Dictionary:

soo tunnustamine

Soo tunnustamine (ingl gender recognition, samuti gender reclassification) on toiming, mille kaudu riiklikud asutused muudavad oma registrites inimese soolisi isikuandmeid, et need kajastaksid tema soolist identiteeti, mitte sünnil määratud sugu. Eestis on soo tunnustamine praegu perekonnaseisutoiming, mida nimetatakse ebatäpselt „soo muutmiseks“ ja mille käigus muudetakse rahvastikuregistris inimese soolisi isikuandmeid ehk sootähist, isikukoodi ja tihtipeale ka soolistatud eesnime (slaavi nimede puhul tihtipeale ka soolistatud perenime). Soo tunnustamist võivad vajada või soovida nii transsoolised kui ka intersoolised inimesed, kelle sooline identiteet ei vasta neile sünnil määratud soole ning kes soovivad oma soolisele identiteedile õiguslikku tunnustust.

Riikides, kus soo tunnustamine on õiguslikult reguleeritud, võib laias laastus eristada nelja tüüpi protseduuri, vastavalt sellele, kas juriidiline soosüsteem sisaldab ainult mees-naine valikuid (binaarne soosüsteem) või ka vähemalt mõnda kolmandat valikut (mittebinaarne soosüsteem); ning kas soo tunnustamise aluseks on inimese sooline enesemääratlus või (ka) vastavus mingitele muudele tingimustele. Kõige levinumalt võidakse soo tunnustamist taotlevalt inimeselt lisaks tahteavaldusele nõuda mingite meditsiiniliste protseduuride läbimist (fallo- või vaginoplastika, hormoonasendusravi, steriliseerimine) või mõne meditsiinilise diagnoosi olemasolu (mõni soolise identiteedi häire või sootunnuste variatsioonidega seotud seisund). 

Enesemääratlusel põhineva protsessi korral on soo tunnustamine kui administratiivne või õiguslik toiming tervishoiualase järelevalve alt eraldatud, st see pole seotud tervishoiuteenustega, mida tunnustamist taotlev inimene võib, kuid ei pruugi vajada. Enesemääratlusel põhineva süsteemiga austatakse iga inimese õigust oma sugu ise määrata. Trans- ja intersooliste inimeste huvikaitseorganisatsioonide seisukohalt on tegemist standardiga, mille poole kõik riigid peaksid püüdlema. Euroopas on 2023. aasta seisuga kaheteistkümnes riigis kasutusel mingit tüüpi enesemääratlusel põhinev soo tunnustamise protsess: Taani (alates 2014), Malta ja Iirimaa (2015), Norra (2016), Belgia, Luksemburg ja Portugal (2018), Island (2019), Šveits (2021) ning Soome, Hispaania ja Saksamaa (2023). Enamik nendest riikidest aga ei austa alaealiste noorte ega mittebinaarsete inimeste õigust soolisele enesemääratlusele. 

Eesti soo tunnustamise protsessi on mõneti keeruline klassifitseerida, sest tegeliku praktika ja õiguslike regulatsioonide vahel on teatavad erinevused. Eestis kehtiva olukorra mõistmise teeb keerulisemaks ka see, et vastutus protsessi toimimise eest on jagunenud kolme institutsiooni – siseministeeriumi, sotsiaalministeeriumi ja sotsiaalministeeriumi all tegutseva arstliku komisjoni – vahele, kellel on ajalooliselt olnud protsessist erinevad arusaamad. Kaasa ei aita ka see, et soo tunnustamise regulatsioon tuleb kokku kolmest eri dokumendist:

  1. perekonnaseisutoimingute seadus,
  2. sotsiaalministeeriumi määrus „Soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded“, ning
  3. sotsiaalministeeriumi käskkiri „Arstliku ekspertiisikomisjoni moodustamine“. 

Õigusliku regulatsiooni järgi peab Eestis soo tunnustamist taotlev inimene läbima psühhiaatrilise hindamise, saama soolise identiteedi häirele viitava kliinilise diagnoosi, läbima regulatsioonides täpsustamata „arstlikud toimingud ja ravi“ ning taotlema sotsiaalministeeriumi alt tegutsevalt arstlikult komisjonilt soo tunnustamist lubava otsuse. Kui kuni 2021. aastani nõuti „ravina“ üldjuhtudel hormoonasendusravi, siis praegu lähtutakse loa andmisel kliinilisest diagnoosist ja psühhiaatrilisest või psühholoogilisest hindamisest. See tähendab, et Eesti soo tunnustamise protsessi iseloomustab ühelt poolt binaarsus (mittebinaarse sookategooria puudumine) ja teiselt poolt rõhuasetus mitte inimese enesemääratlusel, vaid meditsiinilisel ekspertiisil. 

Sellest lähtuvalt on Eesti soo tunnustamise regulatsioonile ja praktikale õigustatult ette heidetud seda, et see: patologiseerib normidest erinevaid soolisi identiteete ja eneseväljendusi; loob teenuse kasutamiseks kunstlikult pikad ooteajad; võib kohustada inimesi tervishoiualasteks protseduurideks, mida nad ei pruugi soovida ega vajada; alavääristab inimeste otsustusvõimet; jätab intersoolised ja mittebinaarsed inimesed ning alaealised noored teenusest täiesti kõrvale. 

Soo tunnustamise kõrval nõuavad paljud trans- ja intersooliste inimeste organisatsioonid üha enam ka soo õigusliku reguleerimise lõpetamist. Soo tunnustamise protsessi lihtsustamine, kaasajastamine ja näiteks mittebinaarse sootähise lisamine aitavad muuta protsessi küll kaasavamaks ja õiglasemaks, kuid ei anna selgust, miks riik inimeste soo üle järelevalvet peab ja selle alusel õigusi ja kohustusi määrab. See küsimus on päevakajalisemaks muutunud olukorras, kus seadused muutuvad nii sisult kui ka vormilt üha sooneutraalsemaks. Minevikus on Eestis sugu olnud oluline näiteks vara omamise õiguse, lapsehoolduspuhkuse, ohtlike töökohtade, seksuaalpartnerite valiku ja abiellumisõiguse seaduslikul reguleerimisel, aga praegu tänuväärselt enam mitte. Seadused, kus binaarsel soolisel eristusel on veel praegu kaalu, on näiteks kaitseväeteenistuse seadus, vangistusseadus, ohvriabiseadus ja soolise võrdõiguslikkuse seadus. 

Juriidilise sookategooria kaotamisele on aga ka vastuväiteid, mis põhinevad feministlikel kaalutlustel. Kas see võib teha soolise ebavõrdsuse nähtamatu(ma)ks? Kas see võib muuta keerulisemaks lähisuhtevägivalda kogenud naistele sobivate tugikeskuste loomise? Kas see võib raskendada soolise võrdse kohtlemise seaduse rakendamist ja järelevalvet? Pakkumata nendele küsimustele siin lahendust, on siiski selge, et kuidas iganes riigid sugu reguleerivad või ei reguleeri, vajame õigusnorme ja -praktikaid, mis on tundlikud nii naiste (sh trans-naiste ja -naiselike inimeste) kui ka trans- ja intersooliste (sh mittebinaarsete ja alaealiste) inimeste vajaduste suhtes. Teisisõnu vajame nende küsimustega tegelemisel intersektsionaalset lähenemist

Tegemist on sõnastikusarja postitusega. See on teejuht, millest läbinärimine aitab feminismi nähtamatut raamistikku mõista ja ühtlasi oma sõnavara parandada. Teisi sõnu loe siit. Kui soovid mingit sõna sõnastikus näha, kirjuta meile.