Valu ja vabanemine suitsusaunas, paradiisis ja kannibalismis. Aprilli kultuurisoovitused

Aprill teeskleb küll, et on kevadkuu, kuid julmima kuu külma eest tuleb vahel ka tuppa peitu minna. Siin on valik raamatuid, album ja üks kohustuslik film, mis pakuvad sooja saabumiseni meelehahutust, põnevust, lohutust ja ootust.

Anna Hintsi film „Savvusanna sõsarad“

Soovitame Anna Hintsi dokumentaalfilmi „Savusanna sõsarad“! Filmi ümber on kerkinud oreool, mis võib tekitada kõhklusi, kas üks film ikka saab nii hea olla. Aga see film on täpselt see, mida Hints on öelnud: ebamugavustunne inspireerib mõtlema uut moodi. Suitsusaunas räägivad naised, emad, tütred, vanaemad lugusid oma elust, lugusid vägivallast ja ebaõiglusest paranemisest, isiklikust kasvamisest, raskustest, tobedatest asjadest. Nad räägivad ka naljakaid lugusid ja lugusid sellest, mis on armas ja mis annab jõudu. Erilised lood on erilise pildi ja helide maailma sees, kus kinost ei saa küll suitsusaun, aga väga eriline koht siiski. Palju õnne, Anna Hints, filmikunsti loomise puhul!

Praegu kinodes üle Eesti.

Chelsea G. Summersi romaan „Lihahimu“

„Lihahimu“ on kirjaniku Chelsea G. Summersi debüütromaan, mis räägib sarimõrvar Dorothy Danielsist, 50ndates eluaastates edukast toidukirjanikust ja gurmaanist. Soovides anda järele oma ekstravagantsete palade himule, ei löö Dorothy põnnama ka kannibalistlike mõrvade ees. Ta võrgutab mehi, et tarbida meeste ihu.

Dorothy hääl on toores ja otsekohene, samas ülimalt rafineeritud, mis muudab jutustuse köitvaks, hoolimata sellest, et ta räägib vanglast, kuhu ta on mõrvade eest istuma pandud. Summers liigutab minategelast ühest kümnendist teise edasi ja tagasi, lastes tal pajatada oma sekeldustest armastuse, sõpruse, usalduse ja toidukultuuriga. Kui keha-horror ja veri häirivad, siis tuleks raamat vahele jätta, kuigi õigupoolest sobivad verised inimelundite kirjeldused loomsepõhise toidukultuuriga kokku lausa valatult. Romaani saab lugeda ka interneti võidukäigu ajaloona, mis kirjeldab, kuidas (USA) hästimakstud kolumnistid ja küljetoimetajad on pidanud järjest tegevuse lõpetanud klantsajakirjade veergude asemel kohanema blogi- ja veebipõhise sisuturundusmaailmaga. Autori peent stiili on hõrgult tabanud tõlkija Riina Jesmin, tõlke toimetaja on Aet Kuusik.

„Lihahimu“, Rahva Raamatu kirjastus 2023

Hanya Yanagihara romaan „To Paradise“

Feministeeriumi toimetaja Julia Tisler ahmis vaid viie päevaga sisse Hanya Yanagihara mahuka (720 lk) romaani „To Paradise“. Raamatu tegevus toimub kolmes dimensioonis. Esimene on 1893. aasta Ameerika alternatiivmaailm, kus kõigist sugudest inimesed võivad abielluda, kellega tahavad, kuid riigi rikkaima mehe poeg ei tunne end siiski vabana. Teiseks avaneb meie ees 1993. aasta kammerlik lugu noorest Hawaii printsist, kes põgeneb oma isa kurbuse eest ära USAsse. Kolmandana näeme, kuidas düstoopilisel aastal 2093 elab peategelane totalitaarses USAs ja igatseb oma surnud vanaisa järele.

Tegelaste saatused põimuvad kokku keeruliseks sümfooniaks, mis kajab läbi sajandite ja läbib igaveseid inimlikke katsumusi: üksindust, armastust, häbi, haigust, reetmist, head ja kurja. Ja isegi eri ajastute tegelaste nimed on samad: kohtume Charleside, Edwardite, Nathanielide ja Daviditega. Kohe tekib kiusatus tõmmata tegelaste vahele meelevaldseid paralleele ja leida sugulussuhteid, kuid romaan on keerulisem, kui esmapilgul tundub.

Yanagihara teostes tüüpiliselt on enamik tegelasi geimehed. Viimane osa toob aga lavale Charlie, noore naise, kes lapsena ühe järjestikuse pandeemia ajal haigestus, jäi ellu, kuid on nii vaimselt kui ka füüsiliselt tugevasti muutunud. Tema on uue romaani keskne nägu ning kõige elavam ja elujõulisem tegelane.

Hanya Yangiharalt on varem eesti keelde tõlgitud romaan „Inimesed puude võras“ (2016, Tänapäev, tlk Krista Eek).

„To Paradise“, Pan Macmillani kirjastus 2022.

Romaan on ingliskeelne, saadaval näiteks siin.

Hanakiv

Hanakiv

Hanakivi debüütalbum “Goodbyes”

Noore helilooja ja pianisti Hanakivi (kodanikunimega Johanna Kivimägi) album „Goodbyes“ võiks sügavat naudingut pakkuda ka neile, kellele klassikaline muusika jääb kaugeks või kes on sellele suisa allergilised. Hanakivi segab klaverit elektroonilisele muusikale omaste elementidega, kust eriti tuttavalt tulevad esile IDM-ile omased kordused ja ronimine. R2 Meloturniir kirjeldas, et see jääb kõlalt kusagile Arvo Pärdi ja Aphex Twini vahele – lisa siia ka tumedat jazzi ning ei jää muud üle kui nõustuda.

„Goodbyes“, Gondwana Records 2023