Vägivald muusikas. Kümme laulu

Illustratsioon: Kurt Cobain (LiveNirvana.com)

On terve ports laule, mida oleme rõõmsalt kaasa ümisenud ja ühel hetkel sõnadesse süvenedes vakatanud. Muusika on vägivallast kõnelemiseks võimas tööriist. Ja laulegi vägivallast on õige mitmeid.

Tori Amos

Me and a Gun (1992)

Me and a gun, and a man

On my back.

But I haven’t seen Barbados

So I must get out of this

Tori Amosel on nüansirikas hääl, põnevad modulatsioonid ja vapustavad visuaalid. Ka tema vägivallateemaliste laulude tracklist on väga pikk. “Cornflake Girl” kõneleb naiste sunniviisilisest ümberlõikamisest, “Past the mission” seksuaalvägivallast ning üldse mõjub suur osa tema repertuaarist naisraevu väljundina. Üks karmimaid laule on “Me and A Gun”, ilmselt seetõttu, et selles puudub igasugune sümbolism ja poetiseeriv element – kõik öeldakse otse näkku. Laulus reflekteerib laulja seda, kuidas ta 21aastasena ära vägistati. Muusik on ise öelnud, et pärast juhtunut tundis ta end psühholoogiliselt moonutatuna ning muusika abil püüdis ta end korda saada. Laulu märgilisus peitub ka selle loomisajas, mil vägistamiskultuuri reflekteerimine popmuusikas oli veel võrdlemisi lapsekingades.

Angel Haze

Cleaning out my Closet (2012)

Yeah, there’s a story behind every single scar that I show

I made it out, this a me nobody’s gotten before

I had to open my wounds, I had to bleed til I stopped it

Thanks for joining me here as I cleaned out my closet

Räppar Angel Haze vaidlustab oma loominguga mitut sorti norme. Alustuseks tegutseb ta ajalooliselt meestekeskses žanris, kus naised on vajanud ekstra koguses jõudu, et end kehtestada. Ta on ka väga queer ja julge ning sihib oma lauludes jõhkraid teemasid nagu homofoobia, rassism, vaimne tervis ja seksuaalvägivald. Eminemi hitti parafraseerivas loos räpib ta sellest, kuidas kaks meest teda väikse lapsena aina uuesti seksuaalselt kuritarvitasid. Nagu räpi puhul tavaks, on tegemist laiema sotsiaalkriitikaga – laulja räägib ka silmakirjalikust ühiskonnast, mis silmad kinni pigistab, ning vägivalla tagajärgedest täiskasvanueas. Laul on erakordselt emotsionaalne, räige ja igasugust valuläve ületav. Aga samuti annab see laul ohvrile hääle. Mida on väga vaja.

Suzanne Vega

Luka (1987)

If you hear something late at night

Some kind of trouble, some kind of fight

Just don’t ask me what it was

“Luka” on üks neid mõnusa viisiga laulukesi, mida võib aastaid kaasa ümiseda ja siis jahmatusega taibata, et loo tekst räägib sellest, kuidas keegi kusagil peksa saab. Kõige peenem on asja juures see, et laulus ei öelda otsesõnu midagi välja. Aga ometi on pilt selge. Suzanne Vega sõnul inspireeris teda “Lukat” kirjutama hoopis väike poiss, keda ta oma koduõues nägema oli harjunud. Nii on see laul lapse vastu suunatud vägivallast, kuigi võiks samahästi olla ka naistevastasest vägivallast. Lapselikkusele viitab ka laulus kasutatav lihtne keel, mis teebki vast looga samastumise sedavõrd lihtsaks ja sõnumi nii mõjuvaks.

Nirvana

“Polly” (1991) ja “Rape me” (1993)

I was talking to a friend of mine who went to a rape crisis centre where women are taught judo and karate. She looked out the window and saw a football pitch full of boys, and thought those are the people that should really be in this class. – Kurt Cobain, 1991

Vägivald pole jäänud puutumata ka meesmuusikute loomingus. Nirvana ja Kurt Cobaini puhul on palju räägitud sotsiaalsest tundlikkusest ja antimacholikust hoiakust, LGBT+ inimeste ja naiste õiguste toetamisest, näiteks esines Nirvana abordiõiguse kontserdil. Ka laule naistevastasest vägivallast, muu hulgas vägistamisest on Nirvanal mitmeid. Narratiiviliselt räägib asjast “Polly”, mis kirjeldab 14aastase tüdruku röövimist, piinamist ja vägistamist. See on veider laul, sest lugu jutustab küll vägistaja, ometi on subjektsus tugevalt tüdrukul. Tore on see, et Cobain kirjutas loole “õnneliku” lõpu ning lasi ohvril end sadisti juurest minema kavaldada. Samasuguse steitment-lauluna mõjub “Rape me”, kusjuures mõlema laulu muudab eriliselt õõvastavaks balansseerimine mažoorsuse ja minoorsuse vahel.

Gertrude “Ma” Rainey

Cell Bound Blues (1924)

I walked in my room the other night. My man walked in and began to fight. I took my gun in my right hand. ‘Hold him folks, I don’t wanna kill my man.’ When I did that he hit my ‘cross my head. First shot I fired my man fell dead.

Bluusil on kanda hiiglaslik roll nii hilisema popmuusika arengus kui ka sotsiaalsete teemade käsitlemisel ja marginaaliatele hääle andmisel. Loomulikult rääkisid bluusilauljad mustanahaliste rõhumisest, mis naiste puhul võttis topeltmõõtmed. Mitmete bluusilauljannade tekstides oli ka viiteid lesbiarmastusesele ja laiemalt queer teemadele. Gertrude “Ma” Rainey laulus räägib aga naine, kuidas tapab enesekaitseks vägivaldse abikaasa ja peab seetõttu vanglasse minema. Sisuliselt kohtub siin laulus mitu vägivalla kihti – eksplitsiitselt naise kaitsetus mehe ees, mis omakorda peegeldab implitsiitselt mustanahaliste isolatsiooni ülejäänud Ameerika ühiskonnast.

Lady Gaga (2015)

Till it Happens to You

You tell me it gets better, it gets better in time

You say I’ll pull myself together, pull it together, you’ll be fine

Tell me, what the hell do you know? What do you know?

Lady Gaga on algusest peale teinud muusika abil jõulisi, sotsiaalkriitilisi avaldusi. Lihatükkidest kleit pahandas ühest küljest loomaõiguslasi, teisest küljest tõstatas küsimuse, kas naine ongi vaid lihatükk. “Poker Face” osutas LGBT+ inimestele, kes ühte aspekti iseendast alailma varjama peavad. “Till it Happens to You” on aga soundtrack filmile, mis räägib ülikoolilinnakutes toimuvatest vägistamistest. Kusjuures tegemist pole lihtsalt empaatilise avaldusega ohvritele, sest sisuliselt räägib lauljanna enda kogemusest ja sellele järgnenud painetest: “Because of the way that I dress, and the way that I’m provocative as a person, I thought that I had brought it on myself in some way, that it was my fault.”

Offspring

Self Esteem (1994)

Now I know I’m being used

That’s okay because I like the abuse

I know she’s playing with me

That’s okay ‘cause I’ve got no self-esteem

Punkrokibändi Offspring lugu “Self Esteem” ei sisalda küll otsest vägivalda, küll aga võtab see ilusasti kokku ühe näruse (sõltuvus)suhte, mis hävitab pikas perspektiivis igasuguse endast lugupidamise. Ilmselt on vähe neid inimesi, kellel poleks minevikus mõnda sarnast kogemust. Sellist, kuhu mahuvad mõttetu passimine, sõbraga petetud saamine, vastuste valmis mõtlemine ja siis nende ütlemata jätmine. Ehk siis sisuliselt on tegemist looga, mis joonistab ilmeka pildi emotsionaalsest vägivallast. Laulu muudab huvitavaks see, et see on esitatud läbi mehe perspektiivi. Mis on iseenesest jube hea, sest kummutab meeste machokuvandit ja lubab neilgi olla ohvri rollis.

