, et midagi väga hullu siiski pole juhtunud. Ehk uneleb ta oma tavapärases asendis, ihaledes tähelepanu nagu naised ikka?

Mõistagi on see naine kõhn ja konventsionaalselt kaunis. Nagu naisteajakirjas. Eesti lugejale midagi nii kohutavat nagu raamatu originaalkaas pole põhjust näidata. Maikas ja retuusides kõhuli lebav joonistatud naine telefoni skrollimas. Me ei näe ta nägu ja kehaehituselt on ta selline keskmine. Igav. Keda kõnetab paljajalgne naine retuusides, kui me võime selle asendada punaste tikk-kontsade ja palja säärega? Hea lüke, võib-olla aitab Eestis tõesti müüki tõsta, kuid mis ajast ei pea raamatu kaas ja sisu enam tervikut moodustama? Mis mõte on eksitada ostjat, meelitades teda chick flick’i kaanega ja peletades samal ajal eemale neid, kes raamatut naudiks? Tõlke asjus jään hinnangu võlgu, kuna lugesin raamatut inglise keeles ja soovitan igaks juhuks sama teha.

22
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.