USA keskkonnasõjad Eestis ehk naftamaskuliinsus ilma naftatööstuseta

Naftamaskuliinsus, uusautoritaarsetes liikumistes levinud hoiakute kogum, kus on ühendatud kliimamuutuste eitamine, rassism ja misogüünia ning kus kasutatakse strateegiana eliidivastasust, on jõudnud ka Eestisse.

Viimasel ajal on palju juttu erinevatest maskuliinsustest, mehelikkuse vormidest ja normidest Eestis. Praxise hiljuti ilmunud raport näitab, et Eesti kontekstis ei ole olemas ühtset ja muutumatut arusaama mehelikkusest, vaid tegemist on pingeväljaga, kus põimuvad traditsioonilised ootused (tugevus, iseseisvus ja majanduslik toimekus) ning üha enam esile kerkivad alternatiivsed arusaamad, mis rõhutavad hoolivust, emotsionaalset avatust ja suhteid teiste inimestega.

Raport kinnitab, et normatiivne maskuliinsus toimib jätkuvalt tugeva orientiirina: meestelt oodatakse enesekontrolli, vastupidavust ja võimet “ise hakkama saada”, mistõttu emotsioonide väljendamine, hoolimine või abi otsimine võib tunduda riskantne või isegi sobimatu. Nii tekib ootuste vahel vastuolu: olla hooliv või olla tugev ja sõltumatu.

Just selline vastuoluline normistik aitab mõista nähtust, mida on hakatud kutsuma naftamaskuliinsuseks. Naftamaskuliinsus on nii vastureaktsioon rohelisemale keskkonnapoliitikale, aga ka laiemale meeste rollikriisile. 

Autoritaarsete poliitiliste liikumiste sümbol

Märtsi alguses pidas politoloog Cara Daggett USA tehnikaülikoolist Virginia Tech Tallinna Ülikoolis SustainERA projekti raames seminari, mille käigus lahkas ta naftamaskuliinsuse (petro-masculinity) mõistet põhjalikumalt. Daggett kirjeldab seda kui rõhutatult mehelikku toetust fossiilkütustele, kus on põimunud keskkonnakriiside eitamine, ühiskondlik hierarhia ja naisteviha. Tema käsitluses pole fossiilkütused ainult majanduslik ressurss või tarbimismugavus, vaid need kujundavad ka tänapäeva meheliku identiteedi ühte vormi. Just sel põhjusel on fossiilkütustest saanud autoritaarsete poliitiliste liikumiste sümbol.

Kui keskkonnakriiside lahenduste aluseks on hoolimine ja ühiskonna mõttemustrite muutumine, siis naftamaskuliinsus mobiliseerib vastupidiseid väärtusi: kontrolli, domineerimist ja eitust. Selliselt aitab naftamaskuliinne ideoloogia keskkonnapiiranguid tõlgendada nii praktiliste sammudena ühise heaolu nimel, aga väga tugevalt ka ohuna senisele elukorraldusele ja identiteedile. 

Parempoolsetes liikumistes on fossiilkütustel sümboolne tähendus: suured autod, mürisevad mootorid ja tossavad summutid on puhas identiteedipoliitika, millega saab kinnitada oma mehelikku võimu ja kuuluvust teatud kogukonda. Näeme sama loogikat paljudes poliitilistes vaidlustes, näiteks aruteludes kiiruspiirangute või autokeskse linnaruumi üle ja näeme, et arutelud ei piirdu liikuvusküsimustega. Need teemad muutuvad kiiresti emotsionaalseks, sest need puudutavad otseselt inimeste ettekujutust isiklikust vabadusest ja õigusest teatud elustiilile. See eluviis põhineb fossiilkütuste abil globaalselt liikuvatel kaupadel ja teenustel, isiklikul mugavusel ja pideval tarbimisel – üha suuremas mahus ja üha kiiremini.

Parempoolsetes liikumistes on fossiilkütustel sümboolne tähendus: suured autod, mürisevad mootorid ja tossavad summutid on puhas identiteedipoliitika, millega saab kinnitada oma mehelikku võimu ja kuuluvust teatud kogukonda.

Naftamaskuliinsus ja suurte autode ülistamine ei tähenda, et auto ei oleks paljude inimeste jaoks vajalik tööriist. Näiteks maal elavate inimeste jaoks on auto tõepoolest vältimatu liikumisvahend. Suurema osa autosõite Eestis teevad inimesed aga Tallinnas ja Harjumaal, ning ligi pooled neist on alla 10 km. Auto kasutamine on tihti seotud harjumuste, mugavuse ja staatusega. Kui keskkonnapoliitika nõuab (linnas) piiranguid, vähem autosid või energiasäästu, tunnevad paljud autokasutajad, et kaotavad osa oma minapildist. Seetõttu muutuvadki kiiruspiirangud või autovabad tsoonid linnas mõne poliitilise liikumise jaoks lausa eksistentsiaalseks küsimuseks. Selline identiteedipõhine reaktsioon ei teki tühjalt kohalt, vaid on juurdunud fossiiltsivilisatsiooni ajaloolises arengus.

Meie fossiiltsivilisatsion on ajalooliselt rajanenud nii loodusressursside kui ka hooletööle, näiteks koduste tööde tegijate ja odava tööjõu ekspluateerimisele, mis on olnud tugevalt sooliselt jaotatud. Nii ei ole fossiilkütused üksnes majanduse alustala, vaid ka süsteem, mis taastoodab inimestevahelisi ebavõrdseid võimusuhteid. Fossiilkütuste põletamine, mis on meie fossiiltsivilisatsiooni aluseks, on ühtlasi ka keskkonnakriiside suurim põhjustaja, õõnestades tulevast ühist heaolu. 

Alates 1970. aastatest on teadlased ja keskkonnaliikumised üha valjemini osutanud looduse piiridele, seades kahtluse alla nii fossiilkütustel põhinevad eluviisid kui ka usu lõpmatusse kasvu. Nendele väljakutsetele on vastatud kord turu, kord tehnoloogia abil “piire” pehmendades. Samas ei ole tegemist ainult majandusliku või tehnilise vaidlusega. Kui energiaküllus on tähendanud autonoomiat ja domineerimist looduse üle, siis keskkonnapiiride esiletõus tähendab ka terve senise majanduslike ja ühiskondlike süsteemide kriisi. Naftamaskuliinsus kui vastureaktsioon on küll identiteediküsimus, aga see on ka viis kaitsta seda laiemat süsteemi. Keskkonnakriisid ohustavad majanduslikku stabiilsust, aga ka neid sotsiaalseid ja soolisi hierarhiaid, millele fossiilne eluviis on üles ehitatud.

Naftatööstus, poliitika ja eliit

Daggetti töö teeb eriti huvitavaks tema tõdemus, et populistlik naftamaskuliinne poliitika ei tekkinud tühjalt kohalt. Seda hoiakut, seda traditsioonilise maskuliinsuse ekstreemset vormi, toetavad mitmed poliitilised- ja ärihuvid, iseäranis fossiilkütuste tööstus, seda teadlikult kujundades ja rahastades. Daggett toob näited USA-st. Apalatši mägede söekaevanduspiirkondades hakkasid kohalikud protestima mäetippe hävitava kaevandamise vastu. Söetööstus vastas sellele ulatuslike suhtekorralduskampaaniatega. Nende eesmärk oli siduda kaevandamine kohaliku identiteedi ja mehelikkusega, mispeale asusid fossiilkütustefirmad toetama näiteks NASCARi võidusõiduautosid. Nii loodi teadlik seos saastava tööstuse, mehelikkuse ja fossiilkütustel põhineva elustiili vahel. Selle taktikaga suudeti lõhestada kogukond, mis muidu oleks ühiselt kaevanduste vastu välja astunud.

Naftamaskuliinsus kui vastureaktsioon on küll identiteediküsimus, aga see on ka viis kaitsta neid sotsiaalseid ja soolisi hierarhiaid, millele fossiilne eluviis on üles ehitatud.

Teatud huvigruppidele on naftamaskuliinsus majanduslikult äärmiselt tulus propagandavõte. Seepärast polegi üllatav, et mitme suure USA nafta- ja gaasitööstuse juhid annetasid Trumpi toetuseks üle miljardi dollari. Samal ajal on just need ettevõtted potentsiaalsed suurimad kasusaajad, kui geopoliitilised kriisid suurendavad nõudlust Ameerika gaasi järele nii Euroopas kui ka Aasias. See näitab selgelt, et peale selle, et naftamaskuliinne poliitika on küll ideoloogiline rohepöördeteemaline vaidlus, aga mis veel tähtsam, see on võitlus väga konkreetsete majanduslike huvide ja kasumi nimel.

Naftamaskuliinne poliitika on lühiajaline strateegia. Selle tegelik eesmärk pole inimeste pikaajaline heaolu, vaid konfliktiõhutus ja tähelepanu hajutamine. Toetajate koondamiseks suunavad selle poliitika edendajad ühiskondliku meelepaha kindlate ühiskondlike vaenlaste, näiteks teadlaste, seksuaalvähemuste ja naiste vastu, samal ajal kui majanduslik kasu koguneb kitsa eliidi kätte. Fossiilkütuste ümber ehitatud identiteedipoliitika väljendub suurte autode, kiiruse, nn talupojatarkuse ja rohepöördevastase retoorika ülistamises. Nendega seotud tugevad tunded tõmbavad eriti kergesti kaasa neid, kes tunnevad end ühiskondlikest muutustest kõrvalejäetuna, või kellel on juba praegu majanduslikult raske.

Fossiilkütuste ümber ehitatud poliitika ei tõmba inimesi kaasa majanduslike argumentide, vaid identiteedi ja emotsioonide toel.

Energiakriisid ja geopoliitilised konfliktid, mida Trump on asunud õhutama, kergitavad fossiilkütuste hindu kiiresti. Selle arvelt teenivad hiiglaslikku lisakasumit (nn windfall-kasumit ehk juhukasumit) eelkõige fossiilenergia ettevõtted ja nende investorid, kes ka Trumpi kampaaniat toetasid. Pärast 2022. aasta Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse voolas näiteks umbes pool rekordilistest fossiilkütuste kasumitest Ameerika kõige jõukama ühe protsendi kätte (majapidamised, kelle netovara oli aastal 2022 väärt vähemalt 11,6 miljonit dollarit). Samal ajal tõstis energiakriis hindu ja kergitas inflatsiooni, tuues kaasa kopsakamad arved kõigile teistele. Varanduslik ebavõrdsus üha süveneb ja ligi 60 protsenti ameeriklastest ei suuda enam endale enam lubada isegi esmavajalikku elatustaset, ja seda hoolimata USA majanduse üldisest kasvust. 

Miks siis toetab märkimisväärne osa neist valijatest poliitikuid, kes nende majanduslike huvide eest ei seisa? Üks vastus peitubki naftamaskuliinsuse loogikas. Fossiilkütuste ümber ehitatud poliitika ei tõmba inimesi kaasa majanduslike argumentide, vaid identiteedi ja emotsioonide toel. Naftamaskuliinse poliitika paradoks seisneb aga selles, et suurimad võitjad pole need, keda säärase retoorikaga kaasa haaratakse. Teisisõnu: samal ajal kui avalikus ruumis käivad ägedad identiteedivaidlused, koondub majanduslik kasu väga väikese kildkonna kätte.

Naftamaskuliinsus Eesti poliitikas

Cara Daggetti uurimistöö keskendub peamiselt USA-le, aga selle loogika on äratuntav ka Eestis. Kuigi arvame et oleme looduselähedane metsarahvas, on fossiiltsivilisatsiooni liikumisel, mugavusel ja pideval tarbimisel põhinevast eluviisist saanud meie identiteedi tähtis osa. Meil ei väljendu naftamaskuliinsus naftaväljade ja hiiglaslike kastiautode ehk pikapite kaudu, mida kahjuks ka aina rohkem on näha, vaid pigem põlevkivi, autokeskse liikuvuse, kiiruse ja kestlikkuse vastase retoorikana. Just siin peitubki naftamaskuliinsuse mõiste selgitav jõud. 

Eestis väljendub naftamaskuliinsus põlevkivi, autokeskse liikuvuse, kiiruse ja kestlikkuse vastase retoorikana.

Naftamaskuliinsus on poliitiline projekt, millega ka Eesti poliitiline eliit avalikku arvamust kujundab ja suunab. Kui keskkonnakriisid ja ühiskondlikud muutused raputavad seniseid võimusuhteid, koondutakse meilgi jõuliselt fossiilkütuste, autokeskse eluviisi ja saastavate tegevuste kaitseks, mis käib käsikäes ka naistevastase retoorikaga. Nii muudetakse keskkonnavaenulik eluviis “tavalise inimese” normaalsuseks, mida on väidetavalt vaja kaitsta.

Eestis on see eriti ilmekalt nähtav transpordivaidlustes. Autokeskset liikuvust esitatakse sageli ainsa “praktilise” ja “päriselulise” lahendusena ka linnades. Samas tembeldatakse rattataristu, ühistransport, rahustatud liiklus ja linnaruumi ümbermõtestamine elukaugeteks ideedeks. 

Sama muster kordub rohepöördekriitikas. Pärast EKRE esilekerkimist on Eesti poliitikud hakanud keskkonnapoliitikat üha sagedamini nimetama ideoloogiliseks eksperimendiks või eliidi staatusemänguks. Selles maailmapildis tähistab fossiilkütustel põhinev eluviis korda ja stabiilsust, samas kui kestlikkus kehastab soovimatut ühiskondlikku muutust (ja tihti ka naiselikkust või nõrkust). Eestis avaldubki naftamaskuliinsus seega enamasti jutuna elukaugetest strateegiatest ja tavainimese arvelt tehtavast ideoloogiast. 

Naftamaskuliinsuse ideoloogiat ehk fossiilkütustel põhinevat eluviisi ei hoia elus ainult mehed. Kuna tegu on väärtuste kogumiga ehk jõu, hierarhia, traditsioonide ja “eliidile” vastandumise ülistamisele suunatud maailmapildiga, siis seda võivad kanda ka noored naised. Küsimus pole niivõrd soos, kuivõrd kasulikus poliitilises enesekuvandis: usus, et mina esindan tervet mõistust ja tavalisi inimesi, vastandudes eluvõõrale rohepöördele. 

Naftamaskuliinsuse ideoloogiat võivad kanda ka noored naised, kuna tegu on väärtuste kogumiga ehk jõu, hierarhia, traditsioonide ja “eliidile” vastandumise ülistamisele suunatud maailmapildiga.

Kuigi üksikud naised (ja mehed) võivad teadusvastase naftamaskuliinse retoorikaga võita poliitilist tähelepanu ja hääli, tähendab selline poliitika ühiskonnale tervikuna – ja Eesti naistele laiemalt – pigem kaotust. USA poliitika näitab ilmekalt, kui kergekäeliselt ülendavad sellised liikumised naisi esmalt sümboolseteks esindajateks, kuid heidavad nad seejärel lihtsalt kõrvale. Seetõttu tekib paratamatult küsimus: kas oma põlvkonna tuleviku ohverdamine ja ühiskonna lõhestamine on seda väärt? Eriti Eestis, kus puudub autotööstus või suur naftasektor, mis sellisest poliitikast majanduslikult võidaks ja mille huve kaitstes võiks loota märkimisväärsele tasule. Tõsi, meil on põlevkivi- ja metsatööstus, kuid laias laastus loodetakse selle retoorikaga saavutada eelkõige poliitilist või sümboolset võitu, mis ilmselt ka saadakse.

Kuidas edasi?

Daggett seob naftamaskuliinsuse laiemate ühiskondlike pingetega. Keskkonnakriisid kujutavad endast ka sotsiaalset ja kultuurilist murrangut, mis seab kahtluse alla modernsuse lubaduse, et majandus saab lõputult kasvada ja inimene loodust kontrollida. 

Eesti kontekstis tähendab see, et arutelud keskkonnapoliitika, liikuvuse või energiakasutuse üle ei ole ainult tehnilised. Need põimuvad küsimustega maskuliinsusest ehk sellest, milline mees tohib olla: kas tugev ja sõltumatu “ise hakkama saaja”, või hooliv ja ümbritsevaid suhteid väärtustav subjekt, kes tunnistab piiranguid ja vastastikust sõltuvust. See pinge ei kao kuhugi ja võib koos keskkonnakriiside teravnemisega hoopis süveneda.

Kuigi naftamaskuliinne poliitika võib tuua lähenevatel Eesti valimistel lühiajalist edu, ei lahenda see ühtegi tegelikku probleemi. Keskkonnapiirid pole ideoloogilised, vaid füüsilised.

Naftamaskuliinsus on üks lühiajaline leevendus ebakindlusele. See püüab taastada kontrolli jõu ja autoritaarsuse sümbolite abil. Fossiilkütuste põletamine võib sellises olukorras toimida suisa asendustegevusena – viisina näidata võimu ajal, mil see tundub käest libisevat. Seetõttu ei tasu keskkonnakriiside eitamise põhjuseks pidada vaid teadmatust, vaid ka teadlikku otsust iga hinna eest fossiilset elustiili kaitsta.

Kuigi naftamaskuliinne poliitika võib tuua ka Eesti valimistel lühiajalist edu, ei lahenda see ühtegi tegelikku probleemi. Keskkonnapiirid pole ideoloogilised, vaid füüsilised. Mida kauem me viivitame energiakasutuse, liikuvuse, linnaruumi ja tootmise ümberkujundamisega, seda järsem ja valusam on kohanemine. Kõige valusamalt tabavad kriisid ühiskonna haavatavamaid rühmi. Need, kes lõikavad tänasest süsteemist suurimat kasu, suudavad end tõenäoliselt ka tulevastes kriisides kaitsta. Suurem osa ühiskonnast aga mitte.