PS: Laulu sissejuhatuses kõlav kitarrikäik teeb kummarduse Nirvanale, parafraseerides laulu “Smells Like Teen Spirit”.

The Crystals

He Hit Me (And It Felt Like A Kiss) (1962)

He hit me and it felt like a kiss

He hit me and I knew he loved me

If he didn’t care for me

I could have never made him mad

But he hit me and I was glad

Armsalt estraadihõngulise laulu kirjutasid ansamblile The Crystals Gerry Coffin ja Carole King, kui kuulsid, et nende lapsehoidja, laulja Little Eva saab regulaarselt poiss-sõbralt peksa. Ise põhjendas tüdruk seda uskumusega, et poiss-sõpra kannustab sedamoodi käituma lihtsalt suur armastus – tüüpiline väide, milles paljud vägivallatsejad oma ohvreid veenavad, justkui oleksid need ise kuidagi vägivallatsemise tinginud. Vaadates laulu loomisaastat jääb mulje, et autorid andis hääle probleemile, mida tollal polnud veel sõnastatudki. Igatahes on laulu sõnum sedavõrd ajatu, et terve rida muusikuid on seda eri kümnenditel küll parafraseerinud, küll kaverdanud, esimest näiteks Cardigans ja Lana Del Rey, teist The Hole ja Courtney Love ning isegi poistepunt Grizzly Bear.

Jenny Wilson

Rapin* (2018)

Then, something terrible happened to me.

I ended up at a crossroads.

Either silent – or speaking.

It was not an easy choice.

I didn’t want to talk.

I didn’t manage to talk.

But I had to talk.

Been dancin’ / at a club / out of town / beat me up / take me down / did you pick me ‘cos there’s no one else around?” alustab Jenny Wilson oma lugu, mis on tuttav paljudele naistele. Rootsist pärit laululooja skandeerib elektripopi helide saatel sellest, kuidas ta ära vägistati. Laulu helikeel on alul hõredam, läheb siis paralleelselt loo jutustamisega intensiivsemaks. Lisaks laulule on Wilson kommenteerinud seksuaalvägivalla ja #Metoo teemat nii: “Ma ütlen nüüd midagi täiesti egoistlikku, aga see oli nagu taevane kingitus. Ajastus poleks võinud parem olla – ma ei pidanud oma looga üksi olema.” Laulule on tehtud ka video, mida ei soovita hoolimata suurepärasest teostusest nõrganärvilistel vaadata. Kes tahab aga Wilsonit laivis kuulda, saab seda teha 21. septembril festivalil Station Narva.

Bronski Beat

Smalltown boy (1984)

Pushed around and kicked around, always a lonely boy

You were the one that they’d talk about around town as they put you down

Ei ole lihtne olla gei ja ilmselt veel õudsem oli see kusagil perifeerias kaheksakümnendate alul. Jimmy Sommerville’i lugu väikelinnapoisist lahkabki, mis tunne on olla geipoiss väikses linnas, kus on lubatud vaid üks ja õige mehelikkus. Laul käsitleb tollase Briti ühiskonna LGBT+ kogukonna põhimurekohti, näiteks perekonnast väljatõukamist ja homofoobiat, üksildust ja kiusu. Seda lugu andis ühemõtteliselt edasi ka laulu video, oma aja kohta vägagi julge ja avameelne. Tasub meeles pidada, et kaheksakümnendad ja tollane aidsikriis polnud just parim aeg olla gei ning paljud avalikud LGBT+ muusikud läksid sel kümnendil kappi tagasi. Sellises kontekstis polegi vast põhjust imestada, et laulust sai üsna kähku üks geikogukonna “hümne”.

8
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Naine nõukogude plakatitel

„Nõukogude naine“ on väljend, mis võib esile kutsuda väga vastakaid assotsiatsioone. Üheks tänuväärseks materjaliks nõukogude naisekujutise uurimisel on plakatid –…

Vabalt vanaks

Kui ma kunagi välismaal elades Erasmuse tudengitega elukohta jagasin, hakkasime korterikaaslase sünnipäeval vanusest rääkima. Ta sai 23 ja arvas, et…