#4 Sellest, “millal tulevad lapsed”. Ühe Eestimaa feministi märkmeid

Pilt: matk Itaalias, pildi autor: Gregorio Sciltian

Seda, mida ma arvan lastest, uuriti mu eestikeelses kollektiivis minult alles viiendal aastal, olgugi et kolleegidega on meil lähedased ja mõnusad suhted ning oma plaanidest ja soovidest räägime me sageli. Aga vaat venekeelsete sugulaste ja tuttavate suust kuulen ma küsimust, millal tulevad lapsed, juba ammu ja järjekindlalt. Ning see ei tekita minust just vaimustust.

Mõne aasta eest tutvustasin ma oma püsipartnerit sugulastele  – olime tollal 20ndate keskel –, tema omakorda tutvustas mind oma perele ja sõpradele kodulinnast. Ja kui varem, pärast ülikooli lõppus, olid küsimused laste kohta ajutiselt lakanud (nagu neid oli esitatud mu teistele sõbrannadele), siis partneri tutvustamine saatis kõigile signaali, et nüüd tuleb kindlasti viia end kurssi meie lapseplaanidega. Ei küsinud mitte ainult vanaema, kes jumaldab oma peret ning kõiki lapsi ja lapselapsi, aga ka noored paarid. Mitte keegi ei küsinud, millised on meie reisi- või karjääriplaanid, mida meile meeldib kinos vaadata või mida eelistame teha koos vabal ajal. Suurem osa meid ümbritsenud inimestest oli kindel, et meie suhte ainsaks õnnelikuks jätkuks oleks justnimelt lapse sünd.

See kõik oli minu jaoks väga valulik, sest mu karjääris oli sel perioodil käsil meeletult põnev periood. Minu suhe partneriga oli samuti tiivustav, ent vestlustes ümbritsevate inimestega taandusid meie isiklikud omadused ja saavutused vaid ühele nägemusele suhte harmoonilisest arengust.

Need küsimused jätkuvad siiani. Ja ma vastan jätkuvalt, et “aeg pole veel käes”, kuigi ma väga tahaksin leida endas jõudu öelda, mida ma päriselt tunnen. Et see on ainult minu ja mu partneri isiklik asi. Et see otsus puudutab ainult meid ning kui teid huvitavad meie elu ja plaanid, siis küsige karjääri kohta. Või uurige lihtsalt, “millised on tulevikuplaanid”, kuna meie tulevik ei piirdu vaid lastega, sest õnnelikus suhtes ei ole lapsed ainus õnne indikaator.

Mulle tundub, et oleks aeg hakata nägema meid ümbritsevates naistes ja tüdrukutes isiksusi, mitte vaid tulevasi vanemaid. Minu vanaema, keda ma pean mõnikord pigem lihtsaks naiseks, oli üks vähestest, kes esitas selle küsimuse vaid ühe korra ega korranud seda enam kunagi, kui sai vastuseks: “Mul on praegu nii palju muud lahedat plaanis.” Veelgi enam, ta vastas nagu alati: “Peamine, et sina oled õnnelik.”

Loe eelmist lugu siit

 

18
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka