Ahistamine revisited

Brigitta Davidjants

Nagu igal teisel naisel, on minulgi ammendamatu varasalv lugusid, kuidas mind nooremas põlves ahistati. Siia alla käivad sobimatud puudutused, verbaalsed nilbused, seksuaalse alatooniga ähvardused ja mis kõik veel. Eriti markantselt on mulle meelde jäänud üks konkreetne juhtum. Teen nii lühidalt, kui võimalik.

Umbes 20 aastat tagasi hakkasin ma käima ühe noormehega. Üsna meie suhte algul läksime koos ühele sünnipäevale. Seal nägin ühte tuttavat, endast märksa vanemat meesterahvast. Me teadsime üksteist, ma aimasin, et olen talle sümpaatne, ent me polnud just kõige lähedasemad tuttavad. Sel sünnipäeval oli meesterahvas joonud ja väga häiritud, et mulle on tekkinud kavaler. Ühel hetkel lukustas ta mind endaga sünnipäevalapse ruumikasse vannituppa ja hakkas mind sõimama. Ja mina, šokeeritud sellisest käitumisest, hakkasin nutma. Siis ta lohutas mind. Kui ma rahunema hakkasin, sõimas edasi. Ja nii edasi. Ühesõnaga, nagu ma nüüd tean, väga tüüpiline emotsionaalse vägivallatseja käitumine.

Üleeile käisin naiste marsil. Üks selle eesmärke on juhtida tähelepanu naistevastasele vägivallale. Mulle ei meeldi marssida. Aga just selliste kogemuste tõttu, nagu eespool kirjeldatud, lähen ma alati kohale. Sest ma usun, et sellised üritused muudavad natukenegi maailma, ning ma annan iga kell oma väikese panuse, et need õnnestuksid veelgi paremini. Ka seekord oli mul väga hea meel, et ma osalesin naiste marsil.

Õhtul läksime marsi järelpeole Sveta baari. Ja üks esimesi inimesi, keda uksel kohtasin, oli seesama mees 20 aasta tagusest ajast, mingist Nõmme eramaja peldikust. Teretasin teda. Ma ei saanud ta ilmest aru, kas ta mind ära tundis, seepärast karjusin üle muusika, et mina olen Brigitta. Mis tegi tema? Ta kummardus minu suunas ja suudles tervituseks mu kaela! Ja ütles, kui ma teda rabatult põrnitsema jäin: “Ma olen alati leidnud, et teie kolmest õest oled sina kõige ilusam.”

Selles seigas peitub mitu iroonilist momenti. Hea küll, ma ei ole Kadri “Kasuemast”, kes saab Enrico röövitud suudluse peale hingelise trauma. Aga sellegipoolest pole selline käitumine okei. Ma ei pea seda taluma. Ja ma ei võta seda ühestki otsast komplimendina – nagu asjaosaline ilmselt ise ekslikult arvas.

Teine irooniline moment on see, et tegemist oli naiste marsi äftekaga, kus korraldajad andsid endast parima, et luua turvaline, ühtehoidev ruum. Rääkimata sellest, et mu partner seisis minu kõrval, aga lihtsalt ei näinud hämaras, mis toimus. Moraal on see, et naisena pole ma mitte kunagi mitte kusagil kaitstud – sest meie, naised, ei suudagi ei ennast ega üksteist lõputult kaitsta. Ainus kaitse saab olla see, et mehed ise õpivad selgeks, kus on piir lubatu ja lubamatu vahel.

39
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka