fbpx

Ahistamine võimusuhete võrgustikus. Millised arutelud on saatnud seksuaalse ahistamise karistamist Eestis?

Kollaaž: Kaimai Kuldkepp

Piret Karro analüüsib ahistamiskajastusi Eesti meediapildis ja seda, millised diskussioonid on ahistamise teemat viimase kümne aasta jooksul saatnud.

Seksuaalne ahistamine on aastatel 2010–2020 jõuliselt üles kerkinud probleem, mida on kajastatud nii maailmas kui ka Eestis. Selles ajavahemikus on nähtust Eestis uuritud töökoha ja kõrgharidusasutuste kontekstis, ent samal ajal on toimunud ka olulisi sündmusi nii poliitikas, ajakirjanduses kui ka seadusandluses. Alustan artiklit seksuaalse ahistamise mõiste avamisega õigusaktides ning annan ülevaate, kuidas seksuaalne ahistamine Eesti karistusseadustikku lisati. Seejärel reflekteerin ahistamiskajastuste üle Eesti meediapildis, kuna selle kümnendi jooksul on räägitud väga mitmest seksuaalse või soolise vägivalla juhtumist, kus toimepanija oli võimukal positsioonil mees ning ohver oli tihtipeale temast vähem võimu omav naine. Artikli teises pooles käsitlen, kuidas tajutakse ahistamist institutsionaalses keskkonnas. Selgub, et ahistamise mõiste on paljudele töötajatele ja tudengitele ebaselge ning seetõttu ei osata vägivaldseid olukordi ahistamisena üheselt ära tunda. Artikli lõpus viitan poliitikaloome soovitustele soolise ja seksuaalse ahistamise ennetamiseks, tõkestamiseks, menetlemiseks ja sanktsioneerimiseks.

2017. aastal sai USA-st alguse ja levis üle maailma ahistamisjuhtumeid avalikkuse ette toov #MeToo-kampaania. Viimasel kümnendil on ka Eesti avalikkuse ette jõudnud mitu juhtumit siinsete tuntud meestega, kes on ahistanud naisi. Samasse perioodi jääb naistevastase vägivalla tõkestamiseks mõeldud Istanbuli konventsiooni (Council of Europe, 2011a) ratifitseerimine Eesti poolt ning seksuaalse ahistamise süüteokoosseisu lisamine karistusseadustikku (2017). Viimati mainitud protsess ei kulgenud ilma poliitilise vastupanuta, ka ahistamisjuhtumite kajastus ning arutelu meedias ja sotsiaalmeedias on sisaldanud vastukäivaid seisukohti ja hinnanguid. Artiklis annangi ülevaate uurimistöödest, milles on käsitletud soolist ja seksuaalset ahistamist ning selle kajastamist Eesti meedias aastatel 2010– 2020, tuues eraldi välja uuringud ahistamisest töökohal ja ülikoolis.

Soolise võrdõiguslikkuse seadus (SoVS, vastu võetud 2004, täpsustatud 2009) defineerib seksuaalset ahistamist nii:

seksuaalne ahistamine leiab aset, kui esineb mis tahes soovimatu sõnaline, mittesõnaline või füüsiline seksuaalse olemusega käitumine või tegevus, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine, eelkõige luues häiriva, ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna. (SoVS § 3 lg 1 p 5)

Seksuaalset ahistamist mõistetakse soolise võrdõiguslikkuse seaduses otsese soolise diskrimineerimise ühe vormina ehk isiku ebasoodsa kohtlemisena tema soo tõttu. Seadust täiendati 2009. aastal soolise ahistamise mõistega, mis tähistab sooga seotud alandavat kohtlemist (SoVS § 3 lg 1 p 6).

Soolise võrdõiguslikkuse seadus, mis tõi esimest korda Eesti seadusandlusesse seksuaalse ahistamise mõiste, jõustus samal päeval, kui Eesti astus Euroopa Liitu – 1. mail 2004 – ning oli osa Vabariigi Valitsuse tegevuskavast EL-i integreerumiseks. Eelnõu valmistati ette viis aastat: suur poliitiline vastupanu sisaldas muu hulgas levinud müüti, et soolise võrdõiguslikkuse teema on Eestile mitteomane, „imporditud“ probleem. Koostajate hinnangul oli see seotud eelkõige puuduliku teadlikkusega võrdõiguslikkusest ühiskonnas. Eelnõu ette valmistav töögrupp otsustas tulevikku suunatud ja modernse seaduse vormimisel lähtuda edasijõudnud riikide, eriti Soome kogemusest selles valdkonnas. (Albi et al., 2010)

Rahvusvahelise õiguse kontekstis ühines Eesti 1991. aastal ÜRO konventsiooniga naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta. Selle järgi on naistel võrreldes meestega õigus võrdsetele võimalustele, kohtlemisele ja ressurssidele, mis tuleb neile tulemuslikult tagada. (Albi et al., 2010)

Läänelikule arusaamale seksuaalsest ahistamisest töökohal kui ühest olulisest soolise diskrimineerimise vormist pani aluse USA feministlik jurist Catharine A. MacKinnon oma 1976. aastal avaldatud uurimistööga „Sexual harrassment of working women“. Ta eristas ahistamist kui häiriva õhkkonna loomist töökohal ning quid pro quo tüüpi ahistamist, kus väärkohtlemise talumine on töölevõtmise või tööalaste otsuste eeltingimuseks (Lamesoo, 2012). MacKinnon rõhutas, et seksuaalse ahistamise keskmes on naiste rõhumine just seetõttu, et nad on naised (Lamesoo, 2017).

Seksuaalne ahistamine karistusseadustikus

Äsja möödunud kümnendil ületati mitu olulist teetähist Eestis soolise ja seksuaalse ahistamise üheselt ja mööndusteta mõistmisel ning reguleerimisel. 2014. aastal allkirjastas Eesti Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsiooni, mis on mõeldud naistevastase ja perevägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks (Council of Europe, 2011b) ning mille ratifitseerimiseks võeti 2017. aastal vastu seadusmuudatus,  et muuta seksuaalne ahistamine süüteoks (Mihkels, 2017). See oli huvigruppide esindajate järjepideva töö tulemus, ent ei Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine ega karistusseadustikku ahistamise paragrahvi sissetoomine ei läinud ilma poliitilise vastupanuta konservatiivsematelt häältelt, nii nagu ka sellele eelnenud soolise võrdõiguslikkuse seadus jõustus võrdõiguslikkuse eesmärki mittetoetava vastupanu kiuste.

Seksuaalse ahistamise lisamist karistusseadustikku hakkas Riigikogu arutama märtsis 2017, kui eesmärk oli viia Eesti õiguskord vastavusse Istanbuli konventsiooniga. Toodi välja, et peale arutluse all olnud ahistava jälitamise peaks arutama ka seksuaalse ahistamise keelamist, kuna seni reguleeris seda vaid soolise võrdõiguslikkuse seadus, mis Riigikogus kõlanu põhjal puudutab ahistamist peamiselt töökeskkonnas, kuid mitte isiklikes suhetes (Riigikogu stenogramm, 2017a). Tasub täpsustada, et soolise võrdõiguslikkuse seadus kohaldub kõigis ühiskonnaelu valdkondades, sh hariduses ja teenuste pakkumisel, välja arvatud eraelulistes suhetes. Seksuaalse ahistamise keeld ei leidnud justiitsministri toetust, kuna raskemad sugulise iseloomuga rünnakud on karistusõiguses reguleeritud. Tegelikult puudus selle ajani justiitsministeeriumis ahistamisjuhtumite kohta adekvaatne statistika just nimelt puudulike õigusaktide tõttu. (Ibrus, 2017) Üks läbivaid probleeme Eesti õiguses on ebapiisav arusaam, et sooline ja seksuaalne vägivald ei toimu alati füüsilise rünnakuna. Õigusnormid ei ole veel kooskõlas selle vägivallaliigi avaldumise vormide keerukusega.

Foto: kuvatõmmis ERRi lehelt

2017. aastal toimunud aruteludes Istanbuli konventsiooni üle väljendati seisukohta, et konventsiooniga liitudes näitab Eesti kui rahvusvahelise kogukonna liige üles põhimõttelist vastuseisu naistevastasele vägivallale (Riigikogu stenogramm, 2017b). Seoses Eesti õiguse ja konventsiooni kooskõlla viimisega algatati eelnõu seksuaalse ahistamise karistatavaks muutmiseks. Riigikogu saalis kõlanud kriitika eelnõu vastuvõtmisele andis tunnistust, et mitte kõik rahvaesindajad ei olnud eelnõu mõttest üheselt aru saanud, kuna sisaldasid probleemi pisendavat „muret“, et kas naistelt ei või enam õlgade ümbert kinni võtta, ilma et seda peetaks seksuaalseks ahistamiseks. Samuti jättis osa vastulauseid mulje, et osal riigikogu liikmeist ei ole motivatsiooni naistevastasele vägivallale tõsimeeli lahendusi leida, kuna väited nagu „me jõuame niimoodi mingisugusesse orwellilikku maailma või äärmusfeministide ja sotside udusesse fatamorgaana ühiskonda“ ei kirjelda adekvaatset reaalsust (Riigikogu stenogramm, 2017a).

Riigikogus tehti ettepanek Istanbuli konventsiooni Eestis mitte ratifitseerida, mis hääletati maha. Ettepanekut põhjendati sellega, et konventsioon hõlmab „äärmuslikke sätteid, mis sisaldavad endas hoopiski uut vägivalda ja represseerimise allikaid“, ning väidetega, et konventsiooni kaugem eesmärk on keelata pulmakombed, naistele istet pakkumine ning džentelmenlik ukse avamine (Riigikogu stenogramm, 2017b). Sarnast hirmu väljendas mitu inimest, kes sidusid konventsiooni „radikaalfeminismi“, traditsioonilise perekonna rünnaku ja immigratsiooniga (vt Helme, 2016). Siit ilmneb, et konventsioon, mille eesmärk on kahandada vägivalda ühiskonnas, politiseeriti ning et vastuseis selle ratifitseerimisele tugines pigem demagoogilistel ja populistlikel mõttekonstruktsioonidel, mis ei seo omavahel soolise võrdõiguslikkuse, naistevastase vägivalla ja immigratsiooni teemasid mitte sotsioloogilise dünaamika kaudu, vaid väärtuspõhise kimbuna. Soolise ja seksuaalse ahistamise ning naistevastase vägivalla terminoloogia tundmisele, samuti riikidevahelise migratsiooni põhjustele tuleks ka Riigikogus jätkuvalt rõhku panna.

Selles arutelus „radikaalfeminismiks“ nimetatud nähtus väärib lähemat vaatlust. Konservatiivsed ja populistlikud rühmitused on seda mõistet kasutanud soolise võrdõiguslikkusega seotud aruteludes ka mujal Euroopas, sh Lätis ja Poolas. Õieti peegeldab see mõiste trendi, mis sai Eestis alguse 2012. aastal asutatud Sihtasutusest Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK). See sihtasutus lähtub oma üritustel ja materjalides rahvusvahelise rühmituse Tradition, Family, and Property ideoloogiast.[1] SAPTK on seisnud näiteks kooseluseaduse, Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise ja abordiõiguse vastu (Velmet, 2016). Sel kümnendil on SAPTK-i sõnavõtud saatnud mitmeid soolise võrdõiguslikkusega seotud arutelusid, kampaaniaid ja eelnõusid ning nende märkimisväärset tulemuslikkust tähistab neilt laenatud sõnavara kasutamine Riigikogu tasandil.

Istanbuli konventsioon ratifitseeriti Eestis 26. oktoobril 2017 ning selle eeldusena võeti juunis 2017 vastu seksuaalse ahistamise paragrahv karistusseadustikus (Karistusseadustiku muutmise …, 2017). Ahistamise karistusseadustikku viimist toetas Sotsiaalministeerium ning eelnõu menetluses osalesid huvigruppidena MTÜ Lastekaitse Liit ja MTÜ Eluliin, Eesti Naisjuristide Liit, Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, Eesti Naiste Varjupaikade Liit, MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus ning MTÜ Pärnu Naiste Tugikeskus.

Muutused seksuaalsest vägivallast rääkimises meedia vahendusel: #MeToo

Viimane kümnend on näinud mitut tulist debatti meeste ümber, kes ahistavad naisi. Lehtedesse on jõudnud tuntud mehed ning väljaanded pole iga kord nende meeste ohvrite isikuid piisavalt kaitsnud. Märkimist väärib aga kaks asjaolu: esiteks, nendele juhtumitele antakse mahavaikimise asemel leheruumi; teiseks, kümne aasta jooksul on ohvreid hakatud võtma tõsisemalt. Samal ajal on meedias mitme nais(t)ega vägivallatsenud mehe ümber peetud arutelusid, mis on andnud aluse nii sügavalt misogüünsetele arvamusavaldustele kui ka neile, kes samm-sammult seksistlikke arusaamu ümber lükkavad.

Foto: Pexels, CC

2017. aastal lahvatas USA-s #MeToo ehk „mina ka“ liikumine, kus sajad tuhanded ahistamise ja seksuaalvägivalla ohvrid avalikustasid oma lugusid ja ahistajate nimesid sotsiaalmeedias. Samanimelist kampaaniat oli mustanahaliste ja naiste õiguste aktivist Tarana Burke läbi viinud juba alates 2006. aastast, kuid liikumine sai üleilmsed mõõtmed sel kümnendil, kui USA kuulsused hakkasid Twitteris, Facebookis ja Instagramis teemaviidet kasutama. See algas filmiprodutsendi Harvey Weinsteini kriminaalsüüdistuste kommentaariks öeldud ingliskeelsest üleskutsest Twitteris: kui naised, keda on seksuaalselt ahistatud või rünnatud, postitaksid „mina ka“, saaks näha, kui kaugele ulatuv see probleem on.

Seepeale hakkas teemaviide levima üle maailma ning algatas kriitilisi arutelusid kohalikel tasanditel, sh Eestis.[2] Arutelud jõudsid sotsiaalmeediast paberlehtedesse, köögilaua taha ja ka kohtusse. Üks näide üleilmse sotsiaalmeediakampaania mõju kohta on Hiinast, kus esialgu tsenseeriti #MeToo, aga viidet kasutati edasi emotikonidesse krüpteeritud vormis ning lõpuks pidi ka Hiina valitsus viima seadusesse seksuaalse ahistamise mõiste (Kuusik, 2019). Nüüd räägitakse läänes nn MeToo-järgsest ajastust, kus pole enam võimalik eitada, et seksuaalne ahistamine on pandeemiline probleem. Kampaanial oli kõlapinda ka mitmes Eesti arvamusloos, kus aga mõned hääled võrdlesid kultuuriväljal töötavate ahistajate paljastamist lausa keelatud kirjanduse autorite mahalaskmise ja vangistamisega (Maimik, 2017; vt ka Pauts, 2017). #MeToo-teemalised meediakajastused olid üldjoontes positiivsed ning ohvrit toetavad, ent samas leidus Eesti meedias ka tagurlikke seisukohti. Need mõttemallid sisaldasid ohvri süüdistamist ja kahtlustamist või kuriteo toimepanija käitumise asemel ohvri käitumisele liigse tähelepanu juhtimist.

Ohvri süüdistamine on Eestis levinud: kümnendi esimesel poolel leidis veel ligi 40% inimestest, et näiteks alkoholi tarvitanud vägistamisohver on toimunu eest osaliselt ise vastutav (Eesti Seksuaaltervise Liit, 2014). Ohvri süüdistamine paneb vägivalda kogenutel suu lukku, sest peale traumaatilisest kogemusest rääkimise kardavad nad ka seda, et satuvad soovimatu tähelepanu keskpunkti. Kuriteo tegelik toimepanija jääb mugavalt tähelepanu alt välja. Seejuures väike osa Eesti Päevalehes, Postimehes ja Eesti Rahvusringhäälingus ilmunud arvamuslugudest mitte ei kritiseerinud ohvri süüdistamise võtet, vaid kippus seda ise rakendama, näiteks öeldes, et ahistamiseks antakse ikka ise põhjus (Kivisalu, 2019).

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Ohvri süüdistamine paneb vägivalda kogenutel suu lukku, sest peale traumaatilisest kogemusest rääkimise kardavad nad ka seda, et satuvad soovimatu tähelepanu keskpunkti. Kuriteo tegelik toimepanija jääb mugavalt tähelepanu alt välja.

#MeToo-teemalistes meediakajastustes ilmneb ohvri süüdistamisega sarnane tendents: ahistamisohvrina n-ö kapist välja tulijat hakatakse kahtlustama tagamõttes „Miks sa just praegu sellest räägid, kas ihud kättemaksu?“ (Kivisalu, 2019). See viitab sisuliselt väitele, justkui ahistamislooga avalikuks tulnud ohver ei räägiks tõtt, vaid tal on väidetava ahistaja vastu isiklik vimm ning ahistamislugu on taktikaline käik, et vihatud kuju ühiskondlikku positsiooni mõrandada. Selle vaatenurga vaikiv eeldus on, et ahistamisohvrina avalikkuse ette astumine on lihtne ning sellel ei ole ohvrile endale mingeid negatiivseid tagajärgi, vaid ta võib isegi kasu lõigata. Teine ekslik eeldus on, et ahistamisohvriks olemise kohta valetamine on tavaline ja juhtub tihti. Tegelikult annavad mõlemad reaktsioonid tõendust hoopis selle kohta, miks on ahistamislooga avalikkuse ette tulemine tõkestatud.

Et näidata, kui mastaapne on seksuaalvägivald Eestis, algatas feministlik arvamusportaal Feministeerium lugudesarja „Mina ka“, kus üle kuuekümne inimese avaldasid loo ahistamisest või seksuaalvägivallast (Feministeerium, 2018, 2019). Samal ajal, kui USA-s käis ajakirjanduslik uurimistöö ja sellest alanud kohtuprotsess filmiprodutsent Harvey Weinsteini üle, kes on nüüdseks vangi mõistetud (Ransom, 2020), lahati ka Eestis kohalikke soolise ja seksuaalse vägivalla juhtumeid. Mitmes arvamusloos rõhutati, et ahistamislugusid tuleks just avalikult jagada, kuna vägivallast vaikides aidatakse kaudselt kaasa kuritegude toimepanekule.

Kadi Viik (2018) on Vikerkaares avaldanud meediakajastuste analüüsi, näidates, kuidas ahistamiskaasustest rääkimisel ilmneb mitmeid vastastikmõjusid. Näiteks toob ta esile, et lugejatele tuntumad ahistajad kipuvad leheveergudel rohkem tähelepanu saama ka siis, kui nende ohvrite arv on vähem tuntud ahistaja omast väiksem. Nii varjutas oktoobris 2017 ilmunud uudis endisest peaministrist, kes oli tööreisil rünnanud üht naist, samal ajal ilmunud uudise psühhiaatrist, kes ahistas oma töökohal mitmeid patsiente. See dünaamika on problemaatiline, kuna jätab varju need ohvrid ja ahistajad, kelle vastu avalikkus suurt huvi ei tunne, st tihtipeale varanduslikult või muul moel marginaliseeritud inimesed. Teine tunnusjoon on ohvri süüdistamine: 2018. aasta kevadel jõudis avalikkuse ette uudis tuntud astroloogist, kes oli seksuaalselt ahistanud mitut naist, kuid arvamuslugudes nihkus süü tegude toimepanijalt tema ohvritele (Viik, 2018). Samuti võib ahistajalt süüd nihutavaks implitsiitseks võtteks pidada seda, kui vägivallateo toimepanija kohta kasutatakse väljendit „sattus ahistamisskandaali“ (vt nt ERR, 2020; Jõevere, 2018), nagu toimepanijat oleks tabanud skandaal kui loodusnähtus ning justkui meediakajastus polekski tema tegude otsene tagajärg.

Selle kampaania mõjul said suurema avaliku tähelepanu osaliseks ka muud naistevastase vägivalla juhtumid. Näiteks #MeToo kampaania praktikasse viimise ehk naistevastase vägivalla toimepanija avaliku kritiseerimise tulemusena toimus Riigikogus tollase justiitsministri umbusaldushääletus, kuna minister oli ühes emotsionaalses arvamusloos avaldanud kahetsust, et oli varem selle vägivallaliigi hukka mõistnud (vt Reinsalu, 2018).[3]

Niisiis toimus kümnendi teisel poolel väga aktiivne avalik arutelu seksuaalse ahistamise olemuse ja kogemuste üle. Kiirelt arenesid nii teemast rääkimise viisid, nagu ülal nimetatud ohvri süüdistamise, vaikuse murdmise, toksilise maskuliinsuse jm raamid, kui ka seadusandlus ahistamise ümber.

Ahistamine võimusuhete võrgustikus

Ahistamine on sügavalt soolistatud probleem: pooled Eesti naised on kogenud vähemalt korra seksuaalset ahistamist. Kui seksuaalvägivalla toimepanija on tihtipeale ohvrile tuttav isik, võib ahistaja olla tihedamini ohvrile tundmatu, samas on kogetud ahistamist ka sõprade poolt. (Soo et al., 2015) Kuigi ahistamisjuhtumi toimumise eeltingimus ei ole võimupositsiooni kuritarvitamine, esinevad suhted alati ühiskondlikus kontekstis ning parasjagu relevantsete võimusuhete võrgustikus. Kui mees ahistab naist, teeb ta seda tihtipeale mitmekordselt võimupositsioonilt, kuna meeste kätte on üldjuhul koondunud rohkem näiteks majanduslikku, aga ka sümboolset võimu. (Kivisalu, 2019)

Eelkirjeldatud dünaamikat on feministlikud uurijad selgitanud, öeldes, et ahistamisprobleem pole „sugudevaheline sõda“ – võtmeküsimuseks on võim ja sooline ebavõrdsus võimujaotuses (Kuusik, 2018). Et tihtipeale on just mehed need, kes kuritarvitavad oma võimupositsiooni, väärkoheldes naisi kehaliselt, seksuaalselt, majanduslikult ja poliitiliselt, peegeldub selles patriarhaalne ühiskonnakorraldus (Uus, 2018). See on üks paljudest põhjustest, miks on oluline liikuda sooliselt tasakaalustatud ühiskonna poole. Soolise ja seksuaalse vägivalla toimepanijad kasutavad ühiskondlikku ebavõrdsust ära ehk suure ebavõrdsusega ühiskond on soodne pinnas vägivalla levikule.

Poliitikauuringute Keskuse Praxis aastatel 2012–2013 tehtud uuring ahistamisest töökohal (Karu et al., 2014) oli esimene uuring soolise ja seksuaalse ahistamise leviku ning inimeste teadmiste ja arusaamade kohta Eestis. 2019. aastal intervjueeris Eesti Üliõpilaskondade Liit tudengeid ja küsitles ülikoolide esindajaid, et uurida ahistamist Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides (Järv et al., 2020). Mõlemas uuringus kaardistati eelkõige seda, kuidas inimesed vastavalt kas töövõi koolielus mõistavad ja tajuvad ahistamist kui nähtust.

Seksuaalse, aga eriti soolise ahistamise mõiste on paljudele ebaselge ning tihtipeale ei julgeta ebameeldivale olukorrale panna ahistamise silti. 16% töökogemusega inimestest tunnistab, et neid on töökohal ahistatud. Kui aga kirjeldada olukordi, mis võivad viidata ahistamisele, ütleb üle poole vastajatest, et nad on sellist olukorda töö juures kogenud. Eestlased nimetavad olukordi ahistamiseks sagedamini kui teistest rahvustest eestimaalased ning naised raporteerivad soolist 3 või seksuaalset ahistamist tihedamini kui mehed (vastavalt 7% naistest ja 3% meestest). (Karu et al., 2014) Seevastu kõrgkoolis peab ahistamist probleemiks peaaegu viiendik uuringus osalenutest ning paljudel neist on ahistamisjuhtumitega isiklik kokkupuude. Ka ülikooli kontekstis tajusid naised probleemi suuremana kui mehed. (Järv et al., 2020)

Ahistamine töökohal ja ülikoolis võib olla ühekordne või korduv ning seejuures on ahistamise tajumisel oluline ahistatu subjektiivne kogemus olukorrast: kui ta tajub kellegi käitumist tema suhtes ahistavana, on tegu ahistamisega (Karu et al., 2014). Seetõttu ei ole tõsiselt võetavad näiteks sel aastal Eesti meedias kõlanud väited, et ahistaja tegi vaid nalja (vt Lehepuu, 2020). Soolist ahistamist ei määratleta ühestki tegevuste kataloogist lähtudes –näiteks käesurumine ei ole ahistamine, aga põsemusi on –, vaid aluseks võetakse just ohvri kogemus. Ka kohatu nali võib olla ahistav (Meiorg et al., 2015).

Ahistamise subjektiivse tajumise kui kriteeriumi juures on oluline mõista, et patriarhaalses ühiskonnas võivad ka naised ise meeste võimupositsiooni normaalseks pidada, kuna nende sotsialiseeritus toetab seda. Juurdunult misogüünses õhustikus ei pruugi ahistamisohver tegu ära tunda, sest naisi rõhuv kohtlemine on niivõrd normaliseeritud. Kuigi naist koheldakse ebavõrdselt, ei pruugi tal olla sõnavara, et seda tõkestada. Ühiskondlikud arusaamad mõjutavad seda, kuidas inimesed teiste inimeste käitumist kogevad ja tõlgendavad. Ühe kõneka näitena võib esile tuua, et kõnealusel kümnendil uskus ligi viiendik meestest, et naised ihkavad alateadlikult kogeda seksuaalvägivalda (Eesti Seksuaaltervise Liit, 2014).

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Ahistamise subjektiivse tajumise kui kriteeriumi juures on oluline mõista, et patriarhaalses ühiskonnas võivad ka naised ise meeste võimupositsiooni normaalseks pidada, kuna nende sotsialiseeritus toetab seda. Juurdunult misogüünses õhustikus ei pruugi ahistamisohver tegu ära tunda, sest naisi rõhuv kohtlemine on niivõrd normaliseeritud.

Ahistamist töökohal käsitletakse enamasti kahe tüübi kaudu: quid pro quo ahistamine, kus seksuaalse sisuga ettepaneku vastuvõtmisel või sellest keeldumisel on otsesed tööalased tagajärjed (töölevõtmine, edutamine või vallandamine jne), ning vaenulikku keskkonda loov ahistamine, kus seksuaalse sisuga aasimine ja puudutused häirivad inimese töötegemist, luues alandava töökeskkonna (Karu et al., 2014). Sel kümnendil on Eesti meedias räägitud pigem viimast tüüpi ahistamisjuhtumitest.

Soolise ja/või seksuaalse ahistamise põhilisi tunnusjooni on see, et tegevus on ahistatule soovimatu ning selle tegelik eesmärk või tulemus on tema väärikuse alandamine (Karu et al., 2014). Ahistamist mõistetakse ka ebavõrdsuse taustal: ahistaja on teadlik oma formaalsest või mitteformaalsest võimupositsioonist ahistatava suhtes, kes just seetõttu ei saa vastu hakata või resoluutselt „ei“ öelda (Järv et al., 2020). Euroopa Liidu direktiivid, millel Eesti soolise võrdõiguslikkuse seadus põhineb, käsitlevad seksuaalset ahistamist soolise diskrimineerimisena ehk paigutavad tegevuse soolise võrdõiguslikkuse konteksti, kuna naisi koheldakse ebaõiglaselt nende soo põhjal (Karu et al., 2014).

Nii ahistaja kui ka ahistatava positsiooni tuleks tõlgendada üldlevinud ja isegi eeldatud soonormide valguses, mille kohaselt on naised pigem (hetero)seksuaalsed objektid ja mehed (heteroseksuaalsed) subjektid. Kui ahistamine järgib just selliseid soonorme, põlistab see seksistlikku ühiskonnakorraldust (Karu et al., 2014). Seksismi taastootmine tähendab seda, et nii meestelt kui naistelt eeldatakse nende soole vastavat stereotüüpset käitumist (Lamesoo, 2012), näiteks kui naistöötajat koheldakse tööl kehvemini, kuna ta keeldub kandmast pliiatsseelikut ja kontskingi, või kui pikkade juustega meeskolleegi narritakse tema soengu pärast.

Kuigi suurem osa ahistamisohvreid on naised ja toimepanijaid mehed, esineb ahistamist ka samast soost isikute vahel. Mehed kogevad ahistamist teiste meeste poolt vähemalt sama palju kui naiste poolt (Lamesoo, 2017). Meestevahelise ahistamise omapära seisneb selles, et pilkude või kommentaaridega seatakse kahtluse alla ahistatu mehelikkus. See võib tuleneda näiteks asutuse hüpermaskuliinsest töökultuurist. Suurem osa meeste kogetud ahistamisjuhtudest ongi seotud just teiste meestega.

Üks ahistamisvormidest on n-ö soorollide täitmise kontrollimine ehk traditsiooniliste soorollide pealesurumine. Kellegi üle aasitakse seetõttu, et ta käitub viisil, mida peetakse ebamehelikuks (Karu et al., 2014). „Meheliku“ käitumise sundlus võib viia toksilise maskuliinsuseni, mis lõpuks kahjustab nii meest ennast kui neid, kellega ta lävib, näiteks mõnuainete liigtarvitamine, hoolimatus, homofoobia, misogüünia ning tunnete allasurumine (Kivisalu, 2019). Sisuliselt tähendab see seda, et vägivaldne käitumine ei ole meeste jaoks ühiskondlikult välistatud, vaid neilt pigem eeldataksegi teatud jõhkrust, seda peetakse „mehelikuks“. Kuigi praegu on meestel oluliselt lihtsam välja näidata ka oma pehmemaid külgi, võib misogüünset, homofoobset ja rassistlikku käitumist ühiskonnas õhutada see, kui sellised väärtused hakkavad peegelduma poliitilises ladvikus (Aavik, 2020).

Ahistamise uurimisel on esile toodud, et peale eri vormide, ulatuse ja esinemissageduse uurimise annab fenomeni mõistmisele palju juurde feministlik lähenemine, mis seab ahistamise põhjuslikuks eelduseks soolise võimuhierarhia – asjaolu, et mehed domineerivad ühiskondlikes soosuhetes naiste üle. Ahistamiskogemusi ei mõjuta aga mitte ainult sugu, vaid omavahel on dünaamilises mõjusuhtes ka osaliste rahvus, majanduslik seis, vanus jne (Karu et al., 2014). Näiteks on vene keelt rääkivate elanike tööelukvaliteet keskmiselt kehvem kui eesti kodukeelega elanikkonnal, seda nii sotsiaalse õhustiku, juhtimiskvaliteedi, koolituste kättesaadavuse, otsustesse kaasamise, karjääriväljavaadete kui ka töösuhte püsivuse poolest (Piirits & Poliitikauuringute Keskus Praxis, 2018). Seega võib oletada, et töötajad, kelle emakeel ei ole eesti keel, on töökohal toimuva võimaliku ahistamise suhtes haavatavamad.

Katri Lamesoo on uurinud arusaamu seksuaalsest ahistamisest Eestis meditsiiniõdede näitel. Tema uuringust selgus, et õed, kes paigutasid ennast haiglas valitseval võimuredelil allapoole arste ja ülalepoole patsiente, tajusid arstidepoolset ehk võimupositsioonilt tulevat ahistamist häirivama ja vägivaldsemana kui seksuaalseid märkuseid, mida tegid patsiendid (Lamesoo, 2017). Ka siit selgub, et häiriva käitumise tajumisel ahistamisena on oluline roll võimusuhetel: ahistamine on üks võimupositsiooni kuritarvitamise viise. Nii Lamesoo uurimistöö kui ka paljud viimastel aastatel Eesti meediast läbi käinud ahistamisjuhtumid toetavad seda väidet – ahistamine toimus võimupositsiooni kuritarvitamise teel (psühhiaater patsienti, ülemus alluvat, mehed naisi jne). Ahistamine võib toimuda ka võrdsete osapoolte vahel, aga võimupositsioonide ebavõrdsus avaldub tihti ohvri enesekaitsevalikute ahtuses.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Ahistamise uurimisel on esile toodud, et peale eri vormide, ulatuse ja esinemissageduse uurimise annab fenomeni mõistmisele palju juurde feministlik lähenemine, mis seab ahistamise põhjuslikuks eelduseks soolise võimuhierarhia – asjaolu, et mehed domineerivad ühiskondlikes soosuhetes naiste üle. Ahistamiskogemusi ei mõjuta aga mitte ainult sugu, vaid omavahel on dünaamilises mõjusuhtes ka osaliste rahvus, majanduslik seis, vanus jne.

Seda, et ahistamine on seadusega keelatud, teavad pigem Eestis privilegeeritumatel positsioonidel inimesed: eestlased, 25–44-aastased, kõrgema haridustasemega, kooselus olevad ning suurettevõttes töötavad inimesed (Karu et al., 2014). See võib viidata asjaolule, et riiklikul tasandil ei ole ahistamise keelustamise kohta eri ühiskonnagruppides piisavalt teavet jagatud. Nii uuringutes osalenud üliõpilased kui ka töötajad leidsid, et seksuaalse ahistamise mõiste on neile arusaadavam kui soolise ahistamise mõiste, kuid tundsid sellena ära vaid teod, mis sisaldasid füüsilist vägivalda ahistatu suhtes (Järv et al., 2020; Karu et al., 2014). Osalenute vastused peegeldasid arusaama, et ahistamisel on tagajärg just ahistatu tervise ja heaolu perspektiivist ning et tegevus on korduv ja toimub pikema aja jooksul. Esile tõsteti konteksti ja subjektiivsust: ühtlaadi käitumine kolleegide või ülemustega võib sobida firmapeole, ent mitte koosolekuruumi. Teadlikkus ahistamise olemusest oli samuti oluline, sest see võimaldab endaga toimunud olukorda ahistamisena ära tunda, aga ka kolleegi ahistamisse sekkuda. (Karu et al., 2014)

Oskamatus soovimatule käitumisele ahistamise silti külge panna võib olla probleem, kuna töötajal ei ole sel juhul erilisi instrumente, millega ahistajat lõpetama sundida. Kui ahistamist ei tunta sellena ära, vaid osatakse lihtsalt öelda, et kolleeg või ülemus „käitub nõmedalt“, on ahistatu haavatavas seisus. Samas kui tegevusele osatakse anda ahistamise silt, saab seda kuidagi adresseerida. Intervjueeritavad leidsid, et ahistamise äratundmisele saaks aidata kaasa meedia, kui rääkida probleemist tsüklite kaupa. Seda võiks teha nii kvaliteetajakirjanduses kui ka n-ö kollases meedias, sest viimase auditoorium on oluliselt laiem. (Karu et al., 2014) Seetõttu on käesoleva artikli esimeses pooles viidatud Eesti ahistamisjuhtumite meediakajastused ja siinne #MeToo-liikumine vajalikud.

Töökohal võib ahistatu olla nõrgas positsioonis, kuna kardab tööd kaotada, kui juhtumist ülemusele räägib. Töötajad võivad karta, et ülemusel on lihtsam leida uus töötaja kui hakata ahistamisjuhtumit oma asutuses lahendama. Teavitustööd töötajate õiguste ja võimaluste kohta saaks teha soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik, ent tema hääl on siiani jõudnud pigem privilegeeritumateni, st eesti keeleruumis liikuvate ning kõrgharidusega inimesteni. (Karu et al., 2014)

Diskussioon

2010-ndad olid seksuaalse ahistamise kui probleemi ohjeldamise vaatenurgast pöördelised. Seksuaalne ahistamine jõudis karistusseadustikku tänu Euroopa Liidu naistevastase vägivalla tõkestamise püüdlustele. Probleemi ümbert murti ka vaikusemüür meedias – Eesti oli osa üleilmsest #MeToo-liikumisest, mis juhtis tuhandete lugude kaupa tähelepanu sellele, kui levinud on seksuaalvägivald. Seejuures arutati avalikult mitme Eesti tuntud mehe kaasust, mis olid seotud seksuaalkuritegudega. Võib loota, et uuel kümnendil võtab rohkem väärkohtlejaid oma tegude eest vastutuse ning vähemaks jääb ohvreid, kes oma kogemusest vaikivad. Sellegipoolest on ahistamise ennetamiseks võimalik institutsionaalselt veel palju ära teha.

Esiteks tuleks teha ahistamise tähenduse, liikide ja mõju kohta teavitustööd nii tööandjate, töötajate, asutuste kui ka laiema avalikkuse hulgas. Tööandjate vastutus on tõsiselt võtta ahistamisjuhtumeid oma organisatsioonis ning tagada töökeskkonna ohutus, ennetades ja tõkestades ahistamist ning lahendades juba toimunud juhtumeid. Töötajate vastutus seisneb teadmises, mida teha nii ohvri kui kõrvalseisjana, kui ollakse teadlik ahistamisjuhtumi toimumisest, samuti oskuses ise vältida ahistavat käitumist. Organisatsioonid (kohtud, töövaidluskomisjonid, ametiühingud) peaksid aga tagama, et teemat võetaks tõsiselt, loodaks efektiivseid menetlus ja sekkumismeetmeid ning koolitataks ahistamisjuhtumite menetlemise spetsialiste. Lisaks tuleks luua laiemale avalikkusele suunatud teavituskampaaniad, et ennetada ahistamist ja kiusamist kõige laiemal pinnal. (Karu et al., 2014) Soolise võrdõiguslikkuse seaduse kohaselt vastutab tööandja, et tema töötajad oleksid töökeskkonnas seksuaalse ahistamise eest kaitstud. Vastasel korral võib tööandja käitumist pidada diskrimineerivaks. (SoVS § 11 lg 1 p 4 ja § 6 lg 2 p 5)

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Ahistamises tuleks näha süsteemset institutsionaalse kultuuri probleemi, mis on ühiskonnas küllaltki normaliseeritud. Seega tuleb välja töötada lahendusi, mis ulatuksid juhtkondadest ohvriteni ning hõlmaksid nii ennetustööd kui ka juba toimunud juhtumi eest karistamist.

Ahistamises tuleks näha süsteemset institutsionaalse kultuuri probleemi, mis on ühiskonnas küllaltki normaliseeritud. Seega tuleb välja töötada lahendusi, mis ulatuksid juhtkondadest ohvriteni ning hõlmaksid nii ennetustööd kui ka juba toimunud juhtumi eest karistamist. Soolise ja seksuaalse ahistamise probleemi tunnistamine just juhtkonna tasandil on oluline samm selle kahandamiseni ülikoolides ja teistes asutustes. Seejuures tuleks korraga tegeleda nii karistusmeetmete sisseviimise kui ka ennetustööga. Üks võimalik lahendus on tuua ülikoolidesse usaldusisikud, kes annaksid tudengitele ja õppejõududele ahistamisjuhtumitega seoses nõu, ning volinikud, kelle ülesanne on ennetada ahistamist ja tagada võrdne kohtlemine. Poliitikaloomesse tuleks kaasata nii tudengid kui ka õppejõud. Ülikoolid peaksid töötama välja eeskirjad, mis reguleerivad tudengite ja õppejõudude ning nendevahelisi intiimsuhteid nii palju, kui need puudutavad erialast ja hariduselu. Põhimõtete väljakujundamisel tuleks erilist rõhku panna sellele, et need kaitseksid just nõrgemal positsioonil olijaid, st naisi, mittekodanikke ja tudengeid. Eraldi tähelepanu tuleks pöörata ka välistudengitele, kes võivad olla kodutudengitest erineval positsioonil kas kultuurierinevuste tõttu või seetõttu, et nad tunnevad end õiguslikult haavatavamana ja ei julge ahistamisjuhtumist rääkida. Seejuures tuleks eraldi keskenduda ka tudengiorganisatsioonidele, eriti näiteks korporatsioonidele, kuhu kuuluvad ainult mehed, kuna peamiste ahistamisjuhtumite toimepanijatena aitab teavitustöö just meeste seas ahistamist ennetada.

Ahistamisohvrite jaoks tuleks vähendada barjääre, mis takistavad neil kas juhtumist teada andmast või abi otsimast. Ka seda saab teha põhjalikuma teavitustööga (Järv et al., 2020). Avalikes aruteludes lasub palju vastutust ajakirjanikel ja toimetajatel, kes saavad suunata, mil moel räägitakse ahistamisest, diskrimineerimisest, seksismist ja võrdõiguslikkusest. Oluline on hoiduda ohvri süüdistamisest ning teo toimepanija kuulutamisest süüdimatuks, sh väljendist „sattus ahistamisskandaali“, kui asjaosaline selle skandaali ise põhjustas. Ajakirjanduslikes kajastustes tuleks alati läbipaistvaks teha, millised on võimusuhted asjaosaliste vahel. Meediaväljaannetel on ka vabadus tuua diskussiooni ideid, milleni pole seadusandluses veel jõutud, näiteks rääkida nõusoleku vajalikkusest seksuaalsuhetes.

[1] 1 Tradition, Family, and Property ideoloogia on üles ehitatud Prantsuse revolutsiooni ja reformatsiooni eelsest ajast pärinevale arusaamale, mille kohaselt tuleks sellised väärtused nagu võrdsus, ilmalikkus ja isikuvabadus asendada „karmi ja hierarhilise, oma alustes sakraalse, antiegalitaarse ja antiliberaalse kristliku tsivilisatsiooniga“ (Corrêa de Oliveira, 2012; viidatud Velmet, 2016 järgi). Ideoloogia peab vääraks n-ö läänelikke progressiivseid vabadusi ning soovib läbi viia radikaalset ühiskondlikku muutust traditsionalistliku korra suunas.

[2] Teemaviite #MeToo globaalset levikut on visualiseeritud Google Trendsi abil, vt https://metoorising.withgoogle.com/.

[3] Hääletuseni viis justiitsministri arvamuslugu, milles ta reageeris presidendile saadetud avalikule kirjale, kus avaldati mittenõustumist presidendi valikuga kutsuda Eesti vabariigi 100. aastapäeva pidustust lavastama teater NO99, kuna teatri truppi kuulub ka varem oma naisalluva kallal vägivalda tarvitanud lavastaja (Ibrus, 2016; Reisenbuk, 2018). Ka seda kirja võib pidada üheks kümnendi tähelepanuväärseks sündmuseks soolise vägivalla kontekstis, kuna naistevastase vägivalla vastu astumisega päädis sündmuste ahel peaaegu valitsuse laialiminemiseni. Justiitsminister nimetas kirja, mis kritiseeris lavastaja kaasamist EV100 lavastusse, „kanakarja kambakaks“ ning see oli üks sõnavõtte, mis andis tuult tiibadesse 2010-ndate teisel poolel alanud kombele pisendada naistevastase vägivalla kriitikat, käsitledes seda „hüsteeriana“ (Karro, 2020).

Artikkel on avaldatud kogumikus „Teel tasakaalustatud ühiskonda. Naised ja mehed Eestis III“, mis on tervikuna loetav veebilehelt võrdsuskeskus.ee.

Kirjandus

Aavik, K. (2020). Ära ole lödipüks. Vikerkaar, 1–2, 2020.

Albi, K., Laidvee, J., Papp, Ü-M., & Sepper, M-L. (2010). Soolise võrdõiguslikkuse seadus. Kommenteeritud väljaanne. Sotsiaalministeerium. https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/eesmargid_ja_tegevused/Sooline_vordoiguslikkus/soolise_vordoiguslikkuse_seadus_kommenteeritud_valjaanne.pdf

Council of Europe (2011a). Council of Europe convention on preventing and combating violence against women and domestic violence. Council of Europe; Council of Europe Treaty Series. https://www.coe.int/en/web/conventions/full-list

Council of Europe (2011b). Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon. https://rm.coe.int/CoERMPublicCommonSearchServices/Dis-playDCTMContent?documentId=0900001680462531

Eesti Seksuaaltervise Liit (2014). Seksuaalvägivalla-alased hoiakud. http://www.estl.ee/admin/upload/Dokumendid/2014%2012%20Seksuaalv%C3%A4givald%20ESTL%202014.pdf

ERR (2020). Aktuaalne kaamera. Eesti Televisioon, 24.06.2020. https://etv.err.ee/1100744/aktuaalne-kaamera

Feministeerium (2018). #minaka arhiiv. Feministeerium.

Feministeerium (2019). #minaka arhiiv. Feministeerium. https://feministeerium.ee/category/minaka/

Helme, M. (2016). Martin Helme: Naisi kaitsevad mehed, mitte konventsioonid. ERR, 20.05.2016. https://www.err.ee/560155/martin-helme-naisi-kaitsevad-mehed-mitte-konventsioonid

Ibrus, K. (2016). Tiit Ojasoo lõi näitlejannat korduvalt jalgade ja kätega. Eesti Päevaleht, 14.06.2016. https://epl.delfi.ee/eesti/tiit-ojasoo-loi-naitlejannat-korduvalt-jalgade-ja-kate-ga?id=74800851

Ibrus, K. (2017). Seksuaalne ahistamine ei taha eraldi kuriteona seadustesse mahtuda. Eesti Päevaleht, 20.03.2017. https://epl.delfi.ee/eesti/seksuaalne-ahistamine-ei-taha-eraldi-kuriteona-seadustesse-mahtuda?id=77581372

Järv, E., Metsar, K. M., Martma, L., Raudkivi, M., & Velmet, A. (2020). Sooline ja seksuaalne ahistamine kõrghariduses. Eesti Üliõpilaskondade Liit. https://eyl.ee/wp-content/uploads/2020/02/Sooline-ja-seksuaalne-ahistamine-k%C3%B5rghariduses.pdf

Jõevere, K. (2018). Tähetark Igor Mang on sattunud ahistamisskandaali: „Ta krabas mind sõna otseses mõttes jalge vahelt,“ süüdistab ohver. „Midagi sellist pole olnud,“ pareerib Mang. Delfi, 09.05.2018. https://www.delfi.ee/a/82047549

Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (2017). Riigi Teataja, RT I, 26.06.2017, 69. https://www.riigiteataja.ee/akt/126062017069

Karro, P. (2020). Mida me teeme, kui kasutame sõna „hüsteeria“? Müürileht, 16.03.2020. https://www.muurileht.ee/mida-me-teeme-kui-kasutame-sona-husteeria/

Karu, M., Soo, K., Biin, H., Lamesoo, K., Meiorg, M., Masso, M., & Turk, P. (2014). Sooline ja seksuaalne ahistamine töökohal. Poliitikauuringute Keskus Praxis. https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/sooline_ja_seksuaalne_ahistamine_tookohal_veebi.pdf

Kivisalu, K-L. (2019). #MeToo movement in Estonia: A frame analysis [University of Tartu, MA Thesis]. https://dspace.ut.ee/handle/10062/64242

Kuusik, A. (2018). Aet Kuusik: ei ole vaja flirti keelata või reguleerida, aga on vaja saada aru, mida teine inimene tahab. Eesti Päevaleht, 18.01.2018. https://www.delfi.ee/a/80828585

Kuusik, A. (2019). Kuhu läheb #minaka? Feministeerium, 03.10.2019. https://feministeerium.ee/kuhu-laheb-minaka/

Lamesoo, K. (2012). Seksuaalne ahistamine kui uurimisvaldkond – proovikivi Eestile. Ariadne Lõng, 1/2, 3–18.

Lamesoo, K. (2017). Social construction of sexual harassment in the post-Soviet context on the example of Estonian nurses [University of Tartu, Doctoral dissertation]. https://dspace.ut.ee/handle/10062/58187

Lehepuu, G. (2020). Aivar Mäe vastab ahistamissüüdistustele: See on pahatahtlik. Tunnen ennast ära vaid hambaharjanaljas. Eesti Ekspress, 22.06.2020. https://www.delfi.ee/a/90217167

MacKinnon, C. A. (1976). Sexual harassment of working women. Yale University Press.

Maimik, A. (2017). Kunstniku vabadus ja avalik arvamus. Eesti Ekspress, 22.11.2017. https://ekspress.delfi.ee/areen/andres-maimik-kunstniku-vabadus-ja-avalik-arva -mus?id=80188830

Meiorg, M., Sotsiaalministeerium, & Eesti Inimõiguste Keskus (2015). Juhend „Seksuaalse ja soolise ahistamise ennetamine töökohal“. https://gender.sm.ee/fileadmin/user_upload/ahistamise_ennetamise_juhised.pdf

Mihkels, D. (2017). Ahistavast jälitamisest ja seksuaalsest ahistamisest said süüteod. Justiitsministeerium, 15.07.2017. https://www.just.ee/et/uudised/ahistavast-jalitamisest-ja-seksuaal-sest-ahistamisest-said-suuteod

Pauts, K. (2017). Kohalikud šampanjafeministid ja Ameerika unelm seksuaalsest ahistamisest. Õhtuleht, 17.11.2017. https://www.ohtuleht.ee/840701/katrin-pauts-kohalikud-sampanjafe-ministid-ja-ameerika-unelm-seksuaalsest-ahistamisest

Piirits, M., & Poliitikauuringute Keskus Praxis (2018). Eesti tööturg: hetkeolukord ja tulevikuväljavaated. Arenguseire Keskus. https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2018/08/ASK_t%C3%B6%C3%B6turu_%C3%BClevaade.pdf

Ransom, J. (2020). Harvey Weinstein’s stunning downfall: 23 years in prison. The New York Times, 11.03.2020. https://www.nytimes.com/2020/03/11/nyregion/harvey-weinstein-sentencing.html

Reinsalu, U. (2018). Reinsalu kaitseb Ojasood: aitab! Lõpetage kanakarja kambakas! Kahetsen, et tema juhtumi puhul naistevastase vägivalla hukka mõistsin. Eesti Päevaleht, 16.01.2018. https://epl.delfi.ee/arvamus/reinsalu-kaitseb-ojasood-aitab-lopetage-kanakarja-kamba -kas-kahetsen-et-tema-juhtumi-puhul-naistevastase-vagivalla-hukka-moistsin?id=80801805

Reisenbuk, K. (2018). Kiri presidendile: vägivallatsejast Tiit Ojasoo ei tohi vabariigi aastapäeva programmi lavastada. Postimees, 16.01.2018. https://www.postimees.ee/4376575/kiri-presi-dendile-vagivallatsejast-tiit-ojasoo-ei-tohi-vabariigi-aastapaeva-programmi-lavastada

Riigikogu stenogramm (2017a). XIII Riigikogu, V istungjärk. Henn Põlluaasa sõnavõtt. https://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201706061000#PKP-22518

Riigikogu stenogramm (2017b). XIII Riigikogu, V istungjärk. Urmas Reinsalu sõnavõtt. https://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201706131000#PKP-22581

Soo, K., Laanpere, M., Lippus, H., & Part, K. (2015). Seksuaalvägivalla levimus ja hoiakud Eestis: uuringute ülevaade. Eesti Seksuaaltervise Liit. http://www.estl.ee/admin/upload/Dokumendid/SVV_ULEVAADE_EESTIS_2015.pdf

Soolise võrdõiguslikkuse seadus (2004). Riigi Teataja, RT I, 10.01.2019, 19. https://www.riigiteataja.ee/akt/738642?leiaKehtiv

Uus, K. (2018). Kai Uus: äärmusfeminismi maaletooja naistepäevamõlgutused. Arvamus, 08.03.2018.

Velmet, A. (2016). Sooideoloogia ajaloost ehk katoliikliku internatsionaali kohtumine eesti rahvuslusega. Vikerkaar, 10–11, 132–143.

Viik, K. (2018). Ajad ei muutu niisama. #metoost ja selle kriitikast. Vikerkaar, 30.12.2018.

 

10
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.