Maskuliinsuse normid Eestis: Miks liberaalsed vaated tegudesse ei jõua?

Mida tähendab hooliv isadus ja mankeeping? Mis on Eesti meeste sõprussuhetest puudu? Taskuhäälingus “Ära kaaguta!” vestles Greta Roosaar Praxise uuringu “Meheks olemise pingeväli: maskuliinsuse normid ja narratiivid Eestis” kahe autori Maarja Tinni ja Kaarel Lottiga.

Raportis on mõte, et maskuliinsuse muutumine ilmneb perekonnas isaduse kaudu. Palun seletage, kuidas maskuliinsus muutub?

Tinn: Lihtsalt öeldes – isaks saamine ei tee meest automaatselt emotsionaalselt küpseks. Pigem saab isaduse kaudu nähtavaks, millised oskused tal olemas on ja millised puuduvad. Meie fookusgrupid olid üles ehitatud nii, et mees sai oma elule tagasi vaadata ja reflekteerida. Teine muutja on kõrghariduse omandamine.

Lott: Isadus on võtmekoht, kus hakatakse mõtlema selle peale, milline on suhe oma isaga ja mida sellest tahad oma lapsele üle kanda.

Lott: Isadus on võtmekoht, kus hakatakse mõtlema selle peale, milline on suhe oma isaga ja mida sellest tahad oma lapsele üle kanda.

Tinn: Isaduse mõtestamine ei ole ilmtingimata seotud bioloogilise isadusega. Ideaalsest isast rääkides ei kõneldud ainult oma bioloogilisest isast, vaid ka kasuisast, onust, vanaisast, meessoost sugulasest või õpetajast.

Minu tutvusringkonda vaadates tundub, et isadusest mõeldakse kahel viisil: tahan olla täpselt nagu oma isa või teha kõike teisiti. Kas sama peegeldus intervjuudes?

Lott: Kindlasti oli mõlemat. Ka need, kellel oli olnud problemaatiline suhe isaga, tundsid, et soovivad mingeid elemente üle võtta. Enamasti oli näha, et isalt ülevõetud asjad olid seotud traditsiooniliste maskuliinsuse normidega. Progressiivsemat või hoolivamat maskuliinsuse eeskuju isalt väga ei olnud.

Tinn: Näiteks mõni kirjeldas isa kui käsitööõpetajat, kes andis edasi konkreetsed käelised oskused, aga kelle emotsionaalsest kohalolust jäi vajaka.

Mida tähendab hooliv isadus?

Tinn: Hooliva isaduse juurde kuulub lisaks füüsilisele ka emotsionaalne kohalolu. Me küsisime intervjuudes: mis on üks asi, mida olete pidanud pärast isaks saamist nullist õppima? Pärast seda oli alati kandev paus. Vastused olid enamjaolt seotud sellega, mis läheb hooliva isaduse alla: turvaline keskkond ja füüsiline lähedus. Üks isa oli endale pannud telefoni meeldetuletuse: “kallista lapsi”. Selline teguviis on tunnustust väärt, kuna tegu oli tema jaoks sedavõrd ebaloomuliku asjaga, et harjumuse tekitamiseks pidi ta endale meeldetuletuse panema. Normatiivsest isadusest eristab seda ka lapse soovidest lähtumine – et ta ei pea minema kindlasti samasse trenni, kus isa käis.

Tinn: Hooliva isaduse juurde kuulub lisaks füüsilisele ka emotsionaalne kohalolu.

Kuidas käib hooliva isaduse puhul töö- ja pereelu ühitamine?

Tinn: Tihti öeldi, et see on võimatu missioon. Peamine kriitika läks aga tööandjate aadressile – näiteks lugu, kus mees läheb tööandja juurde ja ütleb, et tahaks võtta vanemapuhkuse ning tööandja nõustub. Aga tööandja – nagu inimesed tihti – ei saa aru, mis vahe on isapuhkusel ja vanemapuhkusel. Üks kestab 30 päeva ja on ainult isadele ja teine kestab kuni 1,5 aastat ning on tasustatud. Kui tööandja sai aru, et puhkust soovitakse rohkem kui 30 päeva, muutus suhtumine kardinaalselt. Meie tööandjad ja ühiskond taandab isa valdavalt ema väikseks abiliseks, mis on patroneeriv ja isa pisendav suhtumine. Sellega kaugele ei sõua. Ükskõik, mis meil teoorias või paberi peal võimalik on, sellise suhtumise tõttu isa vanemapuhkuse kasutamine tihti praktikas ei rakendu.

Mulle jäi silma, et meestel on lihtsam hoolivust üles näidata kui vastu võtta.

Tinn: Noorte meeste hoiakud on väga palju avatumad ja liberaalsemad kui praktiline elu, mida elatakse. Emotsionaalne eneseväljendus on oluliselt piiratum. Päris elu ja ootused ei lähe alati hästi kokku.

Tinn: Noorte meeste hoiakud on väga palju avatumad ja liberaalsemad kui praktiline elu, mida elatakse.

Lott: Tegelikult on kõige tugevam iseseisvuse norm, isegi progressiivsematel meestel. Mehed eeldavad, et nad peavad ise hakkama saama ega tohi abi küsida. Enamasti tundub probleemidest rääkimine liiga ebamugav. On hirm, et enda emotsionaalsele avamisele ja haavatavaks tegemisele järgnevad sanktsioonid.

See on seotud ka isaduse teemaga. Kui palju sa oma lapse jaoks olemas oled või oled peres lihtsalt leivateenija? Kas oskad isaduse raskustes abi küsida, aga ka teiste probleeme kuulata?

Teaduskirjanduses on ka selline mõiste nagu mankeeping. Mis see on?

Tinn: Selle all mõeldakse emotsionaalset tööd, mida teevad naised meeste hõredate sotsiaalsete võrgustike ja puudulike emotsionaalsete oskuste kompenseerimiseks. Mankeeping on probleem naise ajakasutuse, vaimse tervise ja võrdsuse seisukohast suhtes. Võrdsus ei tähenda ainult seda, et mees peseb sama palju nõusid kui naine. Võrdsus tähendab ka seda, et mees ei tee partnerist kogu oma emotsionaalse elu infrastruktuuri või halvemal juhul piksevarrast. See ei tähenda, et partnerid ei peaks teineteist toetama. Probleem tekib siis, kui tugi on ühepoolne või nähtamatu ja tundub ühele inimesele kohustuslik.

Tinn: Võrdsus tähendab ka seda, et mees ei tee partnerist kogu oma emotsionaalse elu infrastruktuuri või halvemal juhul piksevarrast.

Lott: Teiselt poolt kirjeldasid uuringus osalenud mehed, kuidas nad ei tunne isegi oma partneriga end piisavalt mugavalt, et avaneda, sest tajuvad, et naisel on ebamugav, kui mees näitab liiga palju haavatavust või ei vasta maskuliinsuse normidele. Me kõik peaksime reflekteerima, kuidas neid norme ülal hoiame.

Kuidas grupimõtlemine mehi mõjutab?

Lott: Üks vastaja kirjeldas, kuidas ta käis meeste seltskonnaga baaris ja nad irvitasid nende meeste üle, kes ei vastanud normidele. Mees tunnistas ausalt üles, et tal on selle pärast häbi, aga ometi käitub ta seltskonnas samamoodi. Teistest intervjuudest tuli välja taju, et kui sõber, kes on sisimas hea inimene, ütleb midagi misogüünset, seksistlikku, homofoobset või rassistlikku, siis ei tunta vajadust seda adresseerida. Nii jätkub tsükkel, millega hegemoonilist maskuliinsust kinnistatakse.

Ma tegelen koolitamisega soostereotüüpide teemal ja tihti tulevad inimesed küsima, mida sellises olukorras ütlema peaks. Neil on tunne, nagu peaks sekkumiseks palju infot olema. Tegelikult ei pea. Võid öelda, et sulle tundub see nõme.

Tinn: Loeb ka see, mida poegadele sõpruse kohta õpetame. Uuringust tuli välja, et meeste sõprussuhted püsivad millegi koos tegemisel, näiteks saunas käimine ja padeli mängimine. Kui isadusest rääkides ütlesid mehed, et tahavad emotsionaalselt olemas olla, siis sõprussuhete puhul nii tugevat nihet ei ole. Seal oleks tegelikult vaja täpselt sedasama loogikat, et sõprussuhetest oodatakse emotsionaalset kohalolu.

Lott: Intervjueeritavad tajusid oma sõprussuhteid ikkagi tähenduslike ja sügavatena. Nad uskusid, et saavad oma sõpradega kõigest rääkida.

Tinn: Viimasena küsisin meeste käest, kas nad nendest asjadest, millest me olime rääkinud, ka oma sõpradega räägivad? Vastus oli reeglina ei. Oli ka üllatust või vaikimist. Avatust, mida kogeti fookusgrupis võõraste meestega, ei olnud sõpradega kohatud.

Kuula pikemat vestlust taskuhäälingust “Ära kaaguta!”.