Eero Janson: kui me poliitretoorikat ei tasakaalusta, rullitakse humaansetest väärtustest kergesti üle

Eero Janson. Pilt: Pagulasabi

Eesti Pagulasabi juhataja Eero Janson räägib, kuidas jõudis tööni inimõiguste valdkonnas, millised on olnud tema töö kriitilisemad hetked ja mida arvab ta feminismist. Küsis Brigitta Davidjants.

Kuidas jõudsid pagulasteemani ja laiemalt inimõigusteni? Kui palju oli selles juhust?

Kui minna päris algusesse, astusin ma kunagi reaalkallakuga gümnaasiumisse. Tegutsesin informaatika ja IT-teemadega ning reaalpool oli mul üsna tugev. Samas on mul tagantjärele raske öelda, miks otsustasin gümnaasiumi lõpus minna oma füüsikaõpetaja meelehärmiks hoopis poliitikateadusi õppima. Mind huvitasid ajalugu ja ühiskonna toimimine, see oli alul selline laiem huvi.

Millal see huvi kitsenes?

Pärast riigiteaduste bakalaureuseõpet otsustasin minna magistrantuuri. Tahtsin minna Toronto ülikooli vahetusprogrammi ning juhtus nii, et mina ja mu elukaaslane saime need ainsad kaks Tartu ülikooli vahetusprogrammi kohta, mis tol aastal olid. See oli akadeemiline pöördepunkt – sellest viisist, kuidas seal asju käsitleti, tundsin ma oma maailmakäsitluses puudust. Vähemalt toona olid Tartu ülikooli sotsiaalteadused väga positivistliku lähenemisega. Ühiskonna mõtestamisel kasutati reaalteaduslikke meetodeid ja see ei olnud viis, kuidas mina seda tajusin. Torontos oli hoopis teistsugune lähenemine, seal tulid tugevalt sisse poliitfilosoofilised rõhuasetused, teemad nagu võim, identiteet, ebavõrdsus ja inimõigused.

Teiseks oli see ka pöördepunkt mu isiklikus maailmapildis, sest Toronto on tohutult multikultuurne linn ning Kanada elukohana on mul jätkuvalt südames. Pärast seda olen elanud veel mitmes maailmalinnas, kuulnud enda ümber räägitavat erinevaid keeli ja suhelnud teistsuguste elusaatustega inimestega kui ma ise. Sellised kogemused muudavad ka inimesena.

Kuidas jõudsid viimaks Eesti Pagulasabisse?

Olin Torontost tagasi ja lõpetasin Tartus magistrantuuri. Kuna pagulasabi oli just saanud varjupaiga valdkonnas huvikaitse edendamiseks rahastuse ja ma olin silma jäänud argumenteeriva vaidlejana, siis mind sinna 2013. aasta märtsis kutsutigi. Kuigi pagulasabi asutati juba 2000. aastal, oli ta sel ajal üsna tilluke initsiatiivipõhine vabaühendus, kus tehti üks projekt aastas. Organisatsioon oli pikalt varjusurmas, kuni 2011. aastal Kristina Kallas ja Ingi Mihkelsoo selle vana juriidilise keha taaselustasid.

Kuidas sai sinust Eesti Pagulasabi juht?

Toona oli juhatuse esinaine Kristina Kallas, kellel ei olnud aega väga palju panustada. Ma jällegi töötasin toona IT-valdkonnas ning tundsin, et minul seda aega ja tahtmist oleks. Kandideerisin juhatusse ja edasi läksid juba asjad nii, et 2015. aastal liikusin etteotsa.

Mida su töö pagulasabis endast üldse kujutab? Kuidas on see ajas muutunud ja millised hetked on eriliselt meelde jäänud?

Viimased viis–kuus aastat on olnud tohutult kiire kasvuperiood organisatsioonina, teistpidi on see olnud suuresti ka kriisiperiood. Astusin juhatuse etteotsa selle sama aasta märtsis, mille aprillis algas niinimetatud pagulaskriis. Palju inimesi suri Vahemerel ja solidaarsusmehhanismide vajadus kerkis üle kriitilise piiri. Nii et see algus oli just kommunikatiivsest poolest väga tormiline. Meil tuli saata selgeid, humaanseid ja õiguspõhiseid sõnumeid nii poliitikakujundajatele kui ka avalikkusele. Just mõeldes hoiakutele ühiskonnas – kõik see hirm ja paanika külvamine, valitsus ei suutnud reageerida ja humaanseid sõnumeid välja saata, mis omakorda hirmu edasi toitis.

Teistpidi tasakaalustas seda tohutu positiivsuselaine. See oli aeg, kui tekkisid Sõbralik Eesti ja muud sellised algatused. Samal päeval võisid maanduda postkasti tapmisähvardus ja soov tulla vabatahtlikuks, et teha midagi, et Eestisse tulevatel inimestel oleks hea. Inimesed astusid välja ja ütlesid, et see teema on meie ühiskonnas oluline. Et see, kui avatud me oleme teiste siiatulevate inimeste suhtes, on mõõdupuu, mis näitab meie väärtust ühiskonna ja inimestena. Lõpuks pidime kiirelt looma isegi digilahenduse, et kõik need pakkumised – vabatahtlikuks tööks, asjade annetamiseks jne – kokku koguda ja et see oleks meie enda jaoks hoomatav.

Mis hetkel olukord stabiliseerus?

Eks läks ikka paar aastat. Algus mööduski kommunikatiivse kriisi tähe all, kus riik ei suutnud korrektselt reageerida. See otsustamatus tekitas juhtumeid nagu motogängi sõit Vao keskusesse ja mõni aeg hiljem sealse otsaseina süütamine. See oli ikka väga suur uudis ja mure number üks Eestis, kuigi pagulasi oli tol hetkel Eestis väga vähe. Kui järgmisel aastal alustati solidaarsusmehhanismiga, hakkasid tulema uudised, et nüüd saabus esimene pagulane, nüüd teine ja nüüd kolmas. Nädalase intervalliga teatati, mitu inimest on Eesti vastu võtnud. See oli väga pinev olukord, mis kestis kuid.

Mis oli sinu esimene suurem väljakutse pagulasabis?

Kui tuli üsna noore ja toorena minna Kahekõne saatesse või Aktuaalse Kaamera otse-eetrisse intervjuud andma. Sellised asjad nõudsid tohutut eneseületust ja enesekindlust. Need olid proovikivid, kus selline väike organisatsioon nagu me tollal olime, visati ootamatult rambivalgusesse. Ma ei ütleks, et meil oli tollal tohutu võimekus kõigile küsimustele vastata. Aga me nägime nime ja mandaadi poolest, et meil on see kohustus, et humaanne ja õiguspõhine vaade oleks esindatud, ning teha seda kvaliteetselt. Me näeme veel aastaid hiljem, et kui me seda poliitretoorikat ei tasakaalusta, rullitakse humaansetest väärtustest ikka väga kergelt üle. Tegemist on ju nende Teistega, mitte meiega, keda justkui võib teisestada ja jätta ühiskonnast kõrvale. Ja see on olnud nii minu kui ka organisatsiooni missioon laiemalt, et seda tasakaalu hoida.

Kas ja kuidas on pagulasabi oma tegutsemisaastate jooksul muutunud?

Oleme kasvanud nii inimeste arvult kui ka tegevuste mastaabilt. Alustasime ühe huvikaitse projektiga varjupaiga valdkonnas, millel oli kitsas fookus. Aastatega oleme kasvanud peamiseks tugiteenuste pakkujaks Eestis ning pagulased, kes Eestisse tulevad või satuvad, puutuvad peaaegu kõik meiega kokku. Lisaks oleme laienenud humanitaarabivaldkonda, olles hetkel tegev Ukrainas, Jordaanias ja Liibanonis. Just see, kui hakkasime andma humanitaarabi Ukraina sõja ajal, oli väga märgiline. 

Kas ja kuidas on töö pagulasabis mõjutanud sinu väärtussüsteemi?

Ma ütleks pigem niipidi, et teatud väärtussüsteem oli eelduseks, et selle asjaga tegeleksin ja veel niivõrd pikaajaliselt. Iga töö vajab eduelamust ja see töö on seda väga palju pakkunud. Otsustasin ka IT kõrvale jätta, sest sa ei näe selle puhul sellist panust ühiskonda. Pagulasabi tegevus on andnud elule mõtestatuse ja tähenduse. See on teistsugune motivatsioon, kui teha midagi lihtsalt seepärast, et palka välja teenida.

Kuidas sulle üldse tundub Eesti ühiskond? Kui sallivad me oleme teistsuguse suhtes? On meil asjad paremaks ka läinud?

Ühtpidi on meil võrreldes 2015. aastaga üsna hästi, kui kõik hirmud ja eelarvamused paisu tagant valla pääsesid. Oleme üsna suure sammu edasi läinud. Aastad möödusid ja nähti, et see koll, mis maaliti, ei olnud päris. Oleme teinud kvalitatiivse hüppe, et see teema oleks ühiskonnas mingil kujul läbi töötatud. Need inimesed on nüüd meie ühiskonna osa. Aga teistpidi oleme jäänud paigal tammuma. Hoiakud ja väärtused muutuvad aeglaselt ja on näha, et ka praegune epideemiakriis toob jälle nähtavale teatud väärtusküsimused, näiteks mis puudutavad võõrtööjõudu.

Kuidas üldse võiksime maandada hirmu pagulaste ees Eesti ühiskonnas?

Neid hirme ei tohi tasalülitada. Ei tohi pühkida kõrvale, et see ei ole nüüd ratsionaalne hirm ja sellest me ei räägi. Hirmudest tuleb just nimelt rääkida – otse ja ausalt. Ja kui inimene tunneb ise ära, et hirm ei ole ratsionaalne, siis on potentsiaali, et ka hoiak muutub. Aga moraliseeriv lähenemine ei ole kindlasti hea. Minu kogemus on see, et päris kontaktid loovad eelduse üksteist mõista. Arvan ka, et inimesed, kes on ise reisinud ja elanud teistes ühiskondades, tajuvad inimeste komberuume teisiti. Nad saavad välja sellest kastist, et minu viis on ainus ja õige. Sellele põhimõttele – inimlikele kontaktidele ja lugudele – oleme teavitustöös püüdnud ka tugineda.

Kindlasti on sul tulnud ette olukordi, kus keegi tuleb ja ütleb, et pagulasi ei tohiks siia lubada. Mida tavaliselt siis ütled?

Esimene samm on inimese emotsioone vastu peegeldada, öelda: “See teema on teie jaoks oluline, see teema hirmutab teid.” Juba see rahustab natuke inimesi, kui tunnustad tema emotsioone. See on esimene samm, et edasine diskussioon oleks võimalik. Ja kui vähegi on aega ja ei ole väsinud, siis astun diskussiooni. Aga see sõltub inimesest, et kellega jaksad. Vahel ei jaksa.

Kuidas mõjub töö pagulasabis sulle laiemalt? Kas muutub tuimemaks, kui olla raskete teemadega kontaktis, või just vastupidi?

Olen tundnud, et hallid värvid hakkavad prevaleerima. Sellistesse valdkondadesse tullakse hästi õigustepõhisena ja idealistina. Mingil hetkel kaob mustvalge ära. Muidugi on õigused ja väärtused tähtsad ning neid tuleb pidevalt kuklas hoida. Aga suureneb ka mõistmine nende inimeste suhtes, kes arvavad teistmoodi või kes kardavad. Ränne ja lõimumine ongi keerulised teemad, need ei ole mustvalged.

Kuidas hoiad motivatsiooni ülal ja kui palju see töö su koju kaasa tuleb?

Töö tuleb koju kaasa, sest ma töötangi väga palju kodus ja kindlasti mitte õigel viisil. Töötan ka täitsa töövälisel ajal, nädalavahetustel ja hilisõhtul. Olen seda tüüpi inimene, kes töötab õhtuti efektiivsemalt. Kui mõni asi vajab keskendumist, teen ma seda õhtul paremini, kui lapsed juba magavad.

Pilt: Erakogu

Kas lapsed sind päeva jooksul ära ei väsita, et õhtul töötada?

Kui keskendumine on parim õhtul, aga samas tuleb väsimus peale, siis kusagil keskel saavad need kaks joont kokku. Kindlasti on lastega sotsiaalse distantsi perioodil omaette väljakutse, kuidas efektiivselt töötada ja end motiveerida. Aga töö tuleb koju ka seetõttu, et ma tunnen isiklikult neid inimesi, kes on nii Eestis pagulastena kui ka töistel alustel, ning me suhtleme ühel või teisel viisil. Osa meie töötajaid ja partnereid on riikides, kus on aktiivne sõjategevus. Nii et oma mõtteruumis olen ma iga päev nende konfliktide sees.

Sinuga koos töötades jääb sinust feministlik mulje. Kuidas sellega lood on?

Ma ise kasutan kõige lihtsamat feminismi määratlust ja küsin sult, kas kõik inimesed on võrdsed oma õigustes. Kui vastad jaatavalt, siis küsin, kas naised on inimesed. Ja kui vastad ka sellele jaatavalt, siis palju õnne – sa oled feminist! Olen lugenud üksjagu feminismiteooriat ja näiteks Judith Butler on mulle väga sümpaatne. Aga minu jaoks on feminism no-brainer. Ma ei saa isegi aru, mida see tähendab anno domini 2020 Eestis, kui keegi ütleb, et ta ei ole feminist. Et mis on siis tema väärtussüsteem.

Sul on kaks last. Kuidas sulle tundub – kas isa roll on Eesti ühiskonnas muutunud?

Mind kasvatas üksikema. Nii et ma arvan, et olen sarnane väga paljudele katkiste peredega eakaaslastele Eestis. Minu väärtused on kindlasti mingil määral vastureaktsioon sellele lapsepõlvele. Oma lastele tahan pakkuda just seda, mis mul endal ehk puudu jäi.

Mul on sageli olnud tunne kas või oma ema vaadates, et naised ongi palju tugevamalt ühiskondlikele muutustele vastu pidanud. Ei kipu nii kergesti jooma ja ennasthävitavalt käituma. Aga ma arvan ka, et viimase 30 aastaga ongi toimunud väga suur muutus. Meestel on vähem elupõletamist ja väärtused ongi perekesksemad. Macho-ühiskonda on jäänud vähemaks või on see muutunud üheksakümnendatega võrreldes teisejärgulisemaks, kus tugevam jääb ellu ning mis kõik käib kokku uuskapitalismi ja siirdeühiskonnaga. Tänased pered ongi teistsugused. Ka meeste roll on muutunud, isa roll on olulisem ja samas võrdõiguslikum. Et kohustused ja lastega tegelemine ei lange enam by default ühele pereliikmele, vaid see on jagatud.

Mida sa teeksid, kui sa ei töötaks pagulasabis?

Eks neid võimalusi trajektoori muuta on olnud. Aastate jooksul on olnud kõiksugu pakkumisi. Aga ma ei ole neid vastu võtnud, sest mul on tunne, et see töö on veel pooleli. Aga eks ma kujutaksin end ette mõnes rahvusvahelises humanitaarorganisatsioonis. Ja võib-olla kunagi see nii lähebki.

Artikkel ilmus algsel kujul Eesti Pagulasabi veebis. Loe teisi maailmamuutjate portreelugusid siit.

8
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka