Mis on sugu? Ja miks on hea, et sa ei oska sellele küsimusele vastata?

bioloogia feministlik filosoofia filosoofia poliitika sugu

Sara Barbo kirjutab, miks soo tähendus peaks olema avatud.

Alustan ülestunnistusega. Ma ei tea, mis asi on sugu. See ülestunnistus on piinlik, sest olen feministlik filosoof, kelle jaoks sõna „metafüüsika“ ei tekita ärevust, vaid põnevust – eriti kombinatsioonis „soo metafüüsika“. Mida ma aga tean, on see, et mis-iganes-sugune on sugu, on see viimasel kümnendil liikunud poliitiliste heitluste keskele, oluliseks võimu teostamise vahendiks. 

Vahepeal näis, et liigume kindlalt, olgugi et tasapisi maailma suunas, kus sugu mõjutab inimelusid üha vähem. Praegu näeme, et poliitilised katsed taandada sugu objektiivselt mõõdetavaks bioloogiliseks faktiks, mille kaudu kirjutada ette nii üksikisikute eluvõimalusi kui laiemat ühiskondlikku elukorraldust, on üha sagedasemad ja jõulisemad.

Bioloogiline

Esiteks toon kaks näidet.

Donald Trump allkirjastas eelmise aasta 20. jaanuaril oma inauguratsiooni-tseremoonial kolepika nimega täidesaatva määruse „Naiste kaitsmine äärmusliku sooideoloogia eest ja bioloogilise tõe taastamine föderaalvalitsuses.“ Selle määrusega kirjutas Trump naiste ja tüdrukute kaitse egiidi all kõikidele USA riigiasutustele ette, et oma tegevuses peaksid nad lähtuma määratlusest, mille järgi (a) on olemas ainult kaks sugu, (b) sugu on puhtalt bioloogiline nähtus, (c) sugu määratakse suguraku suuruse järgi ning (d) sugu on eostumise hetkest alates muutumatu. Viimane neist on muidugi võetud otse USA evangelikaalide abordivastasest retoorikast, mille järgi elu algab eostumise hetkest. 

Selle määruse tagajärjed on ulatuslikud, hõlmates muuhulgas naiste terviseandmete- ja soovituste muutmist viisil, mis eirab tõenduspõhisust1, ning soouuringuosakondade sulgemist ülikoolides. 

Sealt edasi on Trumpi allkirjastatud määrused keelanud transsoolistel inimestel teenida sõjaväes, keelanud haiglatel üle riigi pakkuda soolist üleminekut toetavate terviseteenuste osutamist alla 19-aastastele noortele, kriminaliseerinud õpetajatel transsooliste õpilaste identiteedi toetamise ja tunnustamise, nt kasutada õpilase soovitud nime ja asesõnu – ning keelanud trans- ja intersoolistel sportlastel võistelda või treenida oma soolise identiteedile vastavas kategoorias – seda olenemata spordialast, vanusest või tasemest.

Ühendkuningriigi ülemkohus otsustas 2025. aasta aprillis, et võrdõiguslikkuse seaduse (Equality Act 2010) terminid „mees“, „naine“ ja „sugu“ viitavad rangelt „bioloogilisele soole“, mille tulemusel ei laiene soolise diskrimineerimise kaitse transsoolistele inimestele.2 Kuigi kohtuotsus puudutas kitsalt võrdõiguslikkuse seadust, hakkasid leiboristide ministrid seda laiendama kogu Ühendkuningriigi õigussüsteemile. 

Sealjuures andis võrdse kohtlemise järelevalvet teostav, valitsuse moodustatud Equality and Human Rights Commission (EHRC) välja esmased juhised, kuidas asutused peaksid näiteks tualettides ning pesu- ja riietusruumides soolist segregatsiooni reguleerima.3 Lühidalt öeldes keelaks EHRC trans-inimestel kasutada ruume, mis vastab nende soolisele identiteedile (ja juriidilisele soole, kui seda on pärast sündi muudetud), kuid andis asutustele õiguse keelata trans-inimeste ligipääsu ka ruumidesse, mis vastab inimeste sünnil määratud soole. 

Soosteretüüpidele vastav välimus ja käitumine on muutunud avalikku ruumi kasutamise eeltingimuseks.

Ühendkuningriigi valitsus ei jõudnud EHRCi juhiseid ametlikuks teha enne, kui Ühendkuningriigi kõrge kohus otsustas, et need on vähemalt osaliselt seadusega vastuolus. Seetõttu valitseb siiani ülemkohtu otsuse tõlgendamisel ja rakendamisel segadus. Sellele vaatamata näitab Trans Actuali koostatud uuringuraport, et nii trans-inimesed kui soolistele stereotüüpidele mittevastavad paiksoolised inimesed on pärast kohtuotsust kogenud avalikus ruumis rohkem diskrimineerimist ja ahistamist. Soosteretüüpidele vastav välimus ja käitumine on muutunud avalikku ruumi kasutamise eeltingimuseks.

Kuigi USA ja UK kontekstid erinevad märkimisväärselt, iseloomustab mõlema riigi poliitikat katse kontrollida inimeste kehasid ja avalikku ruumi defineerides sugu võimalikult ühetähenduslikult. Ühendkuningriigi peaminister Keir Starmer reageeris ülemkohtu otsusele tunnustavalt, öeldes et see „annab selgust“, et „naine“ tähendab „täiskasvanud emast“ [adult female]. Selline naisemääratlus on levinud ka soovastases retoorikas ning selle eesmärk on sunniviisiliselt kaasata trans-mehi ja -mehelikke inimesi ning välistada trans- ja intersoolisi naisi.4

Mis on sugu?

Suguraku suurus. Sünnil tuvastatav. Bioloogiline. Muutumatu. Binaarne. Isiklik.

Poliitiline

Küsimus mis on sugu, jätab tähelepanu alt välja, kes otsustab soo tähenduse üle, miks ja milliste tagajärgedega. Väites, et tegemist on lihtsalt tervemõistuslikkuse või „teadusliku tõega“, pisendavad mõlemad valitsused oma otsuste poliitilist kaalu. Nad ei keskendu asjaolule, et nemad on need, kes otsustavad, mis on „tervemõistuslik“ või „teaduslik tõde“. 

Tegemist näib olevat üsna huvitava retoorilise trikiga: väidetakse, et sugu on muutumatu isiklik omadus, mis on küll väljaspool ühiskonda ja poliitikat, kuid mis määrab ühiskondlikke suhteid; ning väite kehtestamiseks kasutatakse poliitilist tööriista – riigivõimu.

Ilmsetest probleemidest hoolimata juhib USA ja UK soopoliitika siiski tähelepanu ühele olulisele tõele, olgugi et võrdlemisi lihtsakoelisele ja iseenesestmõistetavale – et sugu on eestkätt klassifikaator ehk liigitusskeem. Liigitatakse selle kaudu ju inimesi, teisi loomi ning ka taimi (ja isegi elutuid asju nagu elektripistikud, pesuvahendid ja püksid) eri klassidesse või kategooriatesse ehk sugudesse.

Keerulisemaks läheb siis, kui proovida vastata küsimustele: mida, miks ja kuidas klassifitseeritakse. Teisisõnu: kui ma teen otsuse, et miskisugune läheb kategooriasse „mees“, siis mida ma täpselt otsustan ning mis eesmärgil ja mille põhjal ma selle otsuse teen?

Üks variant, mis vastab nii USA kui UK poliitikale, oleks moodustada nimekiri tunnustest, mille alusel sugu määrata. Esimestena tulevad pähe välised ja esmased suguelundid, sugukromosoomid, hormoonid, rindade suurus, juuste pikkus ja stiil, hääle kõrgus ja tämber, kehapikkus jne.

Kuid ka siin tekib probleem, et lisaks tunnus(t)ele endale vajame veel midagi, et osata sugu määrata. Lihtsustatult öeldes vajame mingit taustsüsteemi, millesse see tunnus asetada. Taustsüsteem – mitte niivõrd tunnus ise – ütleb, missuguste sugude hulgast saab valida ja millise sooga mingi tunnus on või peaks olema seotud.

Otsused soo kohta ei ole kunagi lihtsalt kirjeldavad. Milline iganes on soo metafüüsika – s.t millest me räägime, kui me räägime soost –, kaasneb soo määramisega rida mitmesuguseid tagajärgi. Kui ei midagi enamat, omistab see kellelegi või millelegi kuuluvuse mingis soolises klassis. 

Otsused soo kohta ei ole kunagi lihtsalt kirjeldavad.

Olles kord aga juba määratud soolisse eksistentsi, tuleb sellega tõenäoliselt muuhulgas kaasa viis, kuidas sind kasvatatakse, kui tõsiselt sind või sinu öeldut võetakse, millises rahalises vääringus su tööd tasustatakse, kas ja mis töö tegemist sulle üldse võimaldatakse ja millist nõutakse, millist vägivalda pead taluma, kui palju alastust sulle avalikus ruumis lubatakse, millistesse ruumidesse sind üldse lastakse, millised on sinu võimalused poliitilistes otsustes kaasa rääkida ning milliseid tervishoiuteenuseid sulle võimaldatakse ja mis tingimustel. 

Soo määramine ei kirjelda ainult, kes ollakse, vaid kirjutab ka ette, kelleks saada, kuhu minna ja mida teha – ning mis tingimustel.

Mitmed feministlikud mõtlejad nimetavadki seda taustsüsteemi lihtsalt sooks (gender, eesti keeles vahel ka soolisus).5 Selle hierahiatest lähtuva ja naisi alavääristavate tähendustega koormatud taustsüsteemi põhjal jagatakse võimu, eluvõimalusi ja ressursse.

See tähendab, et sugu ei tuleks mõista individuaalsete tunnuste või nende kombinatsioonidega, vaid võimu struktureeriva süsteemina, mis keerulistel viisidel ristub teiste võimu struktureerivate süsteemidega nagu rass, klass, liik, seksuaalsus jne (vt intersektsionaalsus).

Lähtudes arusaamast, et sugu on seotud võimuküsimusega, alustab feministlik teooria või soouuringud tähelepanekust, et sugu ei ole midagi neutraalset, objektiivset, isiklikku ega ilmselget, vaid see on üks keskne kategooria, mille kaudu ühiskonnad end organiseerivad. Sugu, see isiklik asi, on vägagi poliitiline.

Seega, küsimus ei peaks olema mis sugu on, vaid mida sugu teeb.

Ja mida sugu siis teeb?

Klassifitseerib, et jaotada võimu ja vormida eluvõimalusi – ja seda nii seaduste kui ka ühiskondlike normide kaudu.

Teoreetiline

Algselt lingvistikas grammatilist sugu tähistav gender võeti 1960-ndante lõpus seksuoloogia vahendusel feministlikus teoorias kasutusele, et vastustada bioloogilist determinismi ehk ideed, et soo bioloogia (ehk sex) peaks ette kirjutama nii üksikisikute elusid kui ühiskondlikku elukorraldust (gender).6 

Norra kirjandusteadlane ja filosoof Toril Moi kirjeldab bioloogilist determinismi kahe tunnuse kaudu. Esiteks on tegemist sooideoloogiaga, mis on „pealetükkiv“ selles mõttes, et 

see soolistab ja seksualiseerib mitte ainult kogu inimese […] vaid kogu inimtegevuse sfääri […] Modernne maailm on soost läbi imbunud maailm: iga harjumus, žest ja tegevus on soolise ja seksuaalse alatooniga ning liigitatud isaseks või emaseks, mehelikuks või naiselikuks.7

Teiseks, kuna mees ja naine kuuluvad bioloogilise determinismi järgi põhimõtteliselt kahte erinevasse liiki, sõltub harmoonilise ühiskonnakorralduse loomine „teaduslikest tõenditest“ selle kohta, mis on sugupooltele sobiv ja loomulik.

Tulemuseks on vaade, mille järgi teadus üldiselt ja bioloogia konkreetsemalt võivad ja peaksid lahendama küsimusi nii naiste ühiskondliku rolli kohta kui ka selle kohta, mida teha inimestega, kes soonormide rikkumise kaudu kalduvad kõrvale sellest, mis on loomulik – või nagu on kirjas Trumpi sõjaväeteenistust puudutavas määruses: sellest, mis on „austustväärne, tõene ja distsiplineeritud.“ 

Nagu Moi kirjutab, selline vaade soole on ideoloogiline, sest see püüab näidata naisi ning seksuaal- ja soovähemusi alavääristavat ühiskondlikku korraldust loodusliku, loomuliku ja seeläbi moraalsena.8

Gender’it ja selle mõistelist eristust sex’ist võib seega näha ideoloogiakriitikana. See aitas feministlikel mõtlejatel ja aktivistidel juhtida tähelepanu asjaolule, et naiste ning seksuaal- ja soovähemuste rõhumine ei tulene mitte universaalsest bioloogilisest tõest – millele saab ainult alluda –, vaid inimeste enda loodud ühiskonnakorraldusest – millele saab vastu hakata ning mida saab ümber mõtestada ja kujundada.

Bioloogiline vaade soole on ideoloogiline, sest see püüab näidata naisi ning seksuaal- ja soovähemusi alavääristavat ühiskondlikku korraldust loodusliku, loomuliku ja seeläbi moraalsena.

Bioloogilise determinismiga jõuame muidugi selle essee algusesse tagasi. Tegemist on ideoloogiaga, millest nii USA kui ka UK valitsus oma hiljutistes otsustes lähtuvad ja mida oma elanikele ette kirjutavad. Kuigi mõlemad valitsused püüavad peita sugu puudutavate regulatsioonide poliitilisust mingisuguse poliitikaeelse või poliitikavälise „tõe“ või „tervemõistuslikkuse“ taha, teevad nad ikkagi poliitikat ja teostavad võimu. 

Sugu on nende valitsuste teostatava võimu suhtes korraga objekt ja vahend. Objekt, sest nad kirjutavad ette, mis asi sugu on, mille järel muutub ettekirjutatud soo olemus vahendiks ja õigustuseks järgmiste poliitiliste otsuste elluviimiseks, millega piiratakse näiteks avaliku ruumi ning tervishoiuteenuste ligipääsetavust.

Laskumata detailsesse arutellu, kuidas sex/gender eristust on kasutatud ja milline on olnud selle vastuvõtt laiemas feministlikus mõtteloos, on oluline välja tuua, et 1980ndate lõpust ja 1990ndate algusest edasi on bioloogilise ja ühiskondliku rangesse eristusse suhtutud pigem skeptiliselt. 

1980ndate lõpust ja 1990ndate algusest edasi on bioloogilise ja ühiskondliku rangesse eristusse suhtutud pigem skeptiliselt

Üks oluline sex’i ja gender’i eristuse kriitika on olnud, et see taastoodab arusaama, et soo bioloogilisus on kultuuriväline ja muutumatu, mis omakorda hägustab, kuidas seda kultuurilistes mõtteskeemides ja ühiskondlikus praktikas luuakse. Nagu Simone de Beauvoir kirjutas juba 1949. aastal – enne, kui sex/gender eristus loodi –, siis üldistatult võib meeste ja naiste vahel olla küll füsioloogilisi erinevusi, kuid need erinevused muutuvad tähenduslikuks alles konkreetses ühiskondlikus praktikas ja elatud kogemuses.9 

Rasedaks jäämise võimalus on küll bioloogiline omadus, kuid selle tähendus sõltub sellest, kas rasedust soovitakse, kas see on ühiskondlikult nõutud või hoopis taunitud, kas selleks on loodud toetavad võimalused, ning kas seda on võimalik planeerida, sh vältida ja katkestada.

Bioloog ja soouurija Anne Fausto-Sterling on jällegi näidanud, kuidas bioloogiline ei saa anda ühetähenduslikku alust kultuuriliselt kehtivale soolisele binaarsusele, kuivõrd bioloogiliselt on inimkond palju mitmekesisem.10 Idee kahest bioloogilisest soost näib olevat läbi imbunud kultuurilisest kahe soo ideaalist – näiteks sellest, kuidas ühiskonnad struktureerivad tööjaotust. 

Ajaloolase Thomas Laquer’i tööst tuleb välja, et idee kahest bioloogilisest soost loodi hoopis alles 18. sajandil.11 Enne seda nähti meeste ja naiste kehasid mitte olemuslikult, vaid arenguliselt erinevana: naiste reproduktiivelundkond oli sama, mis meestel, kuid äraspidine ja täiuslikult välja arenemata. 

Idee kahest bioloogilisest soost näib olevat läbi imbunud kultuurilisest kahe soo ideaalist – näiteks sellest, kuidas ühiskonnad struktureerivad tööjaotust.

Judith Butler on jällegi üks mitmetest teoreetikutest, kes on sex ja gender’i kausaalse suhte täielikult pahupidi pööranud, väites, et gender ei ole mitte bioloogilise sex’i ühiskondlik ja kultuuriline tõlgendus, vaid normatiivne tähendusloome mehhanism, mille kaudu idee sex’ist kui bioloogilisest nähtusest üldse luuakse.12

Mis iganes soo bioloogiline materiaalsus ka on, ei saa öelda, et see oleks muutumatu, kuivõrd sootunnuste arengut mõjutab muuhulgas toidu kättesaadavus ja kultuurilised normid söömise kohta.13 Rääkimata siinkohal keha muutmisest meditsiini kaudu – mis läänemaailmas on intersooliste kehade puhul olnud vägivaldselt sunniviisiline.14

Teiselt poolt on poolteist sajandit feministlikku aktivismi näidanud, et kuigi soo ühiskondlik tähendus on tõesti muutlik ja muudetav, ei allu see ei individuaalsetele ega kollektiivsetele sekkumistele kohe kindlasti kergelt.

Siiski ei ole need sekkumised toonud kaasa bioloogilise ja ühiskondliku eristusest täielikku loobumist, vaid näidanud, et nende kahe suhe on keerulisem, kui ehk osatakse hetkel kirjeldada. Ilmselt üks ei eelnenud teisele ega tinginud teist; ning ilmselt ei ole kumbki vaadeldav mingist neutraalsest või objektiivsest vaatepunktist. 

Ehk saab sugu tähenduslikuks alles bioloogilise ja ühiskondliku – ja ma lisaks siia, et ka subjektiivse – koosmõjus: see närvide, lihaste, kontide ja elundite pundar saab kehaks alles ühiskondlikus praktikas ja elatud kogemuses, kuid ehk ainult viisidel, mida see pundar võimaldab.15

Liikudes isiklikust soo tähendusest poliitilise ja teoreetilise juurde, muutub märkimisväärselt see, millele mis küsimuses “Mis on sugu?” viitab. Rangelt võttes ei ole fookuses see, mis asi sugu iseeneses on, vaid kuidas sugu mõjutab ja vormib elusid ja eluvõimalusi ning kuidas neid elusid ja võimalusi elatakse ja vastustatakse. 

Kui sugu on bioloogilise, ühiskondliku ning kogemusliku koosmõju, siis ei ole asja nagu „sugu iseeneses“, vaid ainult sugu konkreetses ajaloolises, ühiskondlikus, majanduslikus ja poliitilises kontekstis ning elatud kogemuses. „Naisesuse [femaleness] juures ei ole midagi, mis ootaks väljendamist,“ kirjutab Butler, „kuid meil on suur hulk naiste [women] mitmekesiseid kogemusi, mida väljendatakse, ja mis veel vajavad väljendamist.“16

Küsimuse all ei ole, mis on sugu, vaid mis on sugu meie jaoks.17

Ja mis on sugu meie jaoks?

Kollektiivne

Erinevalt USA ja UK praegusest poliitikast ei defineeri ega reguleeri riigid tavapäraselt sugu ühetähenduslikult ega jaga selle järgi eluvõimalusi. USA politoloog Paisley Currah on näiteks pööranud tähelepanu vastuoludele USA trans-inimeste isikut tõendavatel dokumentidel.18 Kuna USA osariikidel ja ametiasutustel oli varem märkimisväärselt palju vabadust ise otsustada, kas ja kuidas inimeste sooandmeid muuta, olid võimalikud olukorrad, kus näiteks ühel inimesel oli föderaalne pass sootähisega x, osariigi ID-kaart sootähisega m ja juhiluba sootähisega n.

Ühetähenduslikkuse asemel leiame teisisõnu näiliselt kaootilise mitmekesisuse – ei ole ühte asja, mida sugu tähendab, kuivõrd eri ametkonnad ja jurisdiktsioonid määratlevad sugu vastavalt oma eesmärkidele.

Sugu on mis iganes eri ametiasutused vajavad ja tahavad, et see oleks. 

Eestis, sarnaselt paljude teiste Euroopa riikidega, reguleeritakse sugu keskse registri kaudu ja ülalkirjeldatud vastuolud ei ole meil võimalikud. Sellegipoolest ei kirjuta Eesti seadused ette, mida sõnad nagu „sugu“, „mees“ ja „naine“ tähendavad, olgugi et imikutele soo määramise praktika ja sooandmete muutmise regulatsioonid eeldavad, et tervishoiutöötajad teavad nende tähendust. 

Sugu on mis iganes eri ametiasutused vajavad ja tahavad, et see oleks.

Loomulikult ei tähenda see, et Eesti riik ei tegeleks soo reguleerimisega. Lähiajaloos on Eestis riik sookategooria kaudu kontrollinud, et naised ei töötaks „rasketel” töökohtadel, et mehed ei seksiks omavahel ning et samast soost inimesed ei abielluks ega moodustaks perekondi, mida seadus kaitseb. 

Juriidilisel mees–naine eristusel on praegu veel kaalu näiteks kaitseväeteenistuse seaduses, vangistusseaduses, ohvriabiseaduses, puhkuseseaduses, soolise võrdõiguslikkuse seaduses ja perekonnaseaduses.

Sugu on jätkuvalt vahend, mille kaudu õigusi ja kohustusi soopõhiselt eristada, olgugi et riik näib formaalselt huvituvat soost üha vähem. Vähene huvi soo vastu võib aga soolist ebavõrdsust võimendada. Nagu vabakutseline kunstitöötaja Airi Triisbeg on näidanud, on näiteks Eesti pensionisüsteemi formaalne sootuimus just see, mis taastoodab meeste ja naiste vahelist majanduslikku ebavõrdsust.

Soo juriidiline reguleerimine võimaldab seega nii soolist ebavõrdsust kui ka selle leevendamist. Mida juriidilise sooga siis teha? Ma tahaks näha liikumist selles suunas, et riik loobuks soo määramisest ja reguleerimisest. Kuid siin on oluline, et see oleks osa laiemast soolise õigluse raamistikust, mille eesmärk on toetada kõigi eluvõimalusi, mitte neoliberaalne meede, mille abil soolise ebaõigluse vastu võitlemisest loobuda.19 

Siiski, kuni riik jätkab soo reguleerimist, pean selguse puudumist paremaks lahenduseks, kui hakata USA ja UK eeskujul soo tähendust riigi tasandil ühetähenduslikult defineerima – ka juhul, kui definitsiooni järgi oleks sugu sooline identiteet ehk tunnetuslik ja individuaalne.

Eelistan jätta soo ühetähenduslikult määratlemata, sest igasugune ühetähenduslik määratlus välistaks kellegi, peidaks probleeme ning piiraks ühiskondlike muutuste nõudmist. Sugu on liiga keeruline, mitmekülgne ning ajaliselt ja ruumiliselt variatiivne, et sellele ühetähenduslikku sisu anda. Veel enam sellist, mis vaatab sugu lahus nendest hierarhilistest ühiskondlikest, majanduslikest ja poliitilisest suhetest, milles see tähenduslikuks muutub.20 

Sugu on isiklik, kuid sugu on ka alati juba midagi enamat kui see, mis mina olen või teen. Vajame käsitlusi, mis lubaks uurida ja hakata vastu nendele hierarhilistele suhetele, millesse sugu meid kõiki nõusolekuta heidab.21 

See ei tähenda, et riik ei peaks soo määramisel lähtuma enesemääratlusest, mida usaldatakse kellegi kolmanda – näiteks arsti või kohtuniku – kinnituseta. Selline lähenemine ei eeldaks ühest vastust küsimusele „Mis on sugu?“, rääkimata sellisest vastusest, mis kehtiks kõikides kontekstides. 

Sooline enesemääratlus ei ole metafüüsiline, vaid eetiline ja poliitiline küsimus.

See eeldab vaid arusaama, et kuni riiklikult registreeritud sugu mõjutab meie eluvõimalusi, sh kuhu me võime minna ja milliseid otsuseid saame teha, peaks otsustusõigus kuuluma esmajärjekorras inimesele endale.22 Sooline enesemääratlus ei ole metafüüsiline, vaid eetiline ja poliitiline küsimus.

Kui sugu on see, mida sugu teeb, ja sugu tehakse alati konkreetses kontekstis, võib sugu olla ka see, mida meie sooga teeme. Kuigi selle meie piirid on liikuvad, poorsed ja kohe kindlasti situatsioonipõhised, leian et mina asemel on meie kasutamine oluline. Seda nii selleks, et oskaksime tähelepanu pöörata eri viisidele, kuidas sugu erinevates suhetes toimib kui ka selleks, et olla tähelepanelik nende võimaluste suhtes, milleks sugu võib veel saada. 

Mina ei otsusta ega ela oma sugu kunagi üksi, vaid alati suhetes teistega. Samuti on riigivõimude ja ühiskondlikke normide haare soo üle niivõrd jäik, et soo tegemise võimaluste horisondi avatud hoidmine nõuab meiet.

Mis on sugu?

Pole minu asi öelda.

 

Autor tänab Laura Barbot väärtusliku tagasiside ja mõttevahetuse ning Aet Kuusikut ja Kadi Viiki toetava ja kriitiliselt kaasamõtleva toimetamistöö eest.

  1. Patricia A. Homan & Susan E. Short, “Rewriting women’s health: a content analysis of the Trump administration’s revisions to womenshealth.gov,” The Lancet Regional Health – Americas 51, november (2025).
  2. See ülevaade põhineb: Aoife Edith Rosa, “Trans Liberation and Law: Structure, Limits and Strategy after FWS,” Legal Forum, 30. jaanuar 2026; Toby Buckle, „Nobody Knows What UK Law on Toilet Access Is,“ Liberal Currents, 24. oktoober 2025; Toby Buckle, „Britain’s Bathroom Ban,“ Liberal Currents, 17. september 2025; The Good Law Projecti veebileht.
  3. EHRC kustutas esialgsed juhised oma veebilehelt, kui Good Law Project need kohtus vaidlustas. Neid on võimalik lugeda Web Archive’i kaudu.
  4. Filosoofiline vastulause sellisele “naise” määratlusele: Robin Dembroff, “Escaping the Natural Attitude about Gender,” Philosophical Studies 178, nr 3 (2021).
  5. Gayle Rubin, “The Traffic in Women: Notes on the “Political Economy” of Sex,” rmts Toward an Anthropology of Women, toim Rayna R. Reiter (Monthly Review Press, 1975); Joan Scott, “Gender: A Useful Category of Historical Analysis,” The American Historical Review 91, nr 5 (1986); Catharine A. MacKinnon, Toward a Feminist Theory of the State (Harvard University Press, 1989); Iris Marion Young, “Lived Body vs. Gender: Reflections on Social Structure and Subjectivity,” Ratio: An International Journal of Analytic Philosophy 15, nr 4 (2002); Hilde Lindemann, An Invitation to Feminist Ethics (McGraw-Hill, 2006). María Lugones, „Heterosexualism and the Colonial/Modern Gender System,“ Hypatia 22, nr 1 (2007); Talia Mae Bettcher, Beyond Personhood: An Essay in Trans Philosophy (University of Minnesota Press, 2025).
  6. Kate Millet, Sexual Politics (Doubleday, 1970); Harriet Holter, Sex Roles and Social Structure (Universitetsforlaget, 1970); Ann Oakley, Sex, Gender & Society (Maurice Temple Smith, 1972); Rubin, “The Traffic in Women.” Ülevaade, kuidas feministlikud uurijad seksuoloogilist gender’it oma töös kasutasid: Jennifer Germon, Gender: A Genealogy of an Idea (Palgrave Macmillan, 2009), ptk 3.
  7. Toril Moi, What Is a Woman? And Other Essays (Oxford University Press, 1999), 12–14.
  8. Samas, 29.
  9. Simone de Beauvoir, Teine sugupool, tlk Mare Mauer ja Anu Tõnnov (Vagabund, 1997).
  10. Anne Fausto-Sterling, Sexing the Body (Basic Books, 2000).
  11. Thomas Laquer, Making Sex: Body and Gender from the Greeks to Freud (First Harvard University Press, 1990).
  12. Judith Butler, Gender Trouble: Feminism and the Subversion of Identity (Routledge, 1990).
  13. Alison Jaggar, „Human Biology in Feminist Theory: Sexual Equality Reconsidered,”, rmts Beyond Domination: New Perspectives on Women and Philosophy, toim Carol C. Gould (Rowman & Littlefield, 1984).
  14. Goergiann Davis, Contesting Intersex: The Dubious Diagnosis (New York University Press, 2015).
  15. L. Zachary DuBois, Anelis Kaiser Trujillo ja Margaret M. McCarthy, toim, Sex and Gender: Toward Transforming Scientific Practice (Springer, 2025).
  16. Judith Butler, „Performative Acts and Gender Constitution: An Essay in Phenomenology and Feminist Theory,“ Theatre Journal 40, nr 4 (1988): 530–31.
  17. Omastan siin Immanuel Kanti kuulsa eristuse „asi iseeneses“ [Ding an sich] ja „asi meie jaoks“ [Ding für uns], milles esimene viitab asjade objektiivsele olemisviisile, mis jääb meiesuguste sureliku jaoks tunnetamatuks, ning teine asjade olemisviisile, mis vastab sellele, kuidas inimeste meeled neid kogevad: Immanuel Kant, Critique of Pure Reason, tlk ja toim Paul Guyer ja Alllen W. Wood (Cambridge University Press, 1998). Hilisematest fenomenoloogilistest käsitlustest lähtudes ma aga ei eelda, et nende kahe vahel on ületamatu lõhe, vaid et asjad saavadki eksisteerida ainult nendes mitmekesistes ning ajalooliselt ja geograafiliselt variatiivsetel viisidel, milles neid kogeme: Sophie Loidolt, Phenomenology of Plurality: Hannah Arendt on Political Intersubjectivity (Routledge, 2018).
  18. Paisley Currah, Sex Is as Sex Does: Governing Transgender Identity (New York University Press, 2022).
  19. Davina Cooper, Robyn Emerton, Emily Grabham, Han Newman, Elizabeth Peel, Flora Renz ja Jessica Smith, Abolishing Legal Sex Status: The challenge and Consequences of Gender Related Law Reform. Future of Legal Gender Project. Final Report (King’s College London, 2022), 35.
  20. Megan Burke, Becoming a Woman: Simone de Beauvoir and the Politics of Trans Existence (Polity, 2025).
  21. Joan Wallace Scott, „Gender: Still a Useful Category of Analysis?“ Diogenes 57, nr 1 (2010); Judith Butler, Who’s Afraid of Gender? (Allen Lane, 2024).
  22. Talia Mae Bettcher, „Trans Identities and First-Person Authority,“ rmts “You’ve Changed”: Sex Reassignment and Personal Identity, toim Laurie J. Shrage (Oxford University Press, 2009).