Islandi parlamendiliige: nõusolekuseadus annab võimaluse haridust reformida ja mentaliteeti muuta

2018. aastal võttis Islandi parlament vastu nõusolekuseaduse jah-mudeli põhjal, mis sätestab, et suguühe ilma vaba ja aktiivselt väljendatud nõusolekuta on vägistamine. Feministeeriumi huvikaitsja Elise Rohtmets küsis endiselt prokurörilt ja nüüdselt parlamendiliikmelt Þorbjörg Gunnlaugsdóttirilt, kuidas Islandil nõusolekuseadus vastu võeti ning kuidas see on mõjutanud nende justiitssüsteemi ja ühiskonda laiemalt.

Þorbjörg, te kirjutasite oma magistritöö nõusolekuseadusest ja töötasite koos Jón Steindór Valdimarssoniga eelnõu kallal. Kui laiaulatuslikud muudatused te süsteemis tegite, s.t. kas muutsite ainult vägistamise definitsiooni või midagi veel?

Muutsime ainult vägistamise definitsiooni karistusseadustikus, menetlusreeglite kohta ettepanekuid ei olnud. Meil oli parlamendis ette valmistatud ka eraldi täiendav seaduseelnõu seaduse rakendamise kohta, täpsemalt haridusprogrammide kohta koolides, kohtutes, politseis jne. Kui täiendava eelnõu välja käisime, oli meie erakond [Jón Steindór ja Þorbjörg on Islandi Liberaalse Reformierakonna liikmed] opositsioonis ning kuna selle rakendamine oleks toonud kaasa kulusid, hääletati eelnõu 2018. aastal maha. Me oleme seda hiljem uuesti välja pakkunud, kuid edutult.

Nõusolekuseadus ei ole kõigi meie probleemide maagiline lahendus.

Seega justiitssüsteem ei saanud peale seaduseelnõuga kaasneva kohustusliku seletuskirja mingeid muid ajakohastatud suuniseid ega koolitusi. Milliseid muudatusi reform sellisel juhul endaga kaasa tõi? Kas vägistamisjuhtumeid on lihtsam kohtusse viia?

Mul on väga kahju, et toda eelnõud vastu ei võetud. Justiitsministeerium oleks loomulikult võinud selliseid samme astuda. Ma tean, et prokuratuuris toimusid koosolekud, kus arutati seaduse vastuvõtmisega kaasnevaid muutusi. Politsei ja kohtute kohta mul info puudub, kuid ma arvan, et vastavasisulisi koosolekuid toimus neilgi. Mis puutub muutustesse endisse, siis pean kõigepealt nentima, et nõusolekuseadus ei ole kõigi meie probleemide maagiline lahendus. See ei ole kardinaalselt muutnud seda, kuidas vägistamisjuhtumeid Islandil menetletakse, kuna kohtusüsteemis ei toimunud laiapõhjalist arutelu, kuidas seda uut vahendit kasutada. Aastate jooksul oleme siiski näinud, et politseisse teatatakse üha eripalgelisematest ja „keerulisematest“ vägistamisjuhtumitest, samas kui süüdimõistvate kohtuotsuste arv on jäänud samaks. 20 aastat tagasi oleksid need „keerulised“ juhtumid olnud lootusetud. Minu jaoks on see märk positiivsest muutusest.

Ühest küljest võib selle muutuse seostada ühiskonnas endas aset leidnud muutustega: naistel on nüüd rohkem usku, kui mitte süsteemi, siis iseendasse. Nad tahavad minna politseisse, rääkida oma loo ära ja lasta süsteemil sellega tegeleda. Kui menetlust ei lõpetata, siis lõpliku otsuse saamine võtab ikkagi kaua aega. Islandil menetletakse üht vägistamisjuhtumit keskmiselt kolm aastat. Ei oleks aus öelda, et selle seadusega on kõik muutunud, kuid nõusolekuseaduse selgelt positiivne pool on, et see avab uusi võimalusi hariduse reformimiseks ja laiemaks kultuuriliseks muutuseks. Aktiivsel nõusolekul [ingl. affirmative consent] põhinev seadus asetab vastutuse seksuaalset tegevust algatavale osapoolele, kes peab peab kindlaks tegema, et ka tema partner soovib seksuaalset kontakti, selle asemel, et oma partneri signaale või nende puudumist ignoreerida ning alles siis, kui kahju on juba tehtud, nentida, et partner ei öelnud ju „ei“.

Aktiivsel nõusolekul põhinev seadus asetab vastutuse seksuaalset tegevust algatavale osapoolele.

Nii et te väidate, et avalik arutelu ja justiitssüsteemi koolitamine nõusolekuseaduse teemal on väga oluline?

Nõustun täielikult, et arutelu on tähtis ning seaduse rakendamisest sõltub väga palju – ära jäänud rakenduseelnõu mõjutas meid Islandil oluliselt. Reformi nõrgestas see, et me lihtsalt muutsime karistusseadustikus vägistamise definitsiooni ilma, et oleks toimunud korralik arutelu nende inimestega, kes peaksid muudatusega töötama hakkama ehk kohtunikega jne. Samas olen veendunud, et isegi ilma aruteluta on uue definitsiooni fookus seksuaalsel autonoomial, kus see peabki olema.

Justitia on Vanarooma mütoloogias õiguse ja õigusemõistmise jumalanna, keda sageli kujutatakse seotud silmadega. Foto: Pavel Danilyuk

Rääkides uuest definitsioonist, siis kuidas on vägistamine ja nõusolek Islandi õiguses määratletud?

Vägistamise vana definitsioon põhines sunnil, mille puhul oli vaja tõendada vägivallatseja kasutatud jõudu või ohvri abitust, et suguühe loetaks vägistamiseks. Nüüd on definitsiooni aluseks vabalt väljendatud nõusoleku puudumine. Nõusolekut defineerime sarnaselt Rootsiga.

Kas poliitikud, meedia või justiitssüsteemi liikmed avaldasid nõusolekuseadusele ka vastuseisu?

Justiitsministeerium oli alguses skeptiline, aga eks kriminaalõiguse kohta käiv skeptilisus ole neil geenides. (Muigab.) Minu arvates on üks kriminaalõiguse kõige olulisemaid aspekte just selle stabiilsus, ent see pole kindlasti ainuke faktor. Kohtusüsteemi poolt aktiivset ametlikku vastupanu ei tulnud, oli ainult mitteametlik kriitika. Teisalt on üsna tähelepanuväärne, et eelnõu algatas opositsioon ja see võeti parlamendis ühehäälselt vastu. See on märk tugevast toetusest.

Räägime mõnest praktilisest muutusest kuidas vägistamisjuhtumeid käsitletakse ja hinnatakse. Te mainisite, et aastate möödudes olete märganud, et kohtu ette tullakse mitmekesisemate ja „keerulisemate“ vägistamisjuhtumitega. Kas võiksite meile mõne näite tuua?

Siinkohal ütleksin, et muudatuse mõju on olnud positiivne. Definitsiooni muutmine pani fookuse aktiivse nõusoleku kindlaks tegemisele, mitte sellele, kas ohver ütles “ei”. Uurimise käigus keskendume kogu loole ehk selgitame välja, kuidas suheldi enne ja pärast. Endiselt uurime vägivalda ning uimastamist, aga pöörame tähelepanu ka võimuerinevustele nagu vanusevahe ja sellele, kas vägistamises kahtlustatav viis ohvri isoleeritud alale. Nüüd, kui seaduses on nõusolek kesksel kohal, oleme küsitlemisel fookust vahetanud. Selle asemel, et uurida kahtlustatavalt nende kriteeriumide [vägivalla või ohvri abitu seisundi ärakasutamise] või selle kohta, kuidas ta end ohvrile peale surus, küsime temalt: „Mis pani teid uskuma, et ta seda soovib?“ Tõendamiskohustus jääb kõige selle juures jätkuvalt prokurörile ja kahtlustatav võib vaikida nagu varemgi, ent küsitlemise fookus on vahetunud.

On üsna tähelepanuväärne, et eelnõu algatas opositsioon ja see võeti parlamendis ühehäälselt vastu.

Islandi vägistamisjuhtumid ei ole tavaliselt füüsiliselt väga vägivaldsed. Sageli teo toimepaniija ja ohver tunnevad üksteist. Kui naised ja tüdrukud on ohvrid, leiavad nad end olukorrast, kus nad teavad, et neil pole võimalust võidelda. Nende jaoks leiab aset kas vägistamine või vägistamine JA vägivald. Nii võib tekkida ka üsna tavaline tardumisolukord, kus ohvrid enda tahet ei väljenda. Uurimise käigus küsime kahtlustatavalt, kuidas sai ohver anda nõusoleku, kui suhtlust ei olnud. Endise prokurörina arvan, et selline muutus aitab, sest see muudab seksuaalvägivalla käsitluse teravikku. See muudab küsitleja hoiakut uurimise ja süüdistuse esitamise ajal. Eraldi probleem on muidugi vägistamise kavatsus ja selle tõendamine, mis võib keeruliseks osutuda.

Te mainisite vägistamise kavatsuse ehk tahtluse tõendamise probleemi. Kas on olnud juttu ettevaatamatu* vägistamise lisamisest karistusseadustikku nagu Rootsis?

Islandil ei ole seda teemat laiemalt arutatud. Mõnes väiksemas feministlikus ringis küll, aga mitte parlamendis.

Uurimise käigus küsime kahtlustatavalt, kuidas sai ohver anda nõusoleku, kui suhtlust ei olnud. Selline muutus aitab, sest see muudab seksuaalvägivalla käsitluse teravikku.

Aga tulles tagasi praktiliste muutuste ja „raskete juhtumite“ näidete juurde…

Varem teatati valdavalt stereotüüpsetest juhtumitest, millest ka kõige konservatiivsemad inimesed aru saavad. Nüüd on meil vägistamisjuhtumid, mis puudutavad rohkem ütlemata jäänut, konteksti ja kõiki teadaolevaid asjaolusid. Enam ei ole vaja demonstreerida toimunu jõhkrust. Islandil ei näe kohtuotsustes enam fraase nagu „ta oleks suutnud või ei oleks suutnud vastu hakata“. Abituse koosseis meie eelmisest definitsioonist on muutunud laiahaardelisemaks ja võimsamaks, nt võimuerinevusi tekitav vanusevahe on nüüd märk ohvri abitusest.

Vägistamisjuhtumite üle on niikuinii raske kohut mõista. Tavaliselt pole seal kedagi kolmandat, kes teo tunnistajaks oleks. Näiteks olukord, kui noor naine läheb tuttava mehega peole, kus teises toas on palju inimesi. Mees kutsub naise vannituppa ja vägistab ta. Kogu kontekst loeb. Sa uurid, mis juhtus enne ja mis juhtus pärast, et hinnata seda, mis juhtus vahepeal, kui nad olid üksi. Tavaliselt ei ole ohvril nähtavaid vägivalla tundemärke. Küll aga saad sa uurida, mida teised peol olijad nägid: kas naine väljus vannitoast nuttes, kas tema arst kirjeldas, et naine oli masenduses, kas kahtlustatav saatis ohvrile pärast juhtunut vabandavaid sõnumeid jne. Vana definitsiooni järgi pidi vägivalla kasutamine märgatav olema, ent nüüd otsime me märke, mis viitavad sellele, kas seksuaalakt toimus ilma nõusolekuta.

Foto: MART PRODUCTION

Eestis on esitatud konkreetne küsimus nõusoleku ja raha kohta, täpsemalt selliselt, et kust maalt raha õõnestab vabalt antud nõusolekut. Võin anda lühikese mittejuriidilise vastuse, et raha ei õõnesta automaatselt vabalt antud nõusolekut ja raha ei tohiks näha esmajoones sunnivahendina, kui nõusoleku andnud isikut peetakse muidu autonoomseks. Me saame hinnata inimese autonoomiat, vaadates teisi kriteeriume, näiteks seksi müümise põhjendust, võimet mõista oma olusid ja tehingut ennast – teisisõnu konteksti. Aga mind huvitab, kas te oskate öelda, kuidas Islandi kohtud suhtuvad raha eest seksi ostmisse vabalt antud nõusoleku kontekstis?

See ei ole Islandil kuidagi problemaatiliseks osutunud. Kuna te pole seksi ostmist kriminaliseerinud, siis ei näe ma ka Eesti jaoks probleemi. Isegi Rootsis, kus seksi ostmine on kriminaalkorras karistatav ja kehtib ettevaatamatu vägistamise säte, ei mõisteta mehi vägistamises süüdi üksnes sellepärast, et nad seksi eest maksid. Kui need juhtumid üles kerkivad, siis on fookuses inimkaubandus, mitte raha. Näiteks oli juhtum, kus üks seksiostja andis pärast suguühet internetis naisele hinnangu, et „ta tundus õnnetu, kuna temaga kaubitseti“ ja see ostja mõisteti süüdi ettevaatamatus vägistamises. Selle konkreetse juhtumi puhul oli suguühe ohvri tahte vastane, sest teda müüdi ehk teenuse osutamine polnud ohvri vaba valik. Põhiline on siin see, et naine ei tahtnud seksida ja mees astus temaga ikkagi suguühtesse.

Seaduste muutmine on vaid üks osa võitlusest vägistamise vastu. Oluline eesmärk peab olema vägistamiste arvu vähendamine.

Mida soovitate neile, kes tahavad, et nõusolekuseadus ka Eestis vastu võetaks?

Seadused on sisutühjad, kui inimesed neid ei kasuta, seega on teil vaja rohkemat, kui pelgalt seaduse sõnastuse muutmist. Seaduste muutmine on vaid üks osa võitlusest vägistamise vastu. Oluline eesmärk peab olema vägistamiste arvu vähendamine. Seadusemuudatuste edukus sõltub ka sellest, kuidas prokuratuur ja kohtud seadust tõlgendavad ning seetõttu on väga oluline panna rõhku seaduseelnõu seletuskirjale. [Seletuskirjad selgitavad seaduse tegija tahet ning seda, kuidas seadust tõlgendada tuleb.] Seadus ja ühiskond kujundavad teineteist paralleelselt. Selleks, et justiitssüsteemis ja ühiskonnas laiemat muutust esile kutsuda, tuleb esiplaanile seada teavitustöö ja harimine.