Liiderlikud liidrid liiderdavad liidripositsioonil
Hiljutise keeleskandaali käigus selgus, et sõna “liiderlik” tähenduses on põlvkondlik lõhe: vanem põlvkond mõistab selle all seksuaalkäitumist, noorem juhiomadusi. Tähelepanuta on aga jäänud nutikad keskealised, kes ühendavad mõlemad tähendused, kasutades oma positsiooni ära enda võimualustelt seksuaalteenuste väljapressimiseks. Just sellised on tõeliselt liiderlikud liidrid!
Kui selliseid juhtumeid oleks üks või kaks, võiks taandada küsimuse üksikute liidrite isikuomadustele. Kaabakad on osa ühiskonnast, seega kuskil peavad nad ju olema, elama ja töötama. Raske on pidada suurt töökollektiivi, kus ei oleks ühtki inimest, kelle mõttemaailm ja käitumine mingis olukorras võiks osutuda probleemseks. Tõeline küsimus on aga, kuidas ühiskond nende tegevusse suhtub ja sellele reageerib. Seniste ja tulevaste vahetute ülemuste, kolleegide ja teiste võimaldajate-võimestajate reaktsioonist sõltub, kas nad tunnevad tõrjutust (mida mõni paistab pidavat diskrimineerimiseks) või sõbralikku toetust, mille najal jätkata.
Generatsioonidevahelist mõistmist illustreeris Evelina Karina Potapski.
Viimastel aastatel on korduvalt räägitud noorsportlasi ahistavatest treeneritest; avalikustamisele järgnevad tavapäraselt vastulöögid stiilis “pole olnud ja oli väga okei”. Õnneks pole kuulda olnud, et sellistele treeneritele kohe järgmist erialast tööd oleks pakutud. Teisalt ei ole mitte kõik juhtivailt kohtadelt liiderlikkuse tõttu vabastatud pidanud juhtimisest loobuma. Mõni on suutnud kohtus vee piisavalt sogaseks ajada, et sellest tervena välja ujuda, teise tööandja aga eelistab skandaali vältida ning nii järgnebki vanale karjäärile uus.
Ja see näitab juba struktuurset probleemi. Ka mitmes ülikoolis on inimesi töölt vaikselt vabastatud, kuna skandaali ei taha ükski asutus, ohvreid on vaja kaitsta, tõendite kogumine ja karistamine ei ole tööandja ülesanne ning ohvritele reaalset tuge pakkuda ei ole oskust ega tahtmist. Tahtmise korral saaks ju oskused omandada, et probleemilahenduse ainsaks viisiks ei jääks mahavaikimine, ent kui tahtmist ei ole, ei tule ka pädevust kusagilt. Nii saab liiderdav liider peatselt järgmises töökohas taas oma suurepäraseid liidriomadusi demonstreerida ning ahistamiskultuur kui Eesti komberuumi osa kannab jätkuvalt meie ühiskonna traditsioonilisi väärtusi. Tööandjad omavahel infot ei vaheta, kuna tegu on delikaatsete isikuandmetega; ajakirjanduses teemat ei tõsteta, sest kedagi pole süüdi mõistetud; järgmised ohvrid jäävad teadmatusse, sest keegi neid ei hoiata.
Tegelikult on ju loomulik, et ühiskonnas, kus enamik inimesi suudab käituda viisakalt ja oskab end talitseda, tormamata esimest kihu tundes kohe tänaval esimese vastutulija kallale, ei oska ega tahagi kõik kogu aeg löögivalmis olla, eriti nende juuresolekul, kellele ühel või teisel viisil on usaldatud võim. Eeldatakse, et liider on liiderlik ainult juhiomaduste tähenduses. Ja siis saabub karm tegelikkus nagu elumaja rammiv virtsaauto.
Kas me sellist liiderlikku Eestit tahamegi või suudaksime ka paremini?
