Raev ja helgus Dolores O’Riordani hääles

Foto: Joshua Smelser (cc)

Ma ei kuulanud The Cranberriest tiinekana, kuigi oleks võinud. Ilmselt olin enda arust liiga lahe ja alternatiivne, Cranberries oli aga just muutunud popiks. Pealegi andis üks autoriteetne punkkitarrist Dolores O’Riordani hääle kohta hävitava hinnangu, umbes et “iiri mutt väristab häält”.

Sellest minu jaoks Cranberriese mahavaikimiseks piisas. Tõsi, kui neid raadiost mängiti, jäin ma ikkagi nagu juhuslikult raadio juurde hängima. Sest muusika ise oli ju hea. Ja sel kevadel avastasin The Cranberriese uuesti. Või sain piisavalt suureks, et julgedagi kuulata muusikat, mis meeldib.

Teisesuse esiletõus

Paljude jaoks võrdub The Cranberries selle solisti Dolores O’Riordaniga, isikupärase vokalisti ning väga hea muusikuga. Eks oli ta ju mitme Cranberriese loo autor. Teisest küljest kehastab O’Riordan vähemalt minu jaoks n-ö teisesust muusikas, mis suutis end meinstriimi murda.

Kõige ilmekamalt kostis see teisesus loomulikult välja tema laulustiilis. Tugevas iiri aktsendis, popmuusika normist erinevas häälekasutuses, kust aga puudus kõige iiripärase romantiseerimine ja eksotiseerimine, mis oli tollal ju tavaks. Poisilik, lausa androgüünne visuaal koos sassis poisipeaga ainult toetas seda teisesust, isegi kui kõik see oli osa tollasest indie-popi esteetikast. Igatahes mõjus väike tüdruk suure kitarriga vägagi queer’ilt ajal, mil mõiste alles hakkas end kehtestama.

On muidugi omaette teema, kui palju laulja ise taoliste siltidega samastus, näiteks on teada tema abordivastased avaldused. Samas jõudis laulja võtta toetavalt sõna ka abieluvõrdsuse ja LGBT+ teemadel ning puudutada mitmeid tabuteemasid – bipolaarsust, anoreksiat, depressiooni ja seksuaalset kuritarvitamist noores eas. Ehk siis asju, mis kuuluvad paljude inimeste igapäeva, ent millest kõnelemine on justkui halb toon.

Tüdruku hääl laulus

Aga suurim väärtus oli ikkagi muusika, kus intiimsus ja viha, helgus ja raev kulgesid käsikäes. Väidetavalt oli O’Riordan mänginud The Cranberriese prooviesinemisel oma lugu “Linger”, millest sai ka ansambli esimene suur hitt. “Linger” on ka muusikaliselt üks äraütlemata ilus, natuke naiivse kõlaga laul. Aga lisaks annab see teksti ja muusika kooskõlas hääle 17aastasele tüdrukule, sest räägib mõne tõlgenduse kohaselt sellest, mis tunne on olla kõigi ees keset pidu mahajäetud.

See aga pole sugugi ainus O’Riordani autorlusega hitt Cranberriese lugude hulgas ning mitte kõik laulud pole nii pehmekõlalised. Näiteks suhteliselt kurjakõlaline “Zombie”, mille laulja kirjutas IRA rünnaku tõttu Warringtonis, kus hukkus kaks noorukit. Eriti karm kuulamine on aga “Fee Fi Fo”, mis räägib lapse kuritarvitamisest ilma igasuguse ilustamiseta.

Muide, ma kirjutan seda artiklit, sest paari päeva eest tuli teade, et 46aastane Dolores O’Riordan leiti surnuna. Ilmselt on kohatu poetada see info siia loo lõppu, aga alustada sellega lugu ka ei taha.

4
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka