fbpx

Toimetuse veerg. Eesti ja Euroopa enda ajatollad

Sest kõik on kinni kontekstis: naiste kehad on naiste omad, naiste otsus end katta või mitte katta olgu individuaalne valik. Illustratsiooni tegi Evelina Karina Potapski

Nähtus, kus naisi allasuruva mentaliteedi eestkõnelejad arvavad endal olevat õigust naiste kehade peal ideoloogilist võitlust pidada, on levinud üle ilma. Nii mõneski patriarhaalses riigis on sündivad lapsed isa omand, madala iibega Eestis aga üritatakse hankida õiget verd lapsi heldele isamaale. Seaduslikust abordiõigusest võivad naised ilma jääda nii, et keegi neid kuulda ei võta, mõnes kontekstis aga hoopis võidakse abordile sundida. Eestis nügitakse tüdrukuid ja naisi pühendunult õppima, aga tööturul alla neelama madalamat palka, sest „mehed saavad hakkama palju laiema tööde spektriga kui naised“. Ja nii edasi.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Rõhk on sõnal vabadus ja Iraanis hidžaabe põletades nõuavad nad üldisi inimõigusi, mitte ei võitle lihtsalt riidetükiga.
Eriti kuumaks läheb asi siis, kui naine tahab kohalikust enamusest usuliselt eristuda. Usumaailm on teadupärast meeste maailm ja pole riiki, kus poliitikud ei armastaks seda enda eesmärkide saavutamiseks ära kasutada. Poliitiliseks kisub asi ka pealtnäha sekulaarsetes ühiskondades sellepärast, et osale poliitikutest on kasulik inimesi usu alusel üksteisest fundamentaalselt erinevateks tsivilisatsioonideks ja seeläbi „meieks ja nendeks“ jagada. Euroopas oleme sekulaarsed küll, aga ainult nii kaua, kuni „nende“ usk ja identiteet teemaks tõusevad. Siis hakkab korraga tulema ohtraid viiteid kristlikule komberuumile isegi usuleiges Eestis. Jaga ja valitse.

Olla taoliste debattide passiivne subjekt, kes ise enamasti sõna ei saa, on eelkõige Euroopas elavate muslima’de kogemus. Erinevalt moslemimeestest on nad kaetud juuste tõttu kergesti eristatavad ning nende riietusviisi üle diskuteerimisele on kulutatud lugematu hulk rahvasaadikute ja ametnike töötunde. Eestis on burkade keelustamisega usinalt, aga tulutult tegelenud ministrid Margus Tsahkna (isamaalasest sotsiaalkaitseminister 2015–2016, nüüd Eesti 200) ja Urmas Reinsalu (isamaalasest justiitsminister 2015–2019, nüüd välisminister), kes kaasas protsessi justiitsministeeriumi ametnikud. See meenutab Iraani, kus naiste rõivastusega tegeleb pea mitukümmend organisatsiooni ja ametiasutust. Iraanis, kus riigiusundiks kaheteistkümnenda imaami šiiitlus, kulub naiste rõivaste üle arutamisele samuti palju aega, ent erinevalt Euroopast mõtlevad poliitikutest usuisad, kuidas naisi vagadust väljendavasse kangasse mähkida, mitte kuidas neid sellest väevõimuga lahti mähkida, nagu Euroopa populistidel tavaks.

Selleks, et naisi saaks Euroopas paremini „vabastada“ ehk neid seaduste sunnil väevõimuga lahti riietada, tuleb esmalt muidugi luua kuvand mosleminaistest kui homogeensest massist, kellest kõik on kindla peale ilma aju ning tahteta (muidugi vägivaldsete) moslemimeeste ja perede ohvrid, nagu väidetakse selles Jaak Madisoni meestargutuses siin. Ning seejärel tuleb vastavalt endaloodud stereotüübile luua seadusi, mis mitte ei edenda naiste üldisi vabadusi ja võrdõiguslikkust, vaid lihtsalt keelavad burkiinid rannas, tööandja soovi korral pearäti kandmise töökohal või nikaabid tänavapildis.

Hidžaab katab juukseid, mitte mõistust

Miks on selline ettekirjutus, olgu siis hidžaabi kandma sundiv või kandmist keelav, vale ja inimväärikust alandav? Aga sellepärast, et naised kannavad vaba valikuga Euroopas pead ja keha katvaid religioosse konnotatsiooniga riideesemeid lõputul hulgal põhjustel. Kes on uhke enda identiteedi ja etnilise päritolu üle; kes tõlgendab pühakirja nii, nagu juuste katmine oleks usuline nõue (siin lähevad mosleminaiste arvamused tihti täielikult lahku). Kes tahab seeläbi islamofoobia vastu protestida; kes peab seda lihtsalt ilusaks. Nikaabikandja võib häbeneda enda füüsilist puuet ning tunneb end keha kattes kaitstuna ning vähem stigmatiseerituna. Paljud kannavad hidžaabi trotslikult pereliikmete vastuseisust hoolimata – teades, et neid võidakse sellepärast näiteks tööturul diskrimineerida. Põhjuseid on palju, need on äärmiselt individuaalsed ja kõigi kandjate ohvritena kujutamine on sulaselge patroniseerimine.

Vaatamata sellele nüansirikkusele on Iraani sündmuste valguses parem- ja vasakpopulistlikel euroopa poliitikutel hea oma islamofoobsele hoiakule hagu alla visata – näete, seal põletavad naised pearätte, teie Euroopas aga seisate hidžaabikandmise õiguse eest! Aga loomulikult seisame. Sest kõik on kinni kontekstis: naiste kehad on naiste omad, naiste otsus end katta või mitte katta olgu individuaalne valik. Ükskõik kus, inimõigused, sh usu- ja veendumusvabadus, on universaalsed. Debatt selle üle, kas hidžaab on kohustulik või ei, jäägu moslemite pidada.

Meil tuleb seista selle eest, et Iraanis võiksid naised end mitte katta, kui nad seda tahavad, JA Euroopas katta, kui seda tahavad. Ei mingit normi pealesurumist. Kuivõrd igasuguste näo- ja peakatete reguleerimine on tehniliselt niigi võimatu, taandub ainult hidžaabi üle arutlemine lihtsalt labaseks islamofoobiaks. Poliitikute ülesanne vabas maailmas olgu naiste õiguste eest seismine ja nende igasuguse valiku austamine. Miniseeliku kandja olgu kaitstud seksuaalrünnaku eest ja hidžaabikandja usulise diskrimineerimise eest. See teebki liberaalsest demokraatiast parema poliitilise süsteemi kui ajatollade Iraan. Meie reliikvia on vabadus ning valikuvabaduse austamine, sealjuures igasuguse naistevastase vägivalla tõkestamine ja naiste õiguste ning vabaduste edendamine, olgu see etnilise eestlase või mõne moslemipere kodus.

1948. aastal sõnastatud inimõiguste ülddeklaratsioonis (UDHR) on sätestatud, et igal inimesel on “õigus mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele; see õigus kätkeb vabadust oma usku või veendumusi muuta, samuti vabadust vabalt kuulutada oma usku või veendumusi nii üksikult kui ka koos teistega avalikult või eraviisiliselt õpetuse, jumalateenistuse ja religioossete ning rituaalsete kombetalituste kaudu“. Iraanis astuvad naised välja selle eest, et neil oleks vabadus kanda seda, mida nad tahavad. Rõhk on sõnal vabadus ja hidžaabe põletades nõuavad nad üldisi inimõigusi, mitte ei võitle lihtsalt riidetükiga. Tihti seisavad nad selle eest, et teine naine saaks end katta, kui talle see meeldib. Igasuguste ettekirjutusteta ja meestargutuseta, miks see talle hea või halb on. Minu keha, minu teha!

Patriarhaalsus ja mehi eelistav poliitika on moslemienamusega maades vaieldamatu probleem, aga see on universaalne probleem. Naiste vabaduse egiidi all mosleminaiste rõivastust reguleerides aga laskuvad eurooplased ise samale tasemele. Need Euroopa – ja Eesti – poliitikud, kes naisi nende valikuvabadust eirates lahti rõivastavad, ei erine sisuliselt tegelikult milleski Iraani ajatolladest.

19
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.