Avameelselt kehast: vabatahtlik steriliseerimine

Foto: Rodion Kutsaev, Unsplash CC

Sain aasta alguses 35 ja mul oli ammu plaanis olnud teha sel puhul endale (ja planeedile) kingitus ning võtta ette steriliseerimisoperatsioon. Kolmandat last ma nimelt saada ei taha.

Kaks last on minu jaoks täiesti piisav ning ma ei leia, et minu kohus oleks Eesti iivet tõsta ja maksumaksjaid juurde sünnitada (üks laps emale, üks isale ja üks riigile). Ka kolmanda lapse saamise 500 euroga igakuine “premeerimine” ei pane mind ümber mõtlema. Õigupoolest ootan kestvamat tuge juba esimeste laste puhul. Üksikvanemana tean oma vaimset, füüsilist ja majanduslikku piiri väga hästi.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Steriliseerimine on naise munajuhade sulgemine või läbilõikamine raseduse vältimiseks või mehe seemnejuhade sulgemine või läbilõikamine viljastamise vältimiseks. Eestis võib inimest steriliseerida üksnes tema enda soovil kirjaliku sooviavalduse alusel. Täisealist teovõimelist isikut võib steriliseerida, kui esineb vähemalt üks järgmistest tingimustest:

1) isikul on vähemalt kolm last;

2) isik on vanem kui 35-aastane;

3) rasedus ohustab naise tervist;

4) muud rasestumisvastased vahendid on vastunäidustatud;

5) isikul on oht saada raske vaimse või kehalise tervisekahjustusega laps;

6) isiku haigus või tervisega seotud probleem takistab lapse kasvatamist.

(Allikas: Riigi Teataja)

Haiglate kodulehtedelt leiab steriliseerimise kohta põhjalikku infot, infovoldikul on kirjeldatud terve protseduur alates eelnevast päevast kuni kojuminekuni.

Steriliseerimisplaanist rääkisin oma lähikonnas üsna avameelselt ja olen kuulnud seinast-seina arvamusi. Toetavate sõnade kõrvale ka näiteks seda, et ma olen alati natuke teistmoodi olnud, et pärast hakkan kahetsema, sest tulevikus ehk tahaks ikka pesamuna saada ja veelkord väikeste jalgade padinat kuulda. Kõige rohkem olen silmitsi seisnud aga ühe konkreetse küsimusega: äkki ma ei peaks nii radikaalselt oma reproduktiivvõimesse sekkuma, sest võibolla leian veel uue mehe, kes võib ju oma last tahta. Taoline kahtlus lipsas isegi günekoloogi juures meditsiiniõe suust.

Enne operatsiooni

Günekoloog tegi kõigepealt kiire nõustamise. Ütles, et kui see on mul kindel plaan, siis asjad käivad nii: kuu aja pärast on operatsiooni aeg, nädal enne helistatakse ja küsitakse, kas ma tulen. Samuti kirjeldas ta operatsiooni protseduuri, andis infovoldiku laparoskoopia kohta ja paberid, mis tuleb täita anestesioloogi jaoks ning väga olulised dokumendid informatsiooniga steriliseerimisest, kus on kirjas ka nõustamise kuupäev, fikseerimaks fakti, et ma olen kuu aega asja üle järele mõelnud. Üks päev enne operatsiooni tuleb haiglasse minna, vastata küsimustele oma tervisliku seisundi kohta. Siis minnakse koju tagasi pöialt hoidma, et päevad ei hakkaks, sest menstruatsiooni ajal operatsiooni ei tehta.

Operatsioonile pääsesin ma teisel katsel, sest esialgu kirja pandud päevaks sain ma silmapõletiku. Jällegi ei tulnud puudu kommentaaridest mõnelt tuttavalt, kes arvasid, et ehk see on märk universumilt, et ma operatsioonile minema ei peaks. „See on nii lõplik, oled sa ikka päriselt kindel?“

Kuna enne operatsiooni selgitati põhjalikult sekkumise käiku, siis õppisin ka oma keha palju paremini tundma. Asjast rääkides tekkis kuulajatel palju korduma kippuvaid küsimusi, näiteks: „Kui munajuhad ära võetakse, kuidas need munasarjad seal siis edasi on?“ (nii nagu ennegi, munajuhad ei hoia munasarju paigal), „Kuidas see su kehakaalu mõjutab?“ (mitte kuidagi, sest sterilisatsioon ei põhjusta menopausi) ja „Kas need munajuhad siis annetatakse?“ (väljavõetud munajuhasid ei annetata, vist läks küsijal munarakkudega segamini). Kui varem kehtis reegel, et munajuhad lõigatakse lihtsalt läbi, siis nüüd võetakse need soovi korral ka välja. Munarakud küpsevad korra kuus nagu ikka ka pärast steriliseerimist, aga nüüd imenduvad nad kehasse, mitte ei välju koos menstruatsiooniga. Menstruatsioon ära ei jää.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

Steriliseerimise ja vasektoomia üldine statistika

Andmed näitavad, kui palju on raviarvetel steriliseerimisele viitavaid protseduure märgitud, mis ei anna infot steriliseerimise põhjuste, põhjendatuse ega vajaduse kohta (allikas ja kommentaar: Eesti Haigekassa).

Kuidas kõik käis

Operatsioonipäeval pidin haiglasse kohale jõudma kell seitse hommikul. Protseduure tehakse elavas järjekorras, kes esimesena jõuab, see varem operatsioonile saab. Eelmisel päeval ei tohtinud enam süüa ega juua pärast kella kümmet õhtul, kuna operatsiooniks tehakse üldnarkoos. Mõõdeti vererõhku ja anti topsiga kaasa üks valuvaigisti. Ja siis algas ootamine. Palatis oli peale minu veel kaks naist, kes olid haiglas eri põhjustel ning oma ooteaega veetsime maast ja ilmast rääkides. Huvitav, kuidas sellises mitte just igapäevases olukorras võõrastele südamepuistamine nagu iseenesest tuleb …

Operatsioonilauale kutsuti mind lõpuks pärast seitset tundi haiglas. Olin üldnarkoosi pärast pisut ärevil, kuna ei olnud seda varem kogenud. Asjata; ma pole tükk aega nii hästi maganud. Kui üles ärkasin, tuli minu juurde operatsiooni teinud arst ja ütles, et kõik läks plaanipäraselt ja ma võin natuke veel pikutada, enne kui mind palatisse viiakse. Palatisse jõudes lubati mul lõpuks ometi vett juua. Ma arvan, et ebamugavaim kogu protseduuri ajal oligi 20 tundi joomata olemine. Narkoosist toibusin üsna kiiresti, sõin õhtusöögi ja võisingi koju minna. Pärast operatsiooni ei olnud kuu aja jooksul lubatud saun, ujumine, kuum vann, tampoonid, raske füüsiline koormus ja seksuaalelu. Ma ei küsinud, kas see käib igasuguse seksi kohta või ainult traditsioonilise. Operatsioonist taastumine läks mul kiiresti ja valutult.

Punkt küpsenud otsusele

Steriliseerimist peetakse radikaalseks otsuseks, aga minu jaoks on see nagu iga teine valik, mida inimene oma kehaga seoses teeb ja mis läbi mõelda tuleb. Minu jaoks on pigem veider see, et välja on mõeldud kohustuslik laste arv või sobilik vanus, mil inimene justkui peaks selle otsuse langetamiseks küps olema. Soomes on see iga muide 30, laste arvu ei loeta.

Autor. Foto erakogust

Mina olin steriliseerimise otsusega jõudnud harjuda juba alates teise lapse sünnist viis aastat tagasi ja oleksin soovinud seda teha palju varem. Protseduur ise oli nagu punkt otsusele, mida sellised asjad nagu ootamatu silmapõletik ei kõiguta. Ka küsimus ühestki “uuest mehest”, müstilisest olendist tulevikust, kes kindlasti oma last nõuab, mind ümber ei veennud. Kui nüüd järele mõelda, siis sellise nõudmise puhul ei jääks mul ka steriliseerimata muud üle, kui see inimene lihtsalt kuhugi mujale suunata. Loodan ka praegu, et ma selliste potentsiaalsete partneritega ei kohtu.

Ammugi ei hakanud ma kahtlema tuttavate “Ära tee, pärast kahetsed!” keelituste tõttu. Olen veendumusel, et palju õiglasem on kahetseda seda, et pesamuna pole, kui seda, et pesamuna on. See on minu viis vastutust võtta. Kaasnähtusena tunnen kergendust, sest mul kulub tulevikus vähem raha rasestumisvastastele vahenditele, sest pean arvestama üksnes võimalike kondoomikuludega.

Ning praegust poliitilist olukorda vaadates – kui avalikku kõnepruuki on siginenud sõnumid, kus naistearste oma töö tegemise pärast halvustatakse – paistab tulevik mulle kui naisele üsna tume ja mõtlen tahes-tahtmata, et sain vist asja täitsa õigel ajal tehtud. Ma ei taha, et keegi teine minu keha üle otsustaks peale mu enda.

(Loo autor on toimetusele teada.)

44
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka