#3 Loa küsimisest. Ühe Eestimaa feministi märkmeid

Foto: Yourweirdsister

Mu igapäevaelu on väga feministlik ja mugav, ma tunnen end hästi ja enesekindlalt. Ent aeg-ajalt avastan ma end uutes venekeelsetes seltskondades, kust ma lahkun hinge põhjani üllatunult. Kusjuures üllatunud olen ma kahjuks negatiivses mõttes.

Hiljuti sattusin ühele ilusalongi üritusele. Osalesid (loomulikult) naised, kõik eri vanuses. Ühel hetkel läks jutt sellele, kas jätkata õhtut baaris, kas tasub sinna minna. Ja korraga toovad kaks tüdrukut vanuses 35–40 (enamasti räägitakse selles vanusest naistest, ent minu jaoks asub see piir mujal) kuuldavale fraasi, mis kõlab mu kõrvus hämmastavalt: “Ma pean helistama ja luba küsima.” LUBA KÜSIMA!

Selles situatsioonis on absoluutselt kõik kohutav. Kaks täiskasvanut, iseseisvat inimest, kes elavad 21. sajandil, töötavad ja omavad isiklikku sissetulekut, valivad sõna “luba küsima”. Oma abikaasadega nad ei lepi kokku, ei kooskõlasta, ei täpsusta ja isegi ei päri neilt, vaid küsivad luba. Ja see hirmutab, sest hoolimata asjaolust, et me kõik elame igati euroopalikus riigis, on meie, venekeelsete naiste reaalsus selline, et me oleme suhtes alluva rollis, mitte võrdsed partnerid.

Kui ma ütlesin, et mina ei pea kelleltki luba küsima, tegid kõik järelduse, et ma elan üksi. Mis rõhutab veel kord, et suuremasse osasse naistest suhtuvad nende mehed piisava lugupidamiseta, pidamata oma partneri puhul oluliseks võrdset kohtlemist ja võrdseid võimalusi.

Muidugi võib tunduda, et ma teen ühe olukorra põhjal ennatlikke järeldusi. Aga meenutame nüüd õige meie sõbrannasid, õdesid ja grupikaaslasi (isegi mitte emasid, tädisid või vanaemasid), kellel nende partnerid-abikaasad käsivad valada välja tee või riietada ümber laps, kuigi võiksid seda kõike vabalt ise teha. Või kui keegi tuletab juhuslikult meelde, et “mees peab loa andma”, “ta ei saa minust aru, kui ma ise otsustan” ja paljud teised sarnased olukorrad, kus naised tohivad teha ainult seda, mille jaoks nad on saanud oma partneri heakskiidu. Või kui naistelt oodatakse, et nad võtaksid mehe sõna kui käsku, mitte kui palvet või ettepanekut.

Tunnistan ausalt, et meenutan sageli, kuidas ma tolles olukorras üllatusin. Ja ehmatasin – sest kui palju minevikujäänukeid hoiab ikka veel kindlalt kinni oma kohast Eesti venekeelses elanikkonnas.

Loe eelmist lugu siit.

9
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka