beebid

Ma tahaksin, et meie salliv ühiskond hakkaks vaatama ka lapsi mitte soovivaid naisi (ja mehi!) normaalsena. Et minusugustel ei ole midagi viga, vaid meie soovid ja prioriteedid on mujal sellest, kuhu traditsiooniline maailmavaade on seni on võimaldanud vaadata. Et me ei ole tänamatud, kui me ei soovi ise lapsevanema rolli võtta ega soovi sama kogemust, mis meie vanematel. Et meie eesmärgid ja kohustused, aga ka rõõmud ja naudingud on mujal.

Ja mis peamine – ei pea sina mitte ennast süüdi tundma, kui tunned, et oled halb ema.

Heleene Suija kinnitab oma magistritöö põhjal, et vabatahtlikult lastetud inimesed on päriselt olemas ja et neil ei ole midagi "viga".

Olen veendumusel, et palju õiglasem on kahetseda seda, et pesamuna pole, kui seda, et pesamuna on. See on minu viis vastutust võtta. Kaasnähtusena tunnen kergendust, sest mul kulub tulevikus vähem raha rasestumisvastastele vahenditele, sest pean arvestama üksnes võimalike kondoomikuludega.

On hetki, mil ma tunnen end mõistliku kiisuna – saad kõigest küll aru, ent ometi peetakse sind ajutuks olendiks, kelle saatus on olla vaid diivanikaunistus või püüda hiiri.

Ärme võtame lastelt seda võimalust ära oma isadega senisest rohkem aega koos veeta just väikelapseeas!

Kas tasakaal töö ja pere vahel on saavutatav ka tavaliste naiste jaoks? Kas edukas karjäär ja õnnelik emadus välistavad teineteist?

Seda, mida ma arvan lastest, uuriti mu eestikeelses kollektiivis minult alles viiendal aastal, olgugi et kolleegidega on meil lähedased ja mõnusad suhted ning oma plaanidest ja soovidest räägime me sageli.

Abielus heteroseksuaalsete isade puhul on tüüpiline, et nad saavad kõige madalamaid tulemusi lapsevanemana osalemises ja lastekasvatusoskustes, aga nende tulemused paranevad märgatavalt, kui nad peavad toime tulema üksikvanemana.

Kas selleks, et last armastada, peab teda ise kandma?

Arvasin alati, et saan vähemalt kolm last.

Märkame vast vähem, et need arengusuunad on tegelikult paisutanud ka meeste vabadust.