fbpx

Humanitaartöötaja Aws Jubair: Türgis on LGBT+ inimeste vastu suunatud rünnakud sagenenud

Praid Istanbulis. Foto: Türgi LGBT Ühing / Flickr.com

Aws Jubair on Istanbulis tegutsev humanitaartöötaja, pagulas- ja LGBT+ aktivist. Ta on üks Amani projekti asutajatest, mis abistab LGBT+ põgenikke Istanbulis ning edendab LGBT+ õigusi Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas. Jubair töötab ka dialoogiprojektis De-otherize (Samastu), mis püüab Lähis-Ida põgenike ja lääne vahele luua sisukat koostööd, soodustada vastastikust mõistmist ning tõrjuda vihkamist ja ksenofoobiat. Feministeerium rääkis temaga LGBT+ põgenike õigustest ja kaitsest, konservatiivide õhutatud valimiseelsest vaenust ning kultuurist ja vähemuste olukorrast Türgis ning Iraagis üldisemalt.

Amani projekt abistab siinsamas Istanbulis LGBTQ+ põgenikke. Mida võiksime sellest teada?

Projekt Aman1 sai alguse 2017. aastal LGBTQ+ põgenike varjupaigana Türgis. Meie põhimissioon on luua turvaline koht, kus nad saaks end vabana tunda. Põgenikke on tulnud Süüriast, Iraagist, Iraanist, Afganistanist, Palestiinast, Marokost jm. Seejärel oleme hakanud edendama LGBTQ+ õigusi kõikjal Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika regioonis.

Mis neid Istanbuli toob?

See on neile on suhteliselt ohutu lähim sihtkoht. Nad tulevad lootuses, et Istanbul on moodne ja salliv linn. See on üsna tõsi, ent LGBTQ+ kogukonnale on õhkkond elamiseks siiski vaenulik. Nad eeldavad, et siin on turvalisem, aga tegelikult pole. Samas võib siit kergemini edasi liikuda, näiteks Euroopasse või Põhja-Ameerikasse.

Türgis on kujunenud poliitiline õhustik sääraseks, et vaenukõne ja isegi rünnakud seksuaalvähemuste vastu on tavalised. Reeglina ei lubata põgenikel seaduslikult töötada ning valimiste eel on nad tõsiselt sihikule võetud.

Neid siis diskrimineeritakse kahekordselt?

Jah, homofoobiat ja transfoobiat esineb rohkesti. Pagulased ei saa niigi vabalt reisida ega töötada. Elu muutub kiiresti koormavaks, kuna sarnaselt muude pagulastega töötavad LGBTQ+ inimesed mitteametlikult ja rahaga on kitsas, aga neid ekspluateeritakse, kuritarvitatakse ja rünnatakse veel enam. Unistusest saab järsku luupainaja. Neid vaevab ärevus. Meie missioon on pakkuda neile ulualust, hankida toit lauale ja toetada psühhosotsiaalselt, kuni nad jõuavad lõplikku sihtkohta.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

Mida teha, kui soovid Amani aidata või nende tegevuse heaks annetada?

Võid külastada Amani projekti veebi või Facebooki lehekülge. Kui soovid Awsi ja Amani tegevust rahaliselt toetada, palun tee seda siin.

Praegu on Türgis pagulasvastased meeleolud tugevamad kui iial varem. Paljud meist, kaasa arvatud ma ise, muretsevad, kui kaua saab siin viibida. Pagulasi hirmutatakse, õhtuti pelgavad nad ringi liikuda, bussi peale minna või araabia keelt kõnelda. Rünnakuist pagulaste vastu kuuleb igal nädalal. Eelmisel nädalal peksti kedagi meie kogukonnast Istanbuli kesklinnas ja talt võeti riided ära. Sääraste juhtumite tõttu esineb abisaajail vaimse tervise hädasid, nad on pidevalt stressi ja masenduse küüsis. Peaaegu kõigil on aasta jooksul või isegi viimastel nädalatel tulnud ette enesetapumõtteid. Mitu on tõepoolest enesetappu katsetanud, oleme pidanud neid haiglasse viima, sest nad on endale ohtlikuks muutunud.

LGBT+ kogukond Istanbuli praidil. Foto: Alican Koçdönmez, autodidactics.co
Milline on sinu enda lugu?

Olen iraaklane. Olin 12 aastat vana, kui 2003. aastal Iraagis sõda puhkes. Ma mäletan sõdurite lähenemist Bagdadile, tulevahetusi ja lahinguid. Varsti ründasid relvarühmitused ja terroristid eraisikuid. Nad tapsid meie kandis, Hay Al-Jamiaas rohkesti inimesi, teiste seas minu naabreid ja juuksuri, kelle juures ma olin käinud. Mu õpetaja sai surma, mu sõber samuti. Nad hukkusid sektide vägivallatsemises, mis oli USA sissetungi tõttu valla pääsenud.

2005–2006 plahvatasid kooli ees pommid. Ekstremistid lasid meie tänava lõpus politseijaoskonna õhku. Üks šiiidist koolilaps rööviti. Viiest paralleelklassist, millest igaühes oli 30 õpilast, jäi kooli alles kaks. Linnaosast või üldse Iraagist lahkus suur hulk elanikke.

Kolisime teise linnaossa. Kuna minu Palestiinast pärit ema ei kandnud pearätikut, siis keegi relvarühmitustele lähedane isik laskis lahti kuulujutu, et ta röövib lapsi. Olin 15-aastane, kui sõjavägi ja politsei tungisid meie majja ja võtsid ema kinni. 50 päeva hiljem lasti ta vabaks ja meil tuli taas kolida. Ühtlasi tekkis mul koolis raskusi, sest minust oli saanud ateist ja seda teati. Seepärast, et ma kuulasin metal’it ja nägin teistsugune välja, hakati mind ähvardama. Nimelt paistis kellelegi, et ma levitasin uut ideoloogiat. Mind loobiti kividega. Ma ei läinud enam kooli.

Mina polnud ainus. Igaühele, kelle riided või soeng olid teistsugused, tehti liiga. Emod või metal’ihuvilised olid neile ühtemoodi läänemeelsed. Emosid peeti geideks ja metal’ifänne satanistideks. Ekstremistid virutasid neile tänaval telliskividega pähe, et neid tappa. Iraagis muutus üha ohtlikumaks. Minu pere üritas riiki jääda, ent viimaks ei jäänud üle muud kui Türki põgeneda.2

Kas võiksid kirjeldada ühiskonda ja kultuuri, milles üles kasvasid? Kuidas muutis USA sissetung elu Iraagis?

Iraaklased pole olemuselt radikaalsed. Neile ei meeldi ekstremism ega religioosne võim. Võib-olla nad ei kannata ateismi (kuna olen ateist, on mind sõimatud ja löödud). Igatahes tahavad iraaklased koolis käia, heasse ülikooli pääseda, reisida ja töötada, nagu kõik inimesed igal pool. Lapsena käisin ma seltskonna pärast mošees, nagu kõik teisedki. Enne 2003. aastat oli tavaelu hea ja mõnus. Õppisime koraani pähe ja mängisime jalgpalli.

Kui tekkis võimuvaakum, asusid seda täitma kõige äärmuslikumad elemendid, sunniitlikes piirkondades Al Qaeda harud ja šiiitlikes piirkondades rühmitused, nagu Al Mahdi armee. Kuna nad olid valmis relvi haarama ja surma minema, muutusid nad mõjukaks. Nad on hästi organiseeritud ja väljastpoolt Iraaki toetatakse neid korralikult.

Režiim oli enne 2003. aastat küll jube, aga pärast seda oleme kogenud vaid ekstremistide võimutsemist. Nad pole alati valitsuses, aga argielu määravad just nemad. Teismelisena tahtsin sõduriks saada, kuna soovisin terroristidega võidelda. Pean end endiselt sõduriks, aga tõeline võitlus ei toimu relvade, vaid hoopis ideedega.

Seepärast ongi Iraagis aktivistid ohus. Kui vaadata, mis on Iraagis toimunud alates 2019. aastast, kui aktivistid tegid üleskutseid ja rahvaliikumine nõudis valjult muutusi, siis ekstremiste haaras hirm. Nad tungisid avalikult kallale meeleavaldajatele, kes polnud relvastatud. Peaminister astus küll tagasi ja toimusid erakorralised valimised, aga Iraani toetusega äärmuslased ei jäänud rahule. Nad kirjutasid aktivistide nimesid üles ja võtsid nad süstemaatiliselt sihikule. Paljud, kes olid muutusi taotlenud, põgenesid riigist. Mind võetaks samuti ette, kui ma Iraaki tagasi läheksin. Ent ma ei taha Iraaki hüljata; tunnen, et Iraak vajab mind, meietaolisi inimesi, kes on avatud ja nõuavad muutusi. Kui me aktiivselt ei osale, siis pole meil õigust kurta.

Istanbuli LGBTQ+ värvikas kogukond. Foto: Foto: Alican Koçdönmez, autodidactics.co
Mis viis sind üldistest konservatiivsetest väärtustest eemalduma?

Pean oma vanemaid tunnustama. Minu isa oli šiiit, ema sunniit ja varem ei seganud see kedagi. Pärast 2003. aastat hakati meie sunniitlikust kodukandist võitlejaid värbama. Saddami languse järel tundsid sunniidid, et neilt on võim käest võetud, ja seepärast vihkasid nad Ameerikat.

Šiiidid olid samuti vihased, sest “uskmatud” olid relvadega meie maale tulnud. Vastuhakk okupatsioonile sai moraalinõudeks. Isegi, kui 95% elanikkonnast relvi ei haaranud, leidus ikkagi neid, kes olid selleks valmis. Varem ei kõnelnud me kordagi džihaadist ega sõdimisest, kuna selleks puudus põhjus. Siis muutus see aktuaalseks. Käisin minagi koos teistega mošees ja mu isal tärkas mure, et mulle võidakse ajuloputust teha.

Ramadaanikuul võttis isa minu kõrval istet ja küsis, miks ma paastun. Vastasin, et jumal oli nii käskinud. Ta küsis, kuidas ma tean, et jumal on olemas. Varem polnud ma kunagi jumalas kahelnud. Jumal oli kindlasti olemas, nii nagu õhk ja vesi. Korraga tundsin, et isal oli tõsi taga. Pärast aastapikkust järelemõtlemist hakkasin ateistiks.

Koolis anti usuõpetust iga päev. Need, kes otsustavad usuõpetajaks saada, pole reeglina liberaalid, vaid konservatiivid. Meie õpetaja rääkis paljugi sellist, millega ma ei saanud nõus olla. Ta kritiseeris kristlasi ja kõneles vajadusest islamistliku valitsuse järele. Mina vaidlesin tihti vastu. Arvasin, et kui esitan vastandlikke seisukohti, siis ärgitan teisi lapsi järele mõtlema, selle asemel, et kohe õpetajaga nõusse jääda. Õpetaja ärritus ja vihastas mu peale palju kordi.

Mu ema polnud ateist, aga ta oli haritud, töötas ajakirjanikuna ja arvustas oma ühiskonda, patriarhaati, soorolle ja topeltstandardeid. Ta harjutas mind ühiskonda kriitiliselt suhtuma, selle asemel, et küsitlemata kõigega nõustuda.

Pöördume selle juurde tagasi, miks seksuaalvähemused proovivad Iraagist lahkuda? Iraak ja teised riigid regioonis on pigem konservatiivsed ja patriarhaalsed ühiskonnad, kus aeg-ajalt esineb kõige toksilisemaid näiteid maskuliinsusest. Pean silmas näiteks juhtumeid, kui geivaenulikud heteromehed vägistavad geisid nende seksuaalsuse pärast, et neid “karistada”, tuues aeg-ajalt põhjuseks, et homoseksuaalsus on islamiga vastuolus.

Asi on võimus. Nad arvavad, et inimene, kes vägistab ja penetreerib, on tugevam. Alistuv inimene, keda penetreeritakse, tema jääb justkui häbisse. Muidugi ei õigusta seda ehtsad usklikud, kes on tõeliselt kombekad, aga leidub neidki, kes on lihtsalt homovaenulikud ja toovad usulisi keelde ettekäändeks, et seksuaalset rünnakut toime panna.

Siis võib edasi arvata, et sama loogika kohaselt, kui mees ja naine on vahekorras, langeb sääraste inimeste arvates naine samamoodi häbisse? Seks on midagi räpast?

Hea küsimus. Kui nad kedagi sõimavad, siis nad ütlevadki, et tema ema või õde kepitakse läbi. Nende arvates on seksimine kuidagi räpane, himur, häbiväärne. Kellegi õele või emale seksuaalses kontekstis osutamine tähendab alandamist – naine tõmmatakse läbi, aga mehel on mõnus.

Asi on hierarhias, suhtumises meestesse ja naistesse ning nende rollidesse. Mehed on hierarhias kõrgemal ja võivad lõbutseda; naised on naudingute pakkumiseks ja neil ei pea mõnus olema. See on ebaterve, seksi vääritimõistmine.

Sellest häbi kehtestavast põhinormist on johtunud palju inimõiguste rikkumisi. Põhjus, miks mehed ei luba naistel väljas käia, on takistada neid seksimast, eriti väljaspool abielu. Niinimetatud seadusvastast seksi peetakse perele tõsiseks häbiks, nii et naistelt riisutakse vabadus õppida, töötada või reisida. Naistel ei lubata üksinda väljas käia, vaid neil tuleb kodus istuda. Isegi vennal on õigus oma õde käsutada. Samas paljud on seksuaalselt allasurutud ja frustreeritud. Meie ühiskond on silmakirjalik, nagu konservatiivsed ühiskonnad ikka.

“Armastus. Geiarmastus!” Praid Istanbulis. Foto: Foto: Alican Koçdönmez, autodidactics.co
Oled selle kõik seljataha jätnud ja seejuures saanud ise Türgis pagulaseks. Milline on olnud sinu kogemus?

Tulin siia põgenikuna 2011. aastal, siis toimusid İstiklalil3 veel praidirongkäigud. Nüüd on see teema politiseeritud. Eelmisest aastast peale oleme kuulnud paljusid juhtivaid poliitikuid LGBTQ+ inimesi vaenamas. Kuna Türgi avalikkus on enamjaolt konservatiivne, tulevad säärased jutud populaarsust otsivaile poliitikuile kasuks. LGBTQ+ kogukonda märgatakse rohkem, aga mitte heas mõttes. Siinsed olud on pigem halvemaks läinud ja tõenäoliselt lähevad valimiste liginedes veelgi keerulisemaks.4

Minule, nagu teistelegi, on see olnud kestev heitlus. Tunnen pidevalt ärevust ja olen enesetappu kaalunud. Elu Türgis on pagulasele väga stressirohke. Õigusi pole, puudub vabadus töötada või reisida… Kõige raskem on lakkamatu ebakindlus, teadmine, et siin pole mingit tulevikku ja pidev ebaselgus, mis võib veel juhtuda. Ekspluateerimise ohvriks langemine või rahapuudus – see kõik muserdab veelgi enam. See on süsteem, mis inimesi psüühiliselt lõhub. Mina sain abi mõtestatud tegevusest ja mõttekaaslaste leidmisest. Siin regioonis eeldatakse, et mehed on raudsed ja saavad ise hakkama. Kui ma kogusin teisi abistades vilumust, hakkasin ka enda vaimsele tervisele abi otsima. See on tõesti aidanud.

Aitäh, et jagasid oma läbielamisi. Mis innustas sind inimõiguste valdkonnas just seksuaalvähemusi kaitsma?

Töötamine LGBTQ + õiguste heaks vihastab islamiste. Paljud neist ei salli geisid ega transsoolisi inimesi. Ent mina usun inimõigustesse; iga inimene väärib austust ja lugupidamist. Töötan nende eesmärkide nimel, teades, kuidas ühiskond neid vähemusi kohtleb. Minu ühiskond võib olla julm. Ateistina ma tean, mida tähendab olla “teistsugune”. Midagi haavatavate inimeste heaks teha on moraali ja au küsimus. See pole midagi pealispinnalist, vaid puudutab konkreetsete inimeste elu, turvalisust ja vaimset tervist. Kui me edu saavutame, siis pole maailm enam nii hullumeelne.

Kas tänapäeval on sellisele projektile lihtne toetust leida?

Enne pandeemiat oli lihtsam. Inflatsiooni tingimuses ja turvalisuse murede tõttu peame hoolsalt valima, kuidas oma tööst rääkida või kui palju end näidata. Oleme mures, et meid leiavad valed inimesed või valitsus astub meie vastu tegutsema. Me ei tohi kordagi õiget tasakaalu unustada.

Kuidas abivajajad teid leiavad?

Info levib suusõnal, läbi ühismeedia või organisatsioonide, kellega me koostööd teeme.

Lähis-Ida LGBTQ+ kogukond. Foto: Baran Lotfollahi, Iraan / Flickr.com
Õnnestumised?

Neid on külluses. Aastate jooksul oleme abi osutanud ligemale tuhandele inimesele. Nad on siirdunud Kanadasse, USA-sse, Saksamaale, Soome jm. Kui kuuleme, et nad pole enam ohus, on tööd leidnud ning jalad alla saanud, siis oleme rahul ja tunneme, et sedapuhku on asi joones. Vahetevahel on kordaminekuid siingi, Istanbulis.

Kas oled igasugustest raskustest hoolimata täheldanud inimõiguste vallas siiski edasiminekut? Kõigele vaatamata olen ise märganud, et eriti noored inimesed Türgis tunnistavad avameelsemalt, kes nad on, ning paljud vähemused regiooni riikides on hakanud oma identiteedist vabamalt kõnelema. Kas sa oled samuti täheldanud, et hoolimata regiooni konservatiivsete patriarhaalsete poliitikute taotlustest liiguvad ühiskonnad ometi edasi?

Olen nõus. Arvan, et liigume tsivilisatsioonina edasi. Homo- ja transfoobiat aktsepteeritakse vähem. Selles on oma roll olnud ühismeedial ja isegi Netflixil. Terve maailm on nüüd ühendatud. Lähis-Idas on küll tugevaid tabusid ja barjääre, aga see on siiski avatum kui 20 aasta eest. Iraagis pooldab rohkem inimesi LGBTQ + õigusi kui kunagi varem. Aeg on meie poolt, aga kui me midagi ei tee, siis enam mitte. Võime näha, et tagasilangusi tuleb isegi demokraatias ette. Teised jõud pingutavad samuti, et ühiskondi endale meelepäraselt muuta. Võitlus on kõikjal sama – progressiivsed hääled konservatiivsete või teokraatlike elementide vastu meie ühiskondades.

8. märtsi naistemarsil Istanbulis on fookuses ka LGBTQ+ õigused. Foto: Hille Hanso
Mis on su sõnum Feministeeriumi lugejaile?

Meil kõigil on teatud privileege, ükskõik, kes oleme. Jah, ma olen pagulane Iraagist ja olen paljude hädade – süsteemse sotsiaalse ja finantsilise kitsikuse ja psüühiliste probleemide – küüsis viibinud. Siiski on minu privileeg olla cis-heteromees. Igaühel tuleb mõelda oma privileegidele ja aru saada, et paljud teised on raskustes, kuna neil pole samu eeliseid.

Sellest ei piisa, kui oma privileege teadvustada. Vaja on tegutseda ja näidata üles solidaarsust inimestega, keda taga kiusatakse. Alustage nende häälte toetamisest, kes mõtlevad progressiivselt ja pingutavad muutuste teostumise nimel.

Kas oskad soovitada raamatuid, filme või blogisid, mille varal lugejad saaks teemasse veelgi süveneda?

Sobivad kõik Nawal El Saadawi raamatud!

5
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Sõnastik. Incel

Incel’id on kogukond ja liikumine, kes identifitseerib ennast tahtevastase tsölibaadi kaudu. Nimetus incel koosneb kahest ingliskeelsest sõnast – involuntary (tahtevastane)…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.