Intsest ja pesumasin. Vastuoluline Kate Bush

Kate Bush ja album “Lionheart”. Foto: vinylmeister / Creative Commons

Ajal, kui mina olin eeltiinekas, oli Kate Bush naine – the naine, kelle naisesust ma kadestasin ja mis oli mulle eeskujuks. Ilmselgelt ei olnud Kate Bush ainult minu ihalusobjekt. Temasse armusid salaja ja avalikult nii punkarid kui ka hipid, kes istusid nagu naelutatult ekraani ees, kui Kate punases kleidis “Wuthering hightsi” müstilist tantsu tegi.

Mulle tundus Kate Bush absoluutne naiselikkuse kehastus. Ta muusika kõlas just sellena, mida seostatakse naiselikkuse arhetüüpidega – müstiline, sügav kõrge sopran kihistamas, naermas, karjumas. Arranžeeringutes ülevoolav klaver, kõiki registreid kattev viiul, sinna sekka pizzicato’des keelpillid. Kokku mõjus see kõik üliemotsionaalselt – sest eks ole naisedki ju emotsionaalsed?

Nõmedad feministid?

Kui end hiljem feministiks pidama hakkasid, tekitas Kate Bush minus vastakaid tundeid. Kogu see emotsioneerimine hakkas mulle pisut närvidele käima. Aga samas ka paelus endiselt – nagu kärbest, keda tõmbab vastupandamatult tulise lambi suunas. Asja ei teinud paremaks tema enda sõnavõtud feminismi teemal. Näiteks ütleb ta 1985. aasta intervjuus: “Kui sa kuuled sõna “feminist”, siis mõtled sa esimese hooga “öäk”, see on “kontseptsioon”. Ja sulle kangastuvad kõik need õudsed pildid nagu karvaste jalgade ja suurte musklitega naised.”

See ei takistanud teda samas intervjuus hetk hiljem diskuteerimast, et paljud naised tahavad meestega sarnaseid võimalusi. Ning kuigi naised ja mehed on erinevad, peavad nad tegema koostööd ja üksteist aitama. Mis kõik on ju kenad liberaalfeministlikult tõlgendatavad mõtted. Ja nüüd, üle 20 aasta hiljem vastab ta 2016. aasta intervjuus Owen Myersile, kuidas ta suhestub nendega, kes peavad teda feministlikuks ikooniks: “See pole midagi sellist, mis oleks mulle kunagi pähe tulnud, aga ma võtan seda hiiglasliku komplimendina.”

“Hounds of Love”. Video vaatamiseks klikka pildile.

Ma mõtlen sellest nii, et Kate Bush sai staariks väga noorelt. Seda esimesena tsiteeritud intervjuud andes oli ta 20ndate keskel. Ehk siis ühest küljest oli ta ise väga noor. Ja info liikus teisiti, ilmselt olid ka stereotüübid tugevamalt juurdunud. Ilmselt ei kujuta me ettegi, kuidas toimis tollane infoväli. Vahepeal on internet teinud feminismi meinstriimimisele tohutu teene. Nii mul kui ka paljudel teistel, kes me oleme sisuliselt kasvanud kolmanda laine feminismi sees, on ilmselt raske ette kujutada, milline üldse oli tollane feministlik diskursus.

Aga see selleks. Sest on üks asi, mida Kate Bush ise feminismi kohta ütles. Laulude sõnum rääkis ja räägib ju enda eest. Mul endal läks aastaid, kui ma hakkasin päriselt ta sõnadesse süvenema. Ja see oli šokk.

Kui Kate Bush oli 20, kirjutas ta laulu “The Kick Inside” – oma esikalbumi nimiloo aastast 1978. Ballaad kõlab väga kaunilt – puhtakõlaline klaver, sirge ja väljapeetud vokaal. Aga millist lugu laulja jutustab? Sisuliselt on see tema nägemus rahvalaulust, kus õde jääb vennast lapseootele. Selleks, et päästa venna hea nimi, tapab tüdruk ennast ära. Nii et sisuliselt jutustab Kate Bush ümber enesetapu kirja:

This kicking here inside
Makes me leave you behind.
No more under the quilt
To keep you warm.

“The Kick Inside”. Video vaatamiseks klikka pildile.

Naise elukaar

Kate Bushi juures on veel üks paradoks. Mulle tundub, et oma narratiivilisuses katavad tema laulud naise elukaare. Sel moel, et kui oled 15, siis kõnetavadki tema esimesed albumid nagu “Kick Inside”, “Lionheart” ja “Never for Ever”. Ja mida vanemaks saad, seda enam hakkavad kõnetama edasised albumid. Samamoodi nagu areneb plaadilt plaadile tema laulu stiil, muutuvad ka motiivid, millest ta kõneleb. Või see, kuidas ta kõneleb. Näiteks laul “Bertie” albumilt “Aerial”, mis räägib emadusest. Mitte nii nagu algusaastatel, kus ta laulab lapseootusest justkui noore inimese üllatusega (There’s room for a life in your womb, woman / Inside of you can be two, woman). Aastal 2005 teeb ta seda emaarmastuse kaudu, nii et kuulates tõuseb klomp kurku. Veelgi hüpnootilisem on “Bertiele” järgnev “Mrs Bartolozzi”:

Then I took my laundry basket
And put the linen all in it
And everything I could fit in it
And all our dirty clothes that hadn’t gone into the wash
And all your shirts and jeans and things
And put them in the new washing machine

I watched them go ‘round and ‘round
My blouse wrapping itself in your trousers
Oh the waves are going out
My skirt floating up around my waist
As I wade out into the surf

Out of the corner of my eye
I think I see you standing outside
But it’s just your shirt
Hanging on the washing line
Waving its arm as the wind blows by
And it looks so alive
Nice and white
Just like its climbed right out
Of my washing machine

Ja jälle tekib mul see tunne, mis iseloomustab head laulu – nagu minu elu! Kui palju olen ma ise istunud pesumasina ees ja vaadanud, kuidas pesu trumlis ringi käib. Seda kulgemist rõhutavad veelgi vokaliisid ja klaveripassaažid.

Muide, kõige tipuks oskab Kate Bush olla väga queer. Just oma visuaalide poolest. Jätame korraks kõrvale võrdlemisi viisaka “Wuthering heightsi” – tema lugude tants ja riietus on ju täiesti sürreaalsed. “Ta jätab mulje, nagu ta oleks hull. Ja mitte lahedal moel,” ütles üks ontlik punkluuletaja, vaadates kord Kate Bushi “Babooshka” videot. YouTube oli just tulnud ja nüüd korraga sai näha kõigi nende laulude videosid, millest varem aimugi polnud.

“Babooshka”. Video vaatamiseks klikka pildile.

Ma arvan, et kaudselt häiris meest Kate Bushi eksplitsiitne seksuaalsus. Sest see ei vastanud ei sõnades ega pildis normile, kuidas üks hea tüdruk peaks seksuaalne olema. Ta oli veider, naudib enda keha ja on raju. Ja novaatorlik. Tasub meenutada laulu “Deeper understanding” (1989), mis räägib arvuti rollile erootikas: “As the people here grow colder / I turn to my computer / And spend my evenings with it / Like a friend”. Erinevalt punkluuletajast pani Kate Bush mind aga juubeldama, sest sisuliselt andis ta loa olla seksuaalne naine. Mitte nii nagu võiks meestele tunduda ilus ja seksikas, vaid nii nagu me ise seda tahame.

Aga mida siis Kate Bushist arvata? Ma ei salli sõna “geniaalne”, kuna see, keda geeniuseks peetakse, sõltub sageli õnnelikest juhustest, mille hulka kuuluvad tugev mänedžer, soodsad töötingimused (mida just naistel sageli napib) ja pisut ka andekus. Aga ka kõike seda arvesse võttes tundub Kate Bush mulle geniaalsena. Oma kameeleonlikul moel, uskumatu hääleulatuse ja eriilmelise tämbriga madalast urinast sillerdava sopranini. Oma võimega ületada kõiki mõeldavaid žanri- ja stiilipiire. Oskusega mõjutada teisi täiesti isenäolisi naislauljaid nagu Björk või Tori Amos. Nii et jah, kui kellegi puhul üldse kasutada sõna “geenius”, siis Kate Bushi puhul kindlasti.

12
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka