fbpx

Menopaus ja perimenopaus. Mis need on ja keda need puudutavad?

Illustratsiooni tegi Kadi Estland

Naistearst, seksuaalmeditsiini arst ja seksuaalnõustaja Marie Abel selgitab üht ala- ja väärkäsitletud teemat, mis puudutab vähemalt poolt elanikkonnast. See teema on menopaus.

Kuigi (peri)menopausist ei kiputa väga (asjalikul moel) rääkima, puudutab see kõiki inimesi, kellel on või olid munasarjad ja/või emakas ning kõiki inimesi, kes nende inimestega kokku puutuvad. Ühest küljest on (peri)menopaus naiste teema, aga samal ajal on see teema laiem ning puudutab ka inimesi, kes ei identifitseeri end naistena (nt mittebinaarsed inimesed, kellel on emakas, transmehed jne). Cis-naistegi menopaus on läbi ajaloo olnud alatähtsustatud, alauuritud, alavääristatud, väärmõistetud ning väärkäsitletud. Paternalistlikus ja meestekeskses meditsiinis ja teaduses on mistahes viisil marginaliseeritud gruppide kogemusi võrreldes cis-naistega pisendatud veelgi enam või need üldse tühiseks kuulutatud. 

To see the ”center” click here.To hide the ”center” click here.

Terminid ja definitsioonid

Menopaus – kitsamas mõistes see ajahetk, mil kõige viimasest menstruatsioonist on möödas üks aasta. Kui see hetk on käes, siis me veel ei tea, et see on kohal, seda saab konstateerida ainult tagasivaates. Tavakasutuses pruugitakse seda paralleelselt “üleminekueaga”, mis on laiem mõiste.

Perimenopaus – periood, mis algab esimeste muutuste/sümptomite tekkimisega ning kestab kuni menopausini. See periood võib olenevalt inimesest kesta paar aastat, aga ka isegi 10–15 aastat. Perimenopausi alguspunkt ei ole nii selgelt määratletav kui selle lõpp.

Premenopaus – eluperiood enne viimast menstruatsiooni. 

Postmenopaus – eluperiood pärast menopausi kuni elu lõpuni.

Üleminekuiga – perimenopausi sünonüüm.

Kliimaks, klimakteerium – tavakasutuses perimenopausi perioodiga sünonüümne, kuid ehk pisut iganenud ja väheinformatiivne termin.

Varane menopaus – kui menstruatsioonid lõppevad vahemikus 40–45 eluaastat.

Enneaegne menopaus, ka enneaegne munasarja puudulikkus – kui menstruatsioonid lõppevad enne 40. eluaastat.

Ravi tagajärjel tekkinud (iatrogeenne, indutseeritud) menopaus – tekib näiteks siis, kui munasarjad eemaldatakse hea- või pahaloomulise haiguse tõttu või munasarjavähi ennetamiseks; mõnikord võib tekkida keemiaravi või mõne muu ravi toime tõttu munasarjale. Selliselt tekkinud menopaus võib kaasa tuua tugevamaid sümptome, kuna suguhormoonide taseme langus on järsem.

(Peri)menopausi on vaadeldud kui naiste “realiseerimistähtaega”, kuna pärast seda ei saa nad enam täita oma “tähtsaimat funktsiooni” ehk laste sünnitamist. Samuti võib naine muutuda mehe pilgule vähem “pandavaks” ja/või üleminekuea sümptomite tõttu olla vähem aldis seksuaalpartner ning seetõttu oma “väärtust minetada”. Kui inimorganismi toimimist käsitleda üksnes meesorganismi toimimisena, siis võiks (peri)menopausi pidada suureks veaks või puudujäägiks. Õnneks teame tänapäeval bioloogiast ja evolutsioonist piisavalt palju mõistmaks, et (peri)menopaus ei ole mingi tohutu arenguline eksitus, kuid ometigi suhtutakse teatud kultuurides (sh lääne kultuuris) üleminekuikka endiselt üleolevalt ja põlastavalt. 

(Peri)menopaus on ka inimõiguste, sh naiste õiguste teema, kuna sellega seotud marginaliseerimine jääb eelkõige naiste kanda. Arvestades pikenevat oodatavat eluiga, siis on postmenopaus paljude inimeste jaoks üha suurenev osa elust. Postmenopausaalsete inimeste hulk maailmas on seega pideva kasvutendentsiga ning seeläbi suureneb vajadus üleminekueaga seotud adekvaatse info ning abi järele. 

Illustratsiooni tegi Kadi Estland

Millal menopaus kätte jõuab?

Menopaus saabub enamasti vahemikus 45–55 eluaastat, keskmiselt 51-aastaselt. Leidub ka naisi, kelle menopaus saabub pärast 55. eluaastat. Menopausiks on munasarjast munarakud otsa lõppenud, munasarjad lõpetavad talitlemise ega tooda enam suguhormoone. Sestap kaob menopausiga ka võimalus rasestuda. 

Menopausi on vahel päris keeruline kindlaks määrata, sest aasta möödumist viimasest menstruatsioonist saame tõdeda alles tagasivaates. Konkreetset analüüsi või uuringut, mis seda sellel hetkel käes olevas momendis kinnitaks, ei ole. Kui 45-aastasel või vanemal inimesel esinevad üleminekueale iseloomulikud tunnused, siis saab diagnoosida perimenopausi. Vajadust seda vereprooviga kinnitada või ümber lükata ei ole.

Mõistetavalt soovitakse vahel arstilt konkreetset vastust, et kas siis nüüd on juba kõik või millal võib oodata, et menstruatsioonid lõppevad, eriti kuna tahaks teada, kas on enam lootust või ohtu rasestuda. Sellegipoolest on üleminekueas kindlaid vastuseid raske anda ja vahel tulebki leppida teatava ebamäärasusega. 

Joonise tegid Marie Abel ja Kaimai Kuldkepp

Vaevused

Üleminekuea kontekstis ei saa üle ega ümber sümptomitest, sest sageli on just vaevused need, mis võivad selle eluperioodi inimese jaoks iseäranis raskeks ja ebameeldivaks muuta. Samuti on kultuuriliselt olnud tavaks just sümptomite või nendega kimpus oleva inimese üle nalja heita või neisse põlastavalt suhtuda. Just naeruvääristav või halvustav suhtumine teemasse on aga tõenäoliselt peamisi põhjuseid, miks inimesed ei julge oma hädas abi saamiseks arsti vastuvõtule pöörduda. Stigma tõttu levib ka hulganisti kahjulikku või kasutut väärinfot ning tasakaalukaid, toetavaid ja asjalikke omakeelseid materjale tuleb tikutulega taga otsida. Selle põhjuseks võib olla muuhulgas see, et keskealiste ja vanemate naiste tervist ja heaolu ei tähtsustata piisavalt.

To see the ”center” click here.To hide the ”center” click here.

Levinumad perimenopausi sümptomid, nähud, vaevused

  • Kuumahood, higistamine (nimetatakse vasomotoorseteks sümptomiteks)
  • Menstruaaltsükli häired, vererohke menstruatsioon, menstruatsiooni ärajäämine
  • Meeleolulangus või -kõikumine, ärevus
  • Mäluhäired ja justkui “vati sees olek” (ingl k brain fog)
  • Liigesvaevused, luude hõrenemine
  • Kaalutõus, lihasmassi vähenemine
  • Uriinipidamatus, sagenenud urineerimine
  • Sagenenud kuseteede põletikud, tupekuivus
  • Vaagnaelundite allavaje: survetunne, takistus urineerimisel või soole tühjendamisel
  • Seksuaalsusega seotud muutused: kuivus, valulik vahekord, vähenenud iha, raskused erutumisel, orgasmi saamisel; (võib ka olla hoopis vastupidi, et seks muutub nauditavamaks, kuna enam ei muretseta rasestumise pärast)
  • Naha ja juuste kuivus
  • Peavalud

Väga üldistatult tekivad sümptomid selle tõttu, et munasarjades väheneb suguhormoonide tootmine. Östrogeeni taseme langus mõjutab enim, kuid ka teistel hormoonidel on oma roll. Üleminekueaga seotud sümptomeid võib olla teisigi. Alati pole ülaltoodud ilmingute põhjuseks perimenopaus. Vahel võib nende nähtude taga olla mõni terviseprobleem. Kui mõni vaevus teeb murelikuks või mõjutab elukvaliteeti, siis tasub arstiga nõu pidada, et otsustada, kas asja tuleb täpsemalt uurida või saab vaevust kuidagi leevendada.

Illustratsiooni tegi Kadi Estland

Rasestumise võimalikkus

Menopausiga lõppeb viljakas iga ehk pole enam võimalik rasestuda. Nagu eespool mainitud, siis menopausi hetke saab konstateerida alles tagasivaates. Viljakus (st tõenäosus rasestuda) hakkab tunduvalt vähenema pärast 40. eluaastat. Mis on see vanus, millal kaob lootus/oht rasedaks jääda täielikult, on väga keeruline täpselt kindlaks määrata. See on üks mitmest põhjusest, mis teeb selle eluperioodi paljudele keerukaks – ühest küljest on 40.–50. eluaastates rasestumise tõenäosus väike, kuid see pole harilikult täiesti olematu. Seetõttu peaksid kõik, kes rasestuda ei soovi, siiski kasutama mingit rasestumisvastast meetodit. (Meetodite lai valik ja sobivus ei mahu selle kirjatüki raamesse, vt lisa seksuaaltervise liidu kodulehelt). Üldreegel on järgmine: rasestumise võimalus on kadunud, kui alla 50-aastastel on viimasest menstruatsioonist möödas kaks aastat ning kui üle 50-aastasel on viimasest menstruatsioonist möödas üks aasta. (See ei kehti nende puhul, kelle menstruatsioonid on kadunud, kuna nad kasutavad näiteks hormoonspiraali vms hormonaalset rasestumisvastast vahendit.)

Illustratsiooni tegi Kadi Estland

Kuidas (peri)menopausi sümptomeid leevendada ja oma tervise eest hoolt kanda?

Hulka (peri)menopausi vaevusi saab üsna edukalt leevendada, aga samas ei ole ravimite või muude sekkumiste kasutamine sugugi kohustuslik osa üleminekueast. Sellegipoolest on kasulik erinevate ravivõimalustega kursis olla, sest ainult informeerituna saab teha enda jaoks optimaalseid valikuid. Olenevalt sellest, mis laadi kaebustega on tegu, milline on inimese tervislik seisund ja isiklikud eelistused, saab valida laia valiku lähenemiste seast sobivaima, et vaevusi leevendada. Siia kuuluvad mitut sorti ravimid (nii hormonaalsed kui ka mittehormonaalsed; nii süsteemse (üleüldise) kui ka paikse toimega) ning muud tegevused ja sekkumised, mis ei ole ravimid. Üks inimene võib tarvitada ainult ühte abinõud, teine vajab mitme variandi kombineerimist. Üle maailma  on saada olevate ravimite sortiment väga erinev.

Illustratsiooni tegi Kadi Estland

Millised abinõud on abiks, mis pole ravimid?

Järgmised soovitused on kasulikud tervisele igas eas, kuid just üleminekueas aitavad need leevendada vaevusi ning osa nimetatuist maandavad mitmesuguseid terviseriske. Vahel piisabki enesetunde parandamiseks alltoodud käitumuslikest võtetest, vahel on vaja neid tegevusi raviga kombineerida.

  • Füüsiline aktiivsus. Siht võiks olla 150 minutit mõõdukat füüsilist aktiivsust nädalas. Optimaalne oleks kombineerida aeroobset treeningut südame-veresoonkonna tervise jaoks ja lihastreeningut, mis kaitseb osteoporoosi eest, samuti tasakaalu parandavaid harjutusi
  • Suitsetamisest loobumine (vt ka tubakainfo.ee)
  • Alkoholi tarvitamise vähendamine.(vt alkoinfo.ee)
  • Tervislik toitumine
  • Normaalkaalus püsimine või normaalkaalu saavutamine
  • Unehügieen
  • Häbemepiirkonna nahahooldus (ärritavate ainetega kokkupuudete vältimine, liigpesemise ning liigse karvaeemalduse vältimine, niisutavad kreemid jms)
  • Vaagnapõhjalihaste treening ja põietreening (regulaarne põie tühjendamine)
  • Psühhoteraapia (eriti kognitiiv-käitumisteraapia, mis aitab sümptomitest tingitud vaevusi oluliselt leevendada), vajaduse korral paari- ja pereteraapia, seksuaalnõustamine
  • Lähedaste või kellegi sellise tugi, kes on sama kogenud
  • Kihiliselt riietumine, jahe padi, ventilaator jt ümbritseva keskkonna mugavamaks kujundamise viisid

Terviseriskide maandamine

Üldise tervise seisukohast on üleminekuea perioodil oluline osaleda riiklikes sõeluuringu programmides (mammograafia kaheaastase intervalliga vanuses 50–68 aastat, emakakaelavähi sõeluuring viieaastase intervalliga vanuses 30–65 aastat ning jämesoolevähi sõeluuringus kaheaastase intervalliga vanuses 60–69). Kuskil 40. eluaastates võiks kohtuda oma perearstiga, et läbi rääkida oma südame-veresoonkonnahaiguste riskitegurid ning kokku leppida, kas ja mis sagedusega tuleb jälgida kehakaalu, vererõhku ning vajaduse korral ka veresuhkrut ja/või kolesterooli ning milliseid samme astuda riskide vähendamiseks. Samuti tuleks perearstiga arutada osteoporoosiriski ning vajaduse korral leppida kokku plaan selle vähendamiseks. Harilikult on asjakohane tarvitada toidulisandina D-vitamiini ning (vajaduse korral) kaltsiumi, et luutihedust säilitada. Üleüldiselt on kõigile kasulik kaitsta end UV-kiirguse eest, mis on tõendatult seotud nahavähi ning naha enneaegse vananemisega.

Ravimid

See ei oleks täieõiguslik arsti nõuandenurgake, kui me ei räägiks sellest, missuguseid ravimeid saab üleminekueas vaevuste leevendamiseks kasutada. Olgu öeldud, et mitte kõik naistearstid ei pruugi perimenopausi teemast olla võrdselt huvitatud või võrdselt kursis kõikvõimalike ravisekkumistega. Seega, kui kellelegi tundub, et ta pole saanud arstilt vaevuste leevendamiseks piisavalt põhjalikke selgitusi või abi, siis alati tasub küsida teist arvamust. Vahel ongi kahjuks vaja käia mitme spetsialisti vastuvõtul, kuni leitakse keegi, kellega tekib piisav teineteisemõistmine. Täiesti arusaadav on see, et nii mõnegi jaoks on naistearsti juures käimise kogemused olnud ebameeldivad või valusad. Harilikult  ei ole sümptomeid leevendava ravi saamiseks hädavajalik inimest läbi vaadata (ehkki teatud puhkudel võib see olla soovituslik) ning patsiendil on alati õigus valida, kas ja millises mahus ta on läbivaatuse või pakutud uuringutega nõus.

Hormoonravi

Süsteemne hormoonravi

Kui domineerivad kuumahood ja higistamine (vasomotoorsed sümptomid), siis kõige efektiivsem ja kulutõhusam on süsteemne (ehk kogu keha mõjutav) hormoonravi. Sümptomeid leevendab eelkõige süsteemne östrogeen, mida manustatakse iga päev kas tableti kujul või hoopis läbi naha sprei või geeli kujul. Absoluutne raudreegel on see, et inimestel, kellel on emakas alles, tuleb östrogeenile lisaks kasutada ka progesterooni või selle sünteetilist analoogi (progestiini), et kaitsta emakalimaskesta vähi eest. Inimestel, kel emakas on nt eemaldatud, ei ole tarvis progesterooni kasutada. Kuse-suguteede sümptomitele (nt kuivus) on süsteemse hormoonravi toime tagasihoidlikum. 

Süsteemse hormoonravi peamine probleem on see, et see võib teatud määral tõsta rinnavähi ja trombi tekkimise riski (kusjuures nahakaudne östrogeen on tõenäoliselt väiksema riskiga kui suukaudne). Seetõttu on tähtis, et arstil oleks inimese tervise kohta piisavalt põhjalik info. Samas võib süsteemne hormoonravi teatud kontekstis vähendada südame-veresoonkonnahaiguste riski ja see vähendab märkimisväärselt ka luude hõrenemise (osteoporoosi) riski. Seetõttu võib see ravi mõnes mõttes inimese üldist haigestumise ja suremise riski hoopis vähendada. Riski-kasu suhte kalkuleerimise üksikasjad jäävad käesoleva kirjatüki haardeulatusest välja ning tuleks vaadata iga patsiendi puhul individuaalselt. Oluline on märkida, et hormoonravi maine üldsuse silmis on tunduvalt kehvem kui see peaks olema (selleks on ka teatud mõistetavad ajaloolised põhjused). Tasub toonitada, et kui kuumahood on tõsised ja segavad elamist, siis tasuks süsteemset hormoonravi siiski kaaluda, sest elukvaliteet võib paraneda märkimisväärselt.

Paikne hormoonravi

Kui esiplaanil on paiksed sümptomid häbeme, tupe ja kuseteede piirkonnas (kuivus, kipitus, valulik seks, sagedased põiepõletikud), siis kõige efektiivsem ravi on paikne hormoonravi östrogeeniga. Süsteemne ravi on kuse-suguteede sümptomite puhul tunduvalt vähem efektiivne ning pealegi on paikne hormoonravi ohutum ning vähesemate vastunäidustustega. Paiksed hormoonravimid on harilikult tupetablettide, tupekuulide või kreemi kujul, mis on saadavad retseptiga. Kui häbemepiirkonna sümptomid (nt sügelus, valu) ei taandu paikse hormoonraviga, võib tegemist olla mõne muu häbemehaigusega, mis sageli löövad välja just üleminekueas. Kindlasti tasub naistearstiga arutada, kui ravi pole aidanud, et kaebuste täpsem põhjus välja selgitada.

Hormonaalne kontratseptsioon

Hormonaalsed rasestumisvastased vahendid täidavad üleminekueas raseduse vältimise funktsiooni, kuid neil võib olla ka oluline roll menstruaaltsükli reguleerimisel ning üleminekuea edenedes harilikult vererohkemaks muutuvate menstruatsioonide leevendamisel. Teatud hormonaalsed rasestumisvastased vahendid võivad oma koostiselt ja toimelt olla ka n-ö sillaks rasestumisvastaste vahendite ja menopausi hormoonravi vahel.

Mittehormonaalsed ravimid

Kuumahoogude vastu võivad aidata ka mõned antidepressandid ja kroonilise valu ravimid. Lisaks on antidepressandid abiks ka üleminekueaga seotud meeleolu- ja ärevushäirete ravikompleksis.

Toidulisandid

Toidulisandid on suur äri, kuid erinevalt farmaatsiatööstusest on siin reeglid lõdvad, järelvalve olematu ning tõendus preparaatide ohutuse ja tõhususe kohta puudulik. Üleminekuea vaevuste vastu reklaamitakse lõputul hulgal taimseid preparaate, vitamiine ja muud, kuid enamiku kohta pole mitte mingisuguseid tõendeid, kas neist on abi või on nad sootuks kahjulikud. See ei tähenda, et toidulisandid mitte kellelgi ei toimiks. Muidugi on näiteid, kus inimene on loodustoodetest saanud oma vaevustele olulist leevendust. Siiski on toidulisandite kasutamisega seotud hulk riske. Kui läheb hästi, võib saada toote, mis üldse mainitud “imetaime” ei sisalda või sisaldab, ent sellel puudub kaebusi leevendav efekt. Halvemal juhul võib sattuda selliste toodete peale, mis sisaldavad potentsiaalselt ohtlikke komponente, ohtlikus koguses toimeainet või on saastunud ravimitega, mille kohta pakendil info puudub. Vähetähtis pole ka toidulisandite hind, mis pikas plaanis võivad rahakotti üsna suure augu tekitada ning kui neist siis ka rohkem tolku ei ole kui platseebost, siis on see minu silmis probleem. Eelkõige tõendamata efektiivsus ja ohutus on põhjus, miks ma arstina enamasti toidulisandeid soovitada ei saa. Ainsad toidulisandid, mida ma julgen soovitada, sest nende kasutamise õigustamiseks on piisavalt teadusandmeid, on D-vitamiin (normaalses annuses, mitte megadoosides), kaltsiumi lisaks võtmine üleminekueas (aga ainult siis, kui toidust seda piisavalt ei saa) ja oomega-3 preparaat. 

Kokkuvõte

(Peri)menopaus puudutab mingil momendil otseselt või kaudselt väga suurt osa rahvastikust. Seepärast on väga oluline levitada selle kohta tõenduspõhist teavet, mida taotleb ka seesama artikkel. Igast alateemast võiks kirjutada veel tunduvalt pikemalt. Sellegipoolest loodan, et vähemalt mõni lugeja saab siit endale või oma lähedasele otsest praktilist kasu ning iseäranis tore oleks, kui see artikkel oleks huvitavate ja oluliste arutelude alguseks. 

Lõpetuseks tahaksin soovitada lisalugemist, kuid kahjuks ei ole ma siiani häid eestikeelseid materjale leidnud, mis ajendas mind ka seda artiklit kirjutama, mida praegu loete. Inglise keeles soovitan lugeda Jen Gunteri raamatut “The Menopause Manifesto”, mis on saadaval muuhulgas ka e- ja audioraamatuna. Kasulikku lugemist on ka näiteks Suurbritannia menopausi- ja heaolukeskuse Newson Health veebilehel ning nende mobiilirakenduses Balance (infolehti saab lugeda tasuta).

32
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.