fbpx

Airi Triisberg: feministlik pensionisüsteem oleks selline, mis leevendaks ühiskonnas valitsevat ebavõrdsust

Vabakutselistelt loovisikutelt nõuab põhiõigustele ligipääsemine sportlikke saavutusi. Sotsiaalmaksu miinimumlävendi ületamine on nagu olümpiaklassi kõrgushüpe. Riiklik alampalk tõuseb aastast aastasse jõudsasti ja sellega tuleb alatasa võidu joosta. Haigekassakaardi saamine on nagu slaalomsõit, sest ravikindlustuse alus muutub mitu korda aastas ja vahepeal ka katkeb. Riiklikuks pensioniks vajaliku tööstaazhi kogumine on nagu aeglane mäkkeronimine. Illustratsiooni tegi Laura Vilbiks

Milline on praegune pensionisüsteem feministlikust perspektiivist vaadatuna? Keda pensionisüsteem premeerib ja keda karistab? Milline võiks olla õiglane süsteem? Sellest ja sotsiaalkaitsest laiemalt rääkisime Feministeeriumi taskuhäälingusaate “Ära kaaguta” aprilli külalise Airi Triisbergiga. Airi Triisberg on vabakutseline kunstitöötaja, kes on viimastel aastatel teinud vabakutseliste loovisikute töötingimuste ja sotsiaalkaitsega seotud huvikaitsetööd. Intervjuud saab kuulata podcast’ina, siinse artikli jaoks on seda kohandatud ja toimetatud. Intervjuu tegid Kadi Viik ja Aet Kuusik.

Sa nimetad end naljatamisi finantshariduse edendajaks, põrandaaluseks ametiühinguks, maksusüsteemi kriitikuks, ei ütlemise agitaatoriks ja rahatarkuse coach’iks. Hakates kinni viimasest – kas vaestel inimestel on vaja pigem rahatarkust, et mitte olla vaene või on neil vaja raha?

Olen nõus, et vaesel inimesel on esmajoones vaja raha, aga pensioniteema toob hästi esile, et vaja on ka teadmisi rahast. Toon näite enda kohta: mina alustasin oma tööelu 2000ndate alguses ja mu esimene töö oli tõlkimine, mille eest mulle maksti litsentsilepingu alusel. Mitte keegi ei informeerinud mind, et litsentsilepingu puhul makstakse töötasult üksnes tulumaksu. Litsentsilepingule ei rakendu sotsiaalmaks ja seepärast ei teki töötajal õigust ravikindlustusele, töötuskindlustusele ega riiklikule pensionile. Tõlkimise juurest liikusin edasi kunstivaldkonda, kus kasutatakse samuti litsentsilepinguid. Mul võttis päris mitu aastat aega, enne kui sain aru, mis on litsentsilepinguga töötamise tagajärjed. Ükski kolleeg seda mulle ei öelnud. Ka Eesti Kunstiakadeemia, kus ma tollal õppisin, ei andnud mulle teadmisi maksusüsteemist, samal ajal kui mõned mu tööandjad olid õppejõud samas ülikoolis. Kui ma lõpuks mõistsin, mida litsentsilepingu alusel töötamine tähendab, otsustasin halbade töötingimuste ja petturlike lepinguvormide vastu võidelda ja kutsuda ka kõiki teisi enda ümber üles ettevaatusele.

Sa võtsin ise meiega ühendust pärast feministliku majanduse teemalist “Ära kaaguta” saadet. Oleme sellele palju tagasisidet saanud, seega majandusteema läks paljudele korda. Miks see sulle korda läks?

Kirjutasin möödunud aastal artikli riiklikust pensionisüsteemist just vabakutselise kunstitöötaja perspektiivist. Minu eesmärk oli ise süsteemi mõista, sest vaatamata sellele, et ravikindlustuse alustõed tegin endale selgeks juba kümmekond aastat tagasi, jõudsin pensionisüsteemi tundma õppimiseni alles hiljuti. Artikkel ilmus Vikerkaares ja selle pealkiri on “Pensionioraakel soovitab”. Pärast avaldamist jäi mind kripeldama, et feministlik perspektiiv artiklis jäi üldsõnaliseks ja puudulikuks. Kui kuulasin teie saates Kadi kommentaare pensionisüsteemi kohta, hakkas mul mõte uuesti jooksma ja feministlik vaatepunkt võttis selgema kuju. Ühtlasi mõistsin, et see on väga oluline teema. Eestis vaadatakse riiklik pensionisüsteemi iga viie aasta tagant üle ja tänavu analüüsib sotsiaalministeerium koostöös rahandusministeeriumiga jälle, kuidas riiklik pensionisüsteem toimib ja kogub parandusettepanekuid. Ma väga tahaks, et kuskil oleks feministlik organisatsioon, mis kritiseeriks Eesti pensionisüsteemi sooperspektiivist. 

Sotsiaalministeerium on meilt süsteemi kohta tagasisidet küsinud küll. Mis on praegused probleemid? Mida peaks tegema, et pensionisüsteem oleks õiglasem? 

Esmalt peaks veidi selgitama, kuidas Eesti pensionisüsteem üldse toimib. See on keeruline, see on mitu korda muutunud, mis teeb selle mõistmise raskeks. Ma ei ole veel 40-aastanegi, aga minu eluajal on olnud juba neli erinevat riikliku pensioni arvutamise mudelit. Eksisteerib kolm pensionisammast, esimene on riiklik pension, teine ja kolmas kogumispensionisambad. Teine ja kolmas sammas on investeerimistooted – inimene, kes tahab pensionit koguda, sõlmib lepingu pangaga ja hakkab sisuliselt väikeinvestoriks. Riik kasutab eri meetodeid, et julgustada inimesi pensionit koguma. Teise samba puhul paneb inimene sinna kaks protsenti oma palgast ja riik paneb neli protsenti juurde. Vähem on teada fakt, et need neli protsenti võetakse ära esimesest sambast. Kolmanda samba puhul kasutatakse tulumaksu edasilükkamise motivaatorit. Feministliku pilguga vaadates tuleks tähele panna, et soolises vaates on meeste ja naiste vahel käärid väga suured, mida vanemaks inimesed saavad. Investeerimise puhul tuleb mängu liitintress. Sooline palgalõhe, mis töötavate inimeste puhul eksisteerib, kasvab liitintressi mõjul teises ja kolmandas sambas veelgi sügavamaks pensionilõheks.

Palk ja sotsiaalsed garantiid on ühe mündi kaks külge. Illustratsiooni tegi Laura Vilbiks

Riik premeerib neid, kes ise koguvad. Kuna mehed koguvadki rohkem – mis on ka loogiline, sest neil on suuremad sissetulekud ja rohkem vara –, siis nad saavad ka rohkem riigipoolset boonust, mis soolist lõhet süvendab. Esimese samba pensioni puhul on sooline lõhe hästi väike, aga see on suur just teise ja kolmanda samba väljamaksete puhul.

Seda, miks esimese samba pension on ühtlasem, tasub lähemalt vaadata. Kuni aastani 1999 sõltus pensioni suurus pensionistaažist. Olenevalt sellest, mitu aastat oli inimene enne pensionile minekut töötanud, arvutati pensionilisa, mis makstakse juurde ühtlasele baasosale, mille suurus on tänavu 255 eurot. Staažiosa arvutamisel ei olnud oluline, kas inimene oli olnud koristaja või pangadirektor, kokku arvutati aastad. See annab praeguses pildis palju tooni. Mida kauem töötas inimene nõukogude ajal või kuni aastani 1999, seda võrdsem on tema pension eakaaslastega, seepärast on ka sooline lõhe väiksem. Tulevikus see muutub, sest 1999. aastal muudeti pensioni arvutamise mudelit. Kasutusele võeti kindlustusosa, mis sõltus makstud sotsiaalmaksust ja hakkas seega taastootma ebavõrdsust. Kui võtame näiteks alampalka teeniva koristaja ja metsaärika, kes saab suuri kasumeid ja kopsakat palka, siis nende pension ei ole tulevikus võrdne, vaid palkade erinevus kajastub ka väljamakstavas pensionis. Ebavõrdsus ei kasva liitintresside mõjul nagu kolmandas sambas, aga jääb pensioniikka jõudes alles. Eelmisel aastal loodi jälle uus pensionivalem, nüüd koguneb kindlustusosa asemel ühendosa. Mina täpselt aru saanud ei ole, millise loogika alusel see valem töötab. Sotsiaalkindlustusameti infoliinile helistades kuulsin mitu korda, et seda ei olevat võimalik telefoni teel seletada. Ühendosa peaks looma suuremat solidaarsust ja leevendama ebavõrdsust, mille lõi üksnes sotsiaalmaksu põhjal arvutatav pension. Nüüd arvutatakse kokku staažiosa ja kindlustusosa. 1. aprillil indekseeritakse pensionid ja pensionikonto registriväljavõttesse ilmuvad eelmise aasta andmed. Vaatasin sinna täna hommikul (intervjuu toimus 1. aprillil. Toim) ja teades oma pensioniosakute kogunemise ajalugu, tahtsin võrrelda uut ühendosa varasema kindlustusosaga, aga andmed ei olnud veel tulnud. Uue süsteemi eesmärk on natuke ebavõrdsust leevendada, aga mis mahus, ei oska ma öelda.

Feministliku majanduse keskmes on hooletöö, kas tasustamata või tasustatud kujul. Kui see on tasustatud, siis tehakse seda madalapalgalistes sektorites, näiteks hoolekandesektoris või lasteaias. Hooletööd teevad enamasti naised, keda pensionieas nii-öelda karistatakse selle eest, et nad on teinud madalapalgalist tööd või on tasustamata koduse hooletöö tõttu saanud vähe palgatööd teha. Samas lapsevanemale, kes on kasvatanud last vähemalt kaheksa aastat, tekib õigus saada pensionilisa. Seda õigust saab kasutada korraga üks vanem. Kaks vanemat peavad kirjalikult kokku leppima, kes seda õigust kasutab. Kui nad seda ei tee, siis jagab sotsiaalkindlustusamet selle õiguse nende vahel ära. Selline kokkulepe eeldab, et lapsevanematel on head suhted, et elatakse jätkuvalt koos, on head läbirääkimise ja enda maksma panemise oskused. Mulle tundub, et see ei tasanda lapsekasvatamisest tulenevat ebavõrdsust, kui öeldakse, et leppige kokku ja kui te ei lepi, siis jagame lihtsalt pooleks. Mis mõtteid see süsteem tekitab?

Kui te üleeelmises “Ära kaaguta” saates majanduslikust vägivallast rääkisite, siis meenus mulle just see näide. Rääkisin Vikerkaarele artiklit kirjutades ühe inimesega, kes ütles, et jah, mul on laps, kelle ma üksi üles kasvatasin, aga ma ei tea, kas lapse isa on nõus alla kirjutama, kui ma pensionile lähen. Mis tähendab seda, et kui nad kokkuleppele ei jõua, siis jagatakse see õigus nende vahel ära, hoolimata sellest, kes lapse üles kasvatas. Nii et see võib olla ka üks majandusliku vägivalla väljendusvorm. 

Lisaks vanaduspensionile on ju olemas ka teised pensioniliigid, näiteks toitjakaotuspension. Ka see sõltub panustatud sotsiaalmaksust. Näiteks kui laps kaotab oma vanema, siis sõltub toitjakaotuspensioni saamine sellest, kas surnud pereliikmel oli omandatud vajalik arv pensionistaaži.

Tallinnas, aprill 2022. Foto: Aet Kuusik

Aga milline oleks sinu meelest õiglane pensionisüsteem? 

Õiglane pensionisüsteem võiks võtta arvesse ebavõrdsust, mis ühiskonnas valitseb ja seda leevendada. Arvestama peaks seda, mida me kogesime koroonakriisi ajal. Kui igapäevakasutusse tekkis mõiste eesliinitöötaja, sai meile hästi selgeks, millised on ühiskonnas hädavajalikud tööd. Neid teevad inimesed, kes töötavad meditsiinisüsteemis ja poekassas, samal ajal kui osa inimesi, keskklass, oli kodus, tegi kaugtööd ja tellis süüa äppidest, mille tõid kohale vaesematest riikidest pärit tudengid. Me teame, et need hädavajalikud tööd on ühiskonnas alatasustatud. Õiglane pensionisüsteem ei karistaks pensionipõlves inimesi selle eest, et nad on teinud hädavajalikku tööd ega mõistaks neid jätkuvasse vaesusesse, vaid leevendaks seda ebavõrdsust, mis kapitalistlikus ühiskonnas eksisteerib. 

Kui mõelda feministlikule pensionisüsteemile, siis kõige olulisem on silmas pidada seda, et tasustamata hooletööd, näiteks lastehoidu või omastehooldust pakkuvad inimesed – enamasti naised – võtavad oma tööga ära koormust sotsiaalkaitsesüsteemilt, aga samal ajal ei saa nad teha karjääri või töötada kõrgesti tasustatud tööl. Nii et mida rohkem nad tasuta hooletöösse panustavad, seda vähem saavad nad ühiskonnalt vastu solidaarse hoole näol.

24
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Mai. Nõuame paremat riiki

Ukraina naised töötavad üle Eesti politsei- ja piirivalveametis Ukraina põgenike abilistena. Ukraina naised töötavad suurte poekettide köökides ja kaubapaigutajatena. Ukraina…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.