Võõrast lapsest oma lapseks. Vanemluse eri ilmed

Foto: Jelleke Vanooteghem, Unsplash

Kas selleks, et last armastada, peab teda ise kandma? Kas lapsevanemaks saadakse lapse sünnil või aja jooksul? Mis üldse teeb kellestki lapsevanema? Kaks naist räägivad Feministeeriumile, mida tähendab kasvatada last, keda pole ise kandnud ega oma ellu plaaninud.

Annely on 36aastane naine Pärnust, kes kasvatab nüüdseks 11aastast last. Tüdruk sattus tema ellu viieaastaselt ja täiesti planeerimata: “Elu viskas lihtsalt olukorra ette, kus tuli otsustada, kas aidata last, kes ei saa oma bioloogiliste vanematega koos olla, või jätta ta aitamata.” 34aastase tallinlase Mariti elus kasvab lisaks sünnilapsele ka 9aastane poiss, kes tuli tema ellu kolmeaastaselt, tänu uuele elukaaslasele. Mariti jaoks polnud lapses midagi ootamatut: “Laps oli olemas eelmisest suhtest. Teadsin oma partnerit juba varem ning arvestasin suhet alustades sellega, et kaasa tuleb laps.”

Kujutlused ja reaalsus

Mõlemad naised uskusid, et küll tulevik neile kunagi ka lapsed toob. Ent sellist stsenaariumi poleks neist kumbki aimanud. Annely arvas alati, et kõigepealt peab olema tugev suhe ja siis tuleb laps: “Seekord läks kõik hoopis teistpidi – tuli laps ilma suhteta. Usun ütlemist, et sina plaanid oma elu, aga jumal juhatab.” Marit tunnistab, et polnudki end varem eriti emana kujutlenud: “Teadsin, et kunagi plaanin ma saada vähemalt ühe lapse, aga see oli minu jaoks tol hetkel ähmastes kaugustes.”

Aga ühel hetkel oli laps seal. Millisel hetkel said naised aru, et laps jääbki nende ellu? Annely ei oska sellele vastata, sest konkreetset hetke polnudki. Ta möönab, et elab praegugi päev korraga ja teab, et ühel päeval võib kõik jälle üleöö muutuda ning laps ta elust kaduda. Kuna Mariti ellu tuli laps koos elukaaslasega, mõistis tema, et laps jääb püsivalt tema ellu, kui nägi, et suhe päriselt toimib: “Ega ma lapse jäämises meie kahe ellu ei kahelnud. Ma ei juurelnud eriti, ta oli olemas nagunii. Ja kui me peaksimegi kunagi lahku minema, siis ega poiss enam mu elust kao.”

Annely sõnul võttis laps ta omaks väga kergesti: “Lapsed on siirad ja sõbralikud. Ta ei pea mind oma vanemaks, aga usaldab mind.” Mariti jaoks oli aga olukord keerulisem, sest tema astus lapse ja tema vanema toimivasse pereellu: “ Raskemad perioodid jäid algusesse, kus tuli tegeleda armukadedusega, sest laps pidi esimest korda elus jagama kellegagi oma bioloogilist vanemat. Pidime poisiga omavahel piirid paika panema, sest tema pani neid üsna palju proovile.” Marit möönab tagantjärele, et tegelikult toimus kõik üsna kiiresti ning juba kolme kuu pärast ilmutas laps kiindumismärke.

Raskused, kergused ja üllatused

Kuna lapsed jõudsid naiste ellu sedavõrd erinevaid teid pidi, on ka raskused lastega olnud erinevad. Annely jaoks on kõige keerulisemad olnud tüdruku bioloogiliste vanemate kõned, nõudmised ja ähvardused: “Aga neidki on jäänud järjest vähemaks ja ma ei karda neid enam. Alateadvuses on hirm, et kui laps valib lõpuks oma n-ö allaandjatest vanemate elutee, võin ma tunda end läbikukkujana ja pärast on endal raske edasi elada.” Hirmude maandamiseks elab Annely üks päev korraga: “Olen loomulik, nii nagu olen. Usun, et lapsed/noored/inimesed on kõik isiksused ning nende elu on nende endi kätes.”

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

Jane Snaith, MTÜ Igale Lapsele Pere

Tänapäeval on palju juttu, et Sotsiaalkindlustusameti kasuperede registrisse pääsemiseks ja ametlikult hoolduspereks saamiseks tuleb läbida pikk protsess ja ettevalmistav koolitus. Ometi on Eesti Vabariigis palju eri vorme, kuidas lapsed kasvavad koos mittebioloogiliste vanematega. Oma praktikas olen näinud vanaemasid, kes kasvatavad lapselapsi, sest vanemad on näiteks surnud, ei tule toime või töötavad Soomes. Tädisid, onusid, naabreid ja uusi elukaaslaseid. Või on küla peal kolm last ripakil ja inimesel on süda avatud, endalgi suur pere, kuhu integreeritakse ka uued lapsed. Sellistel puhkudel ei läbi inimene koolitust, ometi vajavad needki pered tähelepanu, tuge ja arusaamist, kuidas olla lapsevanem. Et uude perekeskkonda sattunud laps turvaliselt juured maha ajaks, ongi olulisim roll täiskasvanul, kes temaga tegelema hakkab.

Mida vaja läheb? Selget teavitust teadaolevatest nõustamiskeskustest, samuti sellest, et kasupere saab olla väga mitmel viisil. Eestis leidub kõiksugu perenõustamisi, aga puuduvad kiindumusterapeudid. See on kiindumuspõhine teraapiaga, mis aitab lapsel ja vanemal luua kiindumussuhet. Üldiselt tekib see lapse ja vanema vahel esimese kolme aasta jooksul ning sellele hakkab ehituma terve suhtemuster. Vaja oleks laiemat teavituskampaaniat, et inimesed teaksid, et neil on võimalus kuhugi pöörduda, kui kontakti tekitamine lapsega on raske. Et vanemad saaksid aru, miks see on nii, ja õpiksid, mida peale hakata. Ka spetsialistid peaksid end rohkem harima, tavapsühholoogid ei pruugi osata peresid aidata. On ka hea teada, mida teeb suurem, väiksem või komplekstrauma lapsele, tema aju ja arengu protsessidele. See häirib mingi raskusastmega lapse tavapärast arengut ning seda kõike saab pehmendada ja toetada.

Mariti jaoks oli kõige raskem algusperiood: “Ma püüdsin poisiga hästi läbi saada, meeldida ja olla sõber. Andsin hästi palju, aga alul ei näinud ma vastu andmist. Ja keeruline on olla kena kellegagi, kes sinuga seda pole – vahet pole, kas lapse või täiskasvanuga.” Mariti sõnul võiks ju arvata, et raske on see, kui endal pole lapsi olnud. Aga üllataval kombel oli see veel kõige lihtsam: “Väga palju tuli enda lapsepõlvest meelde ja selle najal sai tegutseda.”

Kui uurida Annelylt, mis teda kogu selle protsessi vältel kõige enam üllatanud on, toob ta välja tüdruku bioloogiliste vanemate huvipuuduse: “Et nad reaalselt ei võtagi midagi ette, et laps nende ellu tagasi tuleks.” Positiivsema poole pealt üllatas Annelyt see, et lapse maailm võib olla nii huvitav: “Väga palju tuleb oma lapsepõlve meelde.”

Maritil on sarnased tähelepanekud: “Mind üllatas see, et suutsin lapsega läbi saada. Et lapsega on tore. Et temaga saab väga palju nalja.” Kuna Maritil puudus varasem kokkupuude lastega ja väiksemaid õdesid-vendi tal ei olnud, siis polnud tal laste vastu küll midagi, aga sisimas uskus ta, et ei oska nendega suhelda: “Seepärast hoidsin end neist väga eemale. Aga kui tekkis olukord, kus oli vaja suhtlema hakata, siis kõik laabus ja toimis orgaaniliselt. Eks lapsed on ka kõik eraldi isiksused.”

Võõras laps? Oma laps?

Kas on vahet, kas laps on enda sünnitatud? Annely ja Mariti jaoks vist mitte. Annely usub, et armastaks samamoodi nii bioloogilist kui ka mittebioloogilist last: “Bioloogiliselt lapselt ootaksin võib-olla rohkem edusamme elus. Antud juhul, mittebioloogilise lapse puhul olen õnnelik, kui ta elus hakkama saab, olles ükskõik mis ametimees.”

Annely teab naisi, kes väidavad tõsimeeli, et ei suudaks võõrast last omaks võtta: “Aga kui elu neid samasse olukorda paneb, võivad nad oma sõnu süüa. Ilmselt on lihtsam omaks võtta last, kellega on juba bioloogilised sidemed perekonnas, näiteks lapselaps, õe või vennalaps. Tean ka perekondi, kus omaks on võetud partneri laps ja see laps hindab tulevikus oma mittebioloogilist vanemat hoopis rohkem.” Ka Marit ütleb, et tema jaoks ei ole vahet, kas laps on enda sünnitatud või mitte: “Eriti nüüd, kus olen ise ka lapse sünnitanud ning näinud, et armastus tekib aja jooksul, seda inimest tundma õppides, mitte sünnituslaual.”

Ja mida tähendab lapsevanemaks olemine? Lapse jaoks olemas olemist, tema kuulamist, temaga koostegemisi, loetleb Annely. Et lapsel on teadmine, et on koht, kus ta on tingimusteta oodatud ja armastatud. Ja tegelikult ei jää suures pildis endal midagi tegemata: “Tulevad juurde uued tutvused ja horisondid. Elu on aktiivsem ja rõõmsam.” Marit lisab loetellu vastutuse ja hoolimise, mõnikord ka ennast unustavat hoolimist, sest teise inimese jaoks peab kogu aeg olemas olema. Ning möönab ka, et laps toob kaasa ohtralt toredaid ja naljakaid hetki: “Täiesti igapäevastes situatsioonides, kus muidu poleks ette kujutanudki, et neid võiks olla.”

 

* Naiste nimed on muudetud.

3
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Kui kohv on liiga odav

Õiglase kaubanduse puhul tuleb esimese asjana inimestele ikka meelde lapstööjõu keelamine ja keskkonnahoidlike tootmistingimuste tagamine. Aga õiglane kaubandus panustab jõuliselt…