Soovimatud nõuanded ja kahemõttelised komplimendid ehk Kus peidab end kaalustigma?

Foto: Yunmai. Unsplash

Kas sa võtaksid ravimit, mis lubab sulle pikemat eluiga, sotsiaalset turvatunnet, lõputut õnne ja enesekindlust? Kas võtaksid, kui teaksid, et see ravim on 95% tõenäosusega ebaefektiivne ning võimalike kõrvalmõjude hulka kuuluvad meeleolu, enesehinnangu ja libiido langus, väsimus, unehäired, seedeprobleemid ja ärevus? Ei? Aga just midagi sellist kirjutame ikka ja jälle välja iseendale ja üksteisele, oma lähedastele ja tuttavatele, inimestele, keda me ei tunne, keda isegi kunagi näinud pole. Ma räägin tahtlikust kaalulangetusest.

Meie kultuur on dieedikultuur

Me idealiseerime kõhnust, seostame seda headuse ja iluga. Kõhn olla tähendab olla tsiviliseeritud ja elegantne, distsiplineeritud, vastutustundlik. Kõrgema klassi inimene. Ja muidugi – tervislik. 

Kuigi põhjused, miks me kaalulangetuse kaudu ise turvatunnet otsime või seda teistele peale surume, on komplekssed – põimides rassismi, seksismi, klassismi ja muid diskrimineerimise vorme – võtab tervislikkus või hirm selle puudumisest kõige nähtavama koha. Sellele aitab kaasa varjatud eeldus, et kaalulangetus on igaühe jaoks võimalik, vajalik, kasulik ning ohutu. Kas on?

Meil on 70 miljardi dollari suurune dieeditööstus ja mitte ühtegi tõestatud viisi, mis näitaks, et tahtlik kaalulangetus oleks pikas perspektiivis võimalik. Ka kõige kvaliteetsemad uuringud näitavad, et enamik kaalulangetuskatsetest luhtuvad (McEvedy et al., 2017; Nordmo et al., 2019). Tahtlik kaalulangetus ning piiratud toitumine on ühed tugevamad tulevast kaalutõusu ennustavad tegurid (Pietiläinen et al., 2012; Siahpush et al., 2015) ja kui kaal lõpuks taastub, kaovad ka kaalulangetusperioodiga seotud tervisekasud (Ge et al., 2020). Me ei räägi siinkohal tahtejõu puudumisest või valedest valikutest, vaid võimatust võitlusest inimkeha vastu. Me teame, et kehakaal ning selle tundlikkus keskkonnamuutustele on suuremas osas geneetiliselt määratud, nagu pikkuski (Stunkard et al., 1990). Me teame, et tahtlik kaalulangetus aktiveerib kehas võimsad neuroloogilised, hormonaalsed ning metaboolsed mehhanismid, mis langetavad energiakulu ja motivatsiooni ning tekitavad näljatunnet ja toidumõtteid, kuni kaotatud kilod on tagasi võidetud ja keha end jälle turvaliselt tunneb (Hall et al., 2018; Sumithran et al., 2013).

Foto: Ursula Games. Unsplash

Pinguta!

Vahel öeldakse, et kui kaalulangetus tõesti nii raske on, siis järelikult peab veel rohkem pingutama. Tervise nimel. Samas on pea kõik pikaajalised kehakaalu ja tervist puudutavad uuringud korrelatsioonipõhised – need võimaldavad meil järeldada, et suurem kehakaal võib küll olla seotud suurema riskiga, kuid me ei saa liiga enesekindlalt öelda, et see on suurema riski otsene põhjustaja. Enamasti ei tea me, kas ja millisel määral kogevad uuringuis osalejad kehakaaluga seotud sotsiaalset ja psühholoogilist stressi, milline on nende suhe toidu ja oma kehaga, milline on nende kogemus tervishoiusüsteemi ja selle kättesaadavusega.

Kaalustigma – kehakaalu põhjal stereotüüpimine, sotsiaalne tõrjumine ja diskrimineerimine – on dieedikultuuris idealiseeritud kõhnuse teine pool, üks häbimärgistamise viise, mida kipuvad aktsepteerima ja toetama ka need, kellele see on suunatud (Brewis et al., 2011). See on peitnud end meie rahvatervise poliitikasse ja tervishoidu, tööturule, meediasse ja meelelahutusesse, meie igapäevavestlustesse ja kõige intiimsematesse mõtetesse selle kohta, kes me oleme, mida on meil maailmale pakkuda ja mida vastutasuks väärime. 

Kaalustigma peidab end nõuannetes, mida pole küsitud, halvustavates pilkudes, tegemata puudutustes. See peidab end sõbras, kes kiidab igat väiksematki märki kaalulangusest, justkui see oleks iga suurema kehakaaluga inimese soov ja kohustus. See peidab end tervishoiutöötajas, kes pöörab suurema kehakaaluga patsiendi puhul rohkem tähelepanu tema kaalule kui konkreetse tervisemure lahendamisele, justkui oleks suurema kehakaaluga inimese iga haigus tema enda süü. Tervishoid on raporteeritud kui teine kõige sagedasem stigmatiseerivate kogemuste allikas, millest eespool vaid meie endi pereliikmed, kõige sagedami meie enda emad (Puhl and Brownell, 2009).

Foto: Diana Polekhina. Unsplash

Häbi kahjustab

Suurema kehakaaluga inimeste jaoks on stigmatiseerivad kogemused sagedased, pea igapäevased (Vartianian et al., 2018). Stigma, isegi selle kahtlus või ootus, kahjustab otseselt ja kaudselt füüsilist ja vaimset tervist (Daly et al., 2019; Wu and Berry, 2017), soodustab depressiooni ja ärevust, kehva enesehinnangut ning negatiivse kehakuvandi teket. Kuna kaalustigma on ühiskonnas normaliseeritud ning selle allikad tihti meile niivõrd lähedal, kannatavad paljud sellega üksi. Vahel ei oska me seda isegi märgata ega nimetada, mistõttu jäävad meile teised, varjatud toimetulekumehhanismid nagu õigeaegse arstiabi edasilükkamine, sotsiaalne tagasitõmbumine, füüsilise aktiivsuse vältimine ning toidu range piiramine.

Kaalustigma tõttu kannatavad rohkem naised ning need, kes elavad suuremas kehas, kuid see võib mõjutada meid kõiki. Kõige enam kahju teeb kaalu stigma siis, kui selle omaks võtame. Kui nõustume levinud eelarvamustega ja võtame teiste häbi enda kanda. Omaksvõetud stigma ja kõhnuse ideaal teeb meid haavatavaks dieedikultuuri sõnumitele. See paneb meid uskuma, et kui allutame oma keha vägivaldselt kultuurinormidele, teeme seda enda heaolu nimel ja et see on väärt kõiki tahtliku kaalulangetusega seotud riske. See paneb meid meie enda keha ja seeläbi iseennast, oma kogemust, oma valikuid, oma võimekust, umbusaldama.

Foto: Monika Kozub. Unsplash

Söömata jätmine kui kinnisidee

Millal nõustusime me sellega, et täiskasvanud naise jaoks on normaalne süüa 1200 või 1500 kilokalorit päevas – energiakogus, mida kaalu langetamiseks tihti soovitatakse ning mis on võrreldav piirkondadega, kus inimesed kannatavad alatoitumise all ning ei ole nälja tõttu võimelised ühiskonnaelust tähenduslikul viisil osa võtma? Kui teise maailmasõja ajal, nüüdseks nüüdseks tuntud Minnesota Starvation Studys uuriti, kuidas mõjub nälgimine kehale ja psüühikale ning kuidas võiks sõja tõttu nälginud kodanikke taas toita, piirati uuringus osalenud meeste päevast energiakogust 1800 kilokaloriga (Kalm and Semba, 2005). See on kogus, mida uuringu autorid nimetasid „poolnälgimiseks“, kuid mis siiski tekitas sümptomeid nagu külmatalumatus, väsimus, letargia, pearinglus, lihasvalud, koordinatsioonihäired ja nõrkus. Minnesota uuring näitas, kuivõrd oluliselt mõjutab toit ja selle puudumine meie hoiakuid ja iseloomu. Osalejad kirjeldasid, kuidas nad muutusid endassetõmbunumaks ning apaatsemaks, kuidas neil kadus huvi kõige muu kui toidu vastu, kuidas toidust ja söömisest sai kinnisidee. Uuringu juhtiv autor pidas tol ajal oluliseks järeldust, et demokraatia ning riigi ülesehitamine ei saa olla võimalik ühiskonnas, mille populatsioonil ei ole ligipääsu piisavale kogusele toidule.

Meie kultuur on dieedikultuur. Naomi Wolf on öelnud, et selle kultuuri tuumas ei peitu tegelikult ühiskondlik kinnisidee naiste headusest ja ilust, vaid kinnisidee naiste kuulekusest. Ja kas pole nii, et võimatult kauget iluideaali taga ajav naine ei võta ühiskonnas mitte ainult füüsilises, vaid igas muus mõttes, võimalikult vähe ruumi? 

Dieedikultuuris ei peitu tegelikult ka kinnisidee tervislikkusest, vaid selle näilisusest, selle etendamisest. Kui hooliksime tervislikkusest, siis ei astuks me võitlusesse suuremate kehade vastu, vaid räägiksime sellest, kuidas igaüks saab toetada oma tervist – jätkusuutlikult, heaolu ja elukvaliteeti hoides – kehakaalust olenemata (Barry et al., 2014; Carlsson et al., 2014; Matheson et al., 2012). Me räägiksime sotsiaalmajanduslikust kontekstist, tervishoiu ja tervislike harjumuste võrdsest kättesaadavusest, kuuluvustundest, kõigi kehade väärikast kohtlemisest. Kehakaalu ja tervislikkuse vahele võrdusmärgi tõmbamine on tihti hoopis viis, kuidas kaalustigmat ühiskondlikult aktsepteeritud moel edasi kanda.

Kui tahtlik kaalulangetus oleks ravim, ei kirjutaks ükski arst seda välja. Teades, et see toob rohkem kahju kui kasu ning saame teha paremini – lõpetame ka ise selle väljakirjutamise.

 

Allikad

Brewis, A. A., Wutich, A., Falletta-Cowden, A., Rodriguez-Soto, I. (2011) Body norms and fat stigma in globaal perspective. Current Anthropology, 52:269-276

Daly, M., Sutin, A. R., Robinson, E. (2019) Perceived weight discrimination meediates the prospective association between obesity and physiological dysregulation. Psychological Science, 30:2001-2013

Ge, L., Sadeghirad, B., Ball, G. D. et al. (2020) Comparison of dietary macronutrient patterns of 14 popular named dietary programmes for weight and cardiovascular risk factor reduction in adults: Systematic review and network meta-analysis of randomised trials. BMJ, 369:m696

Hall, K. D., Kahan, S. (2018) Maintenance of lost weight and long-term management of obesity. Medical Clinics of North America, 102(1):183-197

Kalm, L. M., Semba, R. D. (2005) They starved so that others be better fed: Remembering Ancel Keys and the Minnesota experiment. The Journal of Nutrition, 135(6):1347-1352

McEvedy, S. M., Sullivan-Mort, G., McLean, S. A., Pascoe, M. C., Paxton, S. J. (2017) Ineffectiveness of commercial weight-loss programs for achieving modest but meaningful weight loss: Systematic review and meta-analysis. Journal of Health Psychology, 22(1):1614-1627

Nordmo, M., Danielsen, Y., S., Nordmo, M. (2019) The challenge of keeping it off. A descriprive systematic review of high-quality, follow-up studies of obesity treatments. Obesity Reviews, 21:e12949

Pietiläinen, K. H., Saarni, S. E., Kaprio, J., Rissanen, A. (2012) Does dieting make you fat? A twin study. International Journal of Obesity, 36:456-464

Siahpush, M., Tibbits, M., Shaikh, R. A., Singh, G. K., Kessler, A. S., Huang, T. T-K. (2015) Dieting increeases the likelihood of subsequent obesity and BMI gain: Results from a prospective study of an Australian National Sample. International Journal od Beheavioural Medicine, 22(5):662-671

Stunkard, A. J., Harris, J. R., Pedersen, N. L., McClearn, G. E. (1990) The body-mass index of twins who have been reared apart. The New England Journal of Medicine, 322:1482-1487

Sumithran, P., Proietto, J. (2013) The defence of body weight: A physiological basis for weight regain after weight loss. Clinical Science, 124:231-241

Vartanian, L. R., Pinkus, R. T., Smyth, J. M. (2018) Experiences of weight stigma in everyday life: Implications for health motivation. Stigma and Health, 3(2):85-92

Wu, Y-K., Berry, D.C. (2018) Impact of weight stigma on physiological and psychological health outcomes for overweight and obese adults: A systematic review. Journal of Advanced Nursing, 74:1030-1042

19
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Püha peegelpilt

Dokumentaalfilm „Keha võitlus“ näitab muu hulgas, et wellness-tööstus on kaalujälgimise koha üle võtnud, aga eesmärk pole ikka veel tervis, vaid…

Sõnastik: kehahäbistamine

Kehahäbistamine on enda või teiste häbistamine füüsilise välimuse põhjal. Kehahäbistamisega kaasneb mõtteviis, et alati tuleks enda keha juures midagi muuta…

Sõnastik: kehakuvand

Kehakuvand koosneb arusaamadest, reaktsioonidest ja hinnangutest, mida inimene oma füüsilise keha kohta annab. See on pidev protsess, mida mõjutavad füsioloogia…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.