fbpx

Iraani naised protestidel: minu keha, minu teha!

Iraanlased Istanbulis meeleavaldusel. Foto: Hille Hanso

“Režiim on kamp vanamehi, kes arvavad, et nad saavad valitseda Iraani, tuginedes 1400 aasta tagustele reeglitele, mida nad enda arvates tunnevad,” kõneles ajaloolane Abbas Milani CNNi vestlussaates Iraani juurtega Christiane Amanpourile. “Iraanlased on nüüdisaja inimesed ja tahavad võrdsust. Nad on soolisest apartheidist tüdinud.”

Hille Hanso ajas Istanbulis juttu kahe naisega, kes ongi nüüdisaja iraanlased, keda Milani silmas pidas, Somayeh Mirshamsi ja Zahra Safajooee’ga.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Zahra Safajooee‘l on bakalaureusekraad kliinilises psühholoogias ja praegu on ta psühholoogilise nõustamise magistriõppes. Ta töötab nõustaja ja naiste võimestamise uurijana ning on naiste õiguste aktivist.

Somayeh Mirshamsi on Istanbulis elav iraanlane, feminist ja naisõiguslane. Ta on Iraanis töötanud paljude filmide ja telesarjade režissööri assistendina.

Sarnaselt paljude linnadega maailmas on Istanbulis alates Mahsa (Jina) Amini tapmisest korraldatud hulgaliselt Iraani režiimi vastaseid proteste. Amini oli kurdi naine, kes oli tulnud sugulastele Teherani külla, kui moraalipolitsei süüdistas teda hidžaabiseaduse rikkumises1. Ta võeti vahi alla, kus langes pärast ränka peksu koomasse ja suri. Amini tapmine vallandas Iraanis laialdased protestid ning kokkupõrgetes julgeolekujõududega hukkub üksteise järel uusi inimesi. Meeleavaldusi on hakatud nimetama Iraani feministlikuks revolutsiooniks.

Alustagem olulisimast. Kas hidžaab on islamiusus kohustuslik? Maailmas on 57 suure moslemitest elanikkonnaga riiki. Ent selle kandmist nõutakse neist vaid mõnes riigis. Tundub, et küsimus on pigem poliitikas ja patriarhaadis. Või tõlgendavad islamiusu sektid nõuet erinevalt?
Somayeh Mirshamsi. Foto: erakogu

Somayeh Mirshamsi: Islamiusus pole ühtegi seadust, mis teeks hidžaabi kohustuslikuks. Aga hidžaabi abil saavad võimulolijad naisi kontrollida. Näeme sedasama toimumas Afganistanis. Eri sektidel on omaenda tõlgendus, aga isegi šiiitidel pole tõestust, et hidžaab oleks kohustuslik. Paraku ajab meie valitsus Iraanis poliitika usuga segamini ja rakendab islamit oma konservatiivse propaganda heaks. Kõigist moslemimaadest on hidžaab kohustuslik vaid Iraanis ja pärast Talibani võimuhaaramist Afganistanis muutus hidžaab sealgi sunduslikuks. Enne ISISe kokkuvarisemist oli hidžaab nõutav neil Süüria ja Iraani alistatud territooriumidel. Isegi kõige rangemate islamiseadustega Saudi Araabias, kus patustajatel raiautakse prohveti eluajal kehtinud reeglite kohaselt pea maha, nõutakse hidžaabi kandmist vaid Mekas ja Mediinas.

Olen moslemina sündinud, aga ei usu kõigisse eeskirjadesse. Religioon on iseenesest naiste vastu. Jään oma seisukohale kindlaks seni, kuni naised saavad Vatikanis preestriks või saavutavad islamiusus meestega võrdse positsiooni.

Kui palju naisi Iraanis kannaks hidžaabi vabast tahtest?

Zahra Safajooee: Raske öelda, võib-olla pooled naised kannaks. Aga isegi paljud naised, kellele meeldib hidžaabi kanda, räägivad, et vaimulikud ei tohiks seda nõuda.

SM: Minu ema, kes on usklik ja 60. eluaastates, kandis pearätti kogu oma elu. Eelmisel aastal otsustas ta sellest loobuda. Ta seletas, et mõtles pikalt järele ja mõistis, et pearätti ei nõua jumal, vaid hoopis inimesed. Minu abikaasa ema kannab musta tšadoori2, aga ta toetab mind ja nõustub, et see ei tohiks sunduslik olla. Ta ütles mulle: “Minu valik on tšadoori kanda. Aga sulle see ei meeldi, nii et sul on õigus ilma selleta käia!” Säärane arvamus on nüüd Iraanis laialt levinud. Hidžaabi kantakse, aga ühtlasi arvatakse, et kõik peaks ise otsustama.

Zahra Safajooee. Foto: erakogu

ZS: Naised arvavad, et kui valitsusele on hidžaab poliitiline tööriist, siis nad võtavad selle ära. Nad ei taha, et hidžaab oleks kellelegi manipuleerimisvahend.

Kuni islamirevolutsioonini 1979. aastal ei nõutud Iraanis hidžaabi kandmist. Siis haaras võimu konservatiiv ajatolla Khomeini, lükates kõrvale näiteks vasakpoolse islamisti Ali Shariati ja teised, ning kuulutas: “Iraan muutub.” Pärast autoritaarset šahh Mohammad Reza Pahlavit (kelle isa oli muuseas hidžaabi keelanud), oodati riigile positiivset muutust. Kuidas see kõik lõpuks naisi puudutas?

ZS: Enne revolutsiooni oli hidžaab vabatahtlik. Üks kuu pärast revolutsiooni ütles revolutsiooninõukogu esimees Taleghani, et muretseda pole vaja, naised säilitavad kõik õigused ja hidžaab ei saa kohustuslikuks isegi moslemitele. Khomeini kinnitas sama.

Kuid juba aasta hiljem keelas Khomeini hidžaabita naistel valitsusasutustesse sisenemise. 8. märtsil korraldati seaduse vastu laialdasi proteste, aga naisi ei võetud kuulda. Viis aastat hiljem mindi veel karmimaks – seadusse kirjutati üldine hidžaabinõue ning rikkumise eest karistati isegi neid naisi, kes polnud islamiusku. Varem oli Iraan sarnanenud Türgiga – mõned naistest kandsid hidžaabi, mõned mitte, aga sellest ei tõusnud kunagi tüli.

See polnud ainus diskrimineeriv seadus. Naised jäeti Iraanis paljudest õigustest ilma ja nii on praegugi. Tänapäevani toimub niinimetatud aumõrvu ning seadused ei kaitse naisi just eriti tõhusalt. Kas te võiks olukorda kirjeldada?

ZS: Meil pole õigusi. Kui tahame pärast abiellumist näiteks passi, siis peavad meie abikaasad meile loa andma ja sinna alla kirjutama. Kui me soovime passi uuendamist, siis peavad meie abikaasad jälle sinna allkirja andma.

SM: Naisi sunnitakse kandma hidžaabi; neil ei lubata ilma abikaasa loata reisida või üksinda hotellis ööbida. Neile ei anta oma lapse hooldusõigust; abikaasa võib neid õppimast või töötamast keelata. Kui isa tapab au nimel oma tütre, siis teda ei karistada, kuna ta on “selle vere omanik”. Selliseid aumõrvu on palju toime pandud, viimase näitena Romina Ashrafi ja Mobina Souri vastu.

ZS: Feminism Iraanis tegeleb sellega, millest Somayeh rääkis – kõigega, mida riik on naistelt riisunud. Me ei taha meestelt võimu ära võtta – tahame võrdsust ja seisame vastu patriarhaadile. Tahame naisi võimestada, mitte meestelt kontrolli ära võtta. Paljud mehed Iraanis on halvasti informeeritud ega saa aru – nad arvavad, et naised tahavad valitsema hakata ja mehi kõrvale tõrjuda. Nad ei mõista, et teatud mõttes tegutseme meie ka meeste heaks – võrdsena oleks neilgi parem elada.

Selge see, et meeleavaldused pole pearättide, vaid üldisema teema, ebavõrdsuse pärast. Kui elanikkonnast poolt hoitakse seaduste abil range kontrolli all, siis on riiki poliitiliselt lihtsam ohjes hoida. Igatahes on hidžaabist saanud Iraani ühiskonnas poliitiline ja üldise vabadusvõitluse sümbol.

SM: Tõepoolest ei ole asi üksnes pearätis. Meie võitlus on kaugeleulatuvam ja palju nüansirikkam. Hidžaabinõue on vaid üks näide. Iraanis õpetatakse tüdrukutele, et neil pole elementaarseid õigusi. Selline on ka minu lugu: mu oma konservatiivne isa, kes austas traditsioone, tahtis minu õe ja minu elu kontrollida. 16-aastasena hakkasin ma töötama õe assistendina, õde oli lavakunstnik televisioonis ja teatris. Meil polnud kindlat tööaega. Kui jõudsime koju pärast päikeseloojangut, ründas ta meid alati. Ta karistas meid, karjus meie peale ja peksis. Meie töö oli selline, et tema käske ei saanud täita. Isa jätkas meie väärkohtlemist, kuni elas. Meil polnud kellelegi kaevata. Naisi sunnitakse olema “hea tütar või hea abikaasa”. See algas 43 aastat tagasi.

Ma tean paljusid eri tausta ja hea haridusega Iraani naisi, kes tunnetavad teravalt, et neid koheldakse ebaõiglaselt. Tunne, et sind on ilma jäetud õigustest, mis mujal naistele loomulikult kuuluvad, peab olema väga frustreeriv. Kuidas te sellega toime tulete?

SM: Tõsi, aga ühtlasi on see muutnud Iraani naisi järjest sitkemaks ja vihasemaks. Seda raevu on nüüd tänavatel näha. Reaktsioonina Mahsa Amini mõrvale murdis riigis hõõgunud viha välja.

ZS: Seaduste alusel koheldakse meid kõiki pidevalt kurjategijaina. Mahsa Aminil oli hidžaab peas, aga politseile ei meeldinud, kuidas ta seda kandis. Olen ka ise Iraanis hidžaabi kandmisviisi pärast sekeldustesse sattunud. Meist tahetakse, et juuksed oleksid tervenisti kaetud nagu ametlikel plakateil, aga meie kanname nii, et juukseid oleks näha.

Valitsus vastab demonstrantidele: “Miks te kaebate? Ta ei täitnud reegleid, seega oli kurjategija. Kui me kurjategijaid kinni võtame, siis vahetevahel saavad nad surma.”

Nad räägiksid otsekui mõrtsukast, mitte noorest naisest, kes tuli maalt Teherani külastama. Režiim ei tunnista kunagi enda eksimusi, vaid alati süüdistatakse oma kodanikke ja väljamõeldud vaenlasi. Selline süüdimatus ajab avalikkuse kaks korda enam vihale.

Jin, jîyan, azadi! Zan, zendegi, azadi! Naine, elu, vabadus! Iraanlased protestivad Istanbulis Iraani konsulaadi ees vabaduste eest ja vägivalla vastu. Foto: Hille Hanso, Istanbul
Tõesti, mul on meeles, et Iraani valitsus viivitas päevi, enne kui ta 2020. aastal tunnistas, et oli Teheranist õhku tõusnud Ukraina reisilennuki alla tulistanud. Surma olid saanud sada seitsekümmend inimest. Alles äsja eitas Iraani valitsus, et Ukraina tsiviilelanike vastu kasutati tema tapjadroone. Kui eitada enam võimalik polnud, siis väitsid, et need olid tarnitud juba enne sõda. Te siis väidate, et niisugune käitumine pole erand, vaid reegel?

SM: Jah. Esialgu nad eitasid, et olid lennuki eksikombel alla tulistanud, aga viis päeva hiljem võtsid süü omaks, sest see oli nii ilmne. Droonidega on sama lugu, sest salgamine on võimatu. Säärased juhtumid teevad inimesi maruvihaseks – pahased pole üksnes naised, vaid ka mehed, isegi traditsioone ja usku austavad perekonnad.

ZS: Eitamine ja süüdimatus on selle režiimi tunnusjooned. Sellel pole otsa ega äärt.

Millised on kogu situatsiooni värskeimad arengud? Kuidas erineb praegune protestilaine 2009. või 2019. aastast?

SM: Kui 2009. aastal võeti reformiliikumise liider Mousavi3 vahi alla, siis liikumine vaibus. Seekord puudub protestiliikumisel eestvedaja, mis on hea strateegia, sest siis ei saa võtta kinni inimest, kes kõike korraldab. Praegu on igaüks aktivist.

Asjad muutuvad iga minutiga. Kui Evini vanglas puhkes tulekahju, siis kadus hulk vange teadmata kohta. Režiim on segaduses, kuna meeleavaldustel puudub konkreetne liider. Neid proteste ei saa peatada ühe inimese kõrvaldamisega nagu tavaliselt. See on rohujuureliikumine ja inimesi tõmmatakse kaasa läbi ühismeedia. Mõistagi filtreeritakse Iraanis kõiki kanaleid, aga me oleme õppinud VPNe (virtuaalseid privaatvõrke) kasutama. Iraanis on tavaks öelda: “Kitsikus on leidlikkuse ema.”

Milliseid strateegiaid peale tänavaprotestide meeleavaldajad kasutavad?

SM: 33 võimuaasta jooksul oli Khameneil alati varuks mõni kujuteldav vaenlane. Ta sai kõik oma puudused ja vead selle nähtamatu jõu kraesse lükata. Sarnaselt kõigi diktaatoritega ei võta ta oma rahvast kuulda. Isegi, kui ta seda teeks, on nüüd hilja. Inimesed ei usalda teda ega tema propagandat. Tänavaprotestijate strateegiline eesmärk on seda usaldamatust näidata ja kaasata neid, kes enne ei julgenud rahulolematust väljendada.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
2021. aastal võttis presidendivalimistest ametlikel andmeil osa 48,8 protsenti valimisõiguslikest kodanikest – madalaim näitaja, mida kunagi on islamivabariigis registreeritud. Pealinnas Teheranis osales kõigest 26 protsenti registreeritud valijaist. Võib nõustuda, et see on sõnum süsteemile, kui inimesed valimisi boikoteerivad. Ent sõjavägi, politsei, Basij4, luure ja teised asutused näivad režiimi praegugi toetavat. Kas pole see ikkagi märk sellest, et meeleavaldused pole piisavalt laialdased?

ZS: Mitmes linnas kõndis politsei protestijatega kaasa. Muidugi on teil õigus – politseid ei tohi usaldada. See võib olla kavalus.

SM: Politseinikud võivad protestijatega nõus olla, aga nad peavad režiimile kuuletuma. Pealegi on politseinikel privileege. Sümpaatia näitamise eest võib aga vangi minna. Iraanis on kerge kedagi reetmise eest üles puua. Sündmusi jälgivad pealtnäha erapooletud inimesed – kui protestid laienevad, siis valivad nad tugevama poole.

Praegu streigivad “verise novembri” pärast Iraani poepidajad. Protesteerijad on aga vaatamata riiklikule vägivallale vintsekemad kui enne. Mis seisukohal on naftatööliste ametiühingud?

SM: Riik hoidub ametiühinguid pahandamast, sest eelmised meeleavaldused alustasid nemad. Aga neidki surutakse maha täie rangusega. Oleme kuulnud, et naftatöölised, kes töö katkestasid, võeti vahi alla.

Kas te pole mures, et tegevuskava puudumisel protestiliikumine närbub, nagu on läinud Liibanonis, Iraagis ja mujal?

ZS: Meie esimene eesmärk on, et süsteem, mida tuntakse Iraani Islamivabariigina, kokku variseks. Kui vabadus on käes, siis tahame elada ilmalikus riigis, kus inimeste tõelist tahet austatakse.

SM: Iraani kodaniku ja naisena tahan ma, et Iraani kõigil gruppidel oleks samad õigused ja nad peaksid üksteisest lugu. 1979. aasta islamirevolutsioonist saadik on valitsus tegutsenud lõhestavalt, ajanud “jaga ja valitse” poliitikat. Kõik need aastad on räägitud, et kurdid tahavad Iraanist lahku lüüa, et belutšid tahavad lahku lüüa. See pole tõsi – nimelt nüüd, kui üks kurdi naine mõrvati, siis panime tähele, et aserid tulid appi ning araablased ja belutšid hakkasid meelt avaldama. Iraanlased tervikuna avastasid, et valitsus oli meelega Iraani etniliste rühmade kohta valesid levitanud, et meid kontrolli all hoida. Nüüd me teame, et kõik need inimesed tahavad lihtsalt vaba Iraani! Võib-olla üksikud rahvusvähemuste juhid soovivad rahulolematust viia etnilisele pinnale, aga kuna kõik protestivad ja nende sõnum on sama, siis pole sellel erilist tähtsust.

ZS: Nüüd teisestavad võimud iraanlasi, kes elavad Iraanist väljaspool, nimetavad neid vaenlasteks jne. Meile on aastaid räägitud, et kui Iraanis ei meeldi, siis minge ära! Seepärast diasporaa häält tõstabki. Me ei arva, et oleksime kõrvalseisjad. Oleme Iraanis ja jääme alatiseks sinna. Kui me seisame enda kui iraanlaste eest, siis me seisame inimeste eest, kes on Afganistanis, Süürias jm.

Seekord seisame kõik rassismi, seksismi ja üksikute gruppide diskrimineerimise vastu. Muidugi on Iraanis eri gruppe, aga kokkuvõttes oleme kõik iraanlased. Meeste ja naiste vahel võib lahkhelisid esineda, ent asi pole sugudes või mittebinaarsetes inimestes. Asi on diskrimineerimises.

“Mu õde, sinu hidžaab on sinu väärikus! Hidžaabi kandmine on naise kõige väärtuslikum kaunistus!” Teherani metroos ja kõikjal mujal linnapildis leiab naistele suunatud üleskutseid riietust reguleerida. Foto: Hille Hanso, Teheran
Kas teie abikaasad, isad ja vennad toetavad muutusi?

SM: Minu mees on alati olnud feminist ja mind toetanud. Tuttavad mehed jagavad meie püüdlusi, nagu minu sõbradki. Mehed on naistega koos tänaval ja paljud on surma saanud või arreteeritud. Nad saavad aru, et kui naised võidavad vabaduse kätte, saavad mehed samuti vabaks. Arvan, et seepärast võimegi seda feministlikuks revolutsiooniks nimetada. Kurdi naised Saqqezi maakonnas olid esimesed, kes pearäti ära võtsid ja ära põletasid. Mehed olid neile toeks. Neist võeti eeskuju Teheranis, Tabrizis, Širazis jm; naised tegutsesid meeste toetusel. Selles ülestõusus kuulub liidriroll naistele, kuna nad on olnud kohutava surve all.

Kes on need naised, kes seisavad valitsuse poolel ja mõistavad proteste hukka? Iraani riigis on umbes 25 organit, mis keskenduvad “hidžaabile ja ifaf’ile” (pearätile ja vooruslikkusele) ehk naiste rõivastusele ja vagadusele. Leidub ka naisi, kes arvavad, et see on õige teguviis.

SM: Ülemkihis on naisi, nagu Ensieh Khazali5. Temataolised konservatiivsed naised saavad valitsuselt suurt palka ja naudivad privileege. Valitsuse poolt on ka mitu telesaatejuhti. Minu meelest on nad siiski vähemuses. Teisel poolel on palju otsekoheseid feministe ja naisaktiviste. Valitsusest kriitiliselt kõneldes võib tihti vanglasse sattuda. Neil ei lubata avalikke üritusi korraldada.

ZS: See on küsitav, kas meil isegi on liidreid vaja. Juhi olemasolu teeb meid haavatavaks. Nagu ajakirjanikud6, kes avaldasid Mahsa Aminist uudiseid. Nad on vangis kõigest selle eest, et tegid oma tööd.

Iraani konservatiivsed tudengid meeleavaldusel. Foto: Bruce Detorres / Flickr
Kuidas need protestid varasematest erinevad?

SM: 37-aastase naisena tahan öelda, et see 20-aastaste põlvkond ei tunne hirmu. Nad on vapramad meist, kes me osalesime Rohelises protestiliikumises7. Nad trotsivad julmi politseinikke, sest nad teavad oma õigusi. Nad levitavad isekeskis õpetusi, kuidas end tänaval kaitsta. Hirm on neile võõras. Tunnen nende üle uhkust.

ZS: Režiim tüssas meie põlvkonda, sisendas meisse reformide ja poliitiliste trikkidega võltslootusi. Näeme neist valedest nüüd läbi. Me ei kuula seekord ühegi valitsustegelase sõnu. Nad tapavad üha rohkem inimesi, selle asemel, et Mahsa tapmine üles tunnistada. Uus põlvkond ei lepi sellega.

SM: Ja seekord on meil ühismeedia.

Iraanlane Istanbulis meeleavaldusel. “Zan, Zendegi, Azadi!“, tõlkes “Naine, elu, vabadus!” Foto, Hille Hanso, Istanbul
Mida te sellest arvate, et naised teistes riikides, näiteks poliitikud ja aktivistid, lõikavad Iraani naiste toetuseks oma juuksed maha? Mitmes moslemikogukonnas võtavad naised protestiks hidžaabi ära. Kas see aitab?

ZS: Isegi, kui see on sümboolne, on toetust tore kogeda. See soojendab iraanlaste südant, et meid võetakse kuulda.

SM: See on küll meeldiv, aga sellest pole küllalt. Prantsusmaa otsustas Mahsa Aminile postuumselt aukodaniku nimetuse anda, aga see riik ei taotle Iraanis tõeliselt muutusi. Me ei jää sümboolsete meetmetega rahule; tahame, et meie valitsust sunnitaks inimeste tapmisest loobuma. Lõpetada tuleks igasugune lävimine Iraani valitsusega, ent mitte Iraani rahvaga. Paljudel Iraani valitsuse liikmetel on piiri taga sugulasi, neil on kerge riigist lahkuda, sanktsioonidest mööda minnes sugulaste kaudu rahaülekandeid teha jne. Seda ei tohiks lubada.

ZS: Sanktsioonid löövad tavalisi Iraani kodanikke, aga valitsusega tahetakse endiselt naftaäri ajada. Kodanikud ei saa pangaarvet avada, ent valitsusel on rahaülekanneteks mitu moodust.

Tuleme korra Iraanist Euroopasse. Mida arvate Euroopa Liidu Kohtu hiljutisest otsusest, mis otsustas, et tööandjad võivad kehtestada töökohal üldise usuliste, filosoofiliste või vaimsete sümbolite, sealhulgas pearättide kasutamise keelu (kui nad ei sea üht usutunnistust teistest kõrgemale)? Kas ei meenuta see äraspidiselt Iraani valitsuse nõudmisi? Kuna hidžaabi kannavad vaid naised, on nii küsida täitsa feministlik. Kuidas te sellesse suhtute?

SM: Jah, naiste rõivastuse reguleerimine pärsib isikuvabadusi, just nagu Iraanis. Meie pole ühegi religiooni vastu! Tahame valikuvabadust. Keegi ei tohiks naistele öelda, mida kanda ja mida mitte. Minu keha, minu teha! Kuidas saab kellelgi olla õigust otsustada, mida me tohime kanda ja mida mitte? Miks ei või naiste individuaalseid valikuid austada?

Naised Iraanis. Foto: Hille Hanso, Esfahan

Inglise keelest tõlkinud Andreas Ardus

8
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.