Linda-Mari Väli: aadetest alguse saanud Eesti riik on muutunud turumajanduse kummardajaks. Mina pole sellega nõus!

Linda-Mari Väli ühes Kose metsas, mis vajab samuti päästmist. Pildile tuli ka kohalik kass. Foto: Erakogu

Linda-Mari Välit (31) on kutsutud nii metsasõja rindereporteriks kui ka loodusekaitsjate karismaatiliseks liidriks, kes ajab massid metsa. Feministeerium kuulab järele, mida mõtleb armsa nimega kodanikuliikumist Eesti Metsa Abiks vedav Väli oma tööst, Eesti keskkonnapoliitikast ja inimkonna tulevikust. Etteruttavalt – tema meelest on meil veel lootust. 

Praegu teatakse sind eelkõige aktivistina, kuid minu esimene mälestuspilt sinust on nullindate lõpust, kui olid noor ja innukas ajakirjanik.

Viimased kolm aastat on mul läinud täielikult metsakaitsetööle, aga aastaid tagasi töötasin Eesti Päevalehe uudistetoimetuses. Väga raske koht pinge mõttes. Läksin sinna tööle, et muuta maailma ajakirjandusega, ja oli tõeline vedamine, et sain verivärske üliõpilasena, 20-aastasena tööle ajalehetoimetusse. Aga seal ei saanud uurida teemasid, mida tahtsin. Pidin kirjutama mingeid leheküljepikkuseid lugusid torude lõhkemisest. Lisaks häiris see tunne, et ma petan inimesi. Kui inimesel oli murelugu rääkida, siis pidin nad meelitama kaamera ette. Samas teadsin, et see üks lugu ei muuda midagi, sest see pole piisav. Aasta pidasin vastu, siis enam ei tahtnud niimoodi, sest polnud süvenemisruumi, mida eeldasin ajakirjanduselt.

Ilukirjanduslikku proosat oled sa ka avaldanud, aga seni viimane raamat “Võõrdunud” ilmus kuus aastat tagasi. Kas ilukirjandusega on nüüd paus?

Pärast ajakirjandust pühendusin täielikult ilukirjandusele. Ikka sama asja ajades, aga teistmoodi, kirjanduse kaudu. Kolm raamatut kirjutasin, ja just hakkas käppa saama, kui sain aru, et tegelikult keegi ei loegi enam raamatuid. Et meie kirjandus- ja kultuuriringis toimub eraldumine ülejäänud ühiskonnast, kusjuures sedasama on näha ka teistes valdkondades, näiteks teaduses. Sama ring loeb samu raamatuid, aga see ei pääse väljapoole, totaalne nišistumine! Olin parasjagu saanud ka järjest kaks last. Kõik hakkas muutuma – sain aru, et mul on vastutus olendite ees, kelle olen siia maailma kandnud. 

Siis, 2014. aastal sattus metsateema pooleldi juhuslikult mu ette. Plaanitseti Auvere elektrijaama ja Eestimaa Looduse Fond (ELF) tegi head tööd ja suutis teema korraks meediasse paisata. Alguses tehti kõva kisa, aga siis oli teema meedia jaoks ammendunud. Hakkasin asja uurima. Huvi pärast taustauuringut tehes sain teada, et 2011. aastal oli riigikontroll palunud praegu kehtiva metsanduse arengukava tagasi lükata, sest oli ilmselge, et tehakse üleraiet. Hakkasin vaikselt huvi tundma, mis toimub. Nagu paljud teised, arvasin ka mina, et Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) tegeleb peamiselt matkaradadega ja kotkakaameratega. Mul polnud mingit pahandust nendega! Eesti Päevalehes olin ajakirjandusliku meetodiga tutvunud ja kirjutada ka oskasin – mõtlesin, et uurin metsateemat. 

Kas sealt saigi alguse sinu artiklisari Müürilehes?

Jah, sellest sündis terve lugudesari – poolteist aastat, viis lugu. Hakkasin intervjuusid tehes kinnitust saama, mida ELFist olin kuulnud, et meil tehakse üha intensiivistuvat üleraiet ja et ökoloogilistest väärtustest ei hoolita. 

Aga ma ei kujutanud ette, kui jõhker see taust on lõppkokkuvõttes. Nägin ajakirjanikuna, kuidas 2016. aasta kevadel tulid keskkonnakaitseorganisatsioonid kokku, et arutada metsaseaduse muudatust, millega muu hulgas sooviti alandada kuuskede raievanust viljakates kasvukohatüüpides 80 aastalt 60-le. Ja alandatigi. Keskkonnaühendused ei olnud sellega muidugi rahul. Isegi metsaseaduse muudatuse oponentide ringi tulnud kaks Eesti metsatöösturit polnud rahul, sest ka nemad nägid selgesti ähvardavat ohtu, et nii raiutakse maha meie viimased vanemad kuusikud. Hoolimata aktiivsest vastuseisust lükkas riik keskkonnaorganisatsioonide muudatusettepanekud lihtsalt kõrvale. See ebaõiglus vihastas mind nii, et 2016. aastal võtsin ühendust keskkonnateemadel aktiivsete inimestega. Tegime petitsioone ja meie liikumine sai alguse. Nüüd on infosõda kestnud kolm aastat. See on kaevikusõda, millest kõik osapooled on väga väsinud, ka ministeeriumi ja tööstuse poolelt. 

Mulle tundub, et metsamajandajate ja -kaitsjate sõda ei piirdu ainult eri arvamustega looduse pinnal, vaid siin on tegemist ulatuslikuma maailmavaadete kokkupõrkega. Mis positsioonilt sina võitled?

Siin põrkub kultuuriteadlikkus neoliberaalse käsitlusega, mis käsitleb maailma kui ressurssi, mis on meile antud äritsemiseks. Kui kurnad ühe piirkonna välja, siis liigud edasi järgmisesse. Mingeid keelelist või kultuurilist mitmekesisust polegi vaja, parem ongi, kui on ühtne sotsiaalkultuuriline standard, sest muidu tekivad igasugused tülid. Tähtis on see, et on ressurss, mis on meile äritsemiseks. Meile, kes oleme kõige tugevamad. 

Mina kasvasin üles kultuuriinimeste perekonnas. Osa kasvatusest oli see, et me elame vabas riigis. Hästi vähe oli süüa, nagu 90ndatel paljudel. Aga see oli vabaduse hind, ja see oli talutav. Olime valmis seda vastu võtma. Taasiseseisvumist juhtisid kultuuritegelased, kes rääkisid aadetest. Põhiprobleemiks polnud tõstatatud, et me ei saa osaleda vabas turumajanduses, vaid et meie iseseisvus, keel, kultuur ja nende püsimine on ohus. 1990ndate jooksul paradigma nihkus: riik, mis oli alguse saanud aadetest, muutus vaba turumajanduse kummardajaks. Minu jaoks on selline nägemus vabadusest täiesti vastuvõetamatu – mind on kogu lapsepõlve kasvatud sellises vaimus, et meile on oluline kultuur. Meie maa, mida hoiame. Pole nii, et võime kõik ära raisata ja minna siis elama kuhugi mujale.

Siin peitubki põhiline lõhe arusaamades, põrkuvad mobiilse ja immobiilse klassi mõtteviisid. Paigalejääjad keskenduvad sellele, mis neil on, aga need, kes liiguvad, neil on ükskõik. Paljud ei tea, et nii, nagu inimesed, nii liiguvad ka saeveskid ja puitu töötlevad tehased. Rüüstavad ühe koha ära ja liiguvad edasi järgmisesse. Aga mina ei taha Eestist ära minna, ma väga hindan seda maad, sest lõpuks on see ju mu sünni- ja kodupaik. Ma ei näe ka, kuhu meil on minna. Vaatamata sellele, et meil on väga ränk poliitiline olukord ja suured keskkonnaprobleemid, on Eesti elamiseks suhteliselt hea koht.

Kolm aastat kaevikusõda on ränk ja kurnav. Kas EMA-l on vahepeal olnud ka väiksed võite, mis annavad jõudu juurde?

Kõige esimene võit, mis hoogu andis, oli laane- ja salumetsade uute kaitsealade loomine. Siis selgus, et 40 protsenti kaitsealadeks sobivatest maadest oli RMK juba paljaks raiunud. Väga suur võit, muidugi mitte ainult EMA oma, oli Tartu tselluloositehase ärahoidmine. Uudis tehase rajamisest tuli kaks nädalat pärast meie liikumise algust. Olime esimesest päevast tehase vastu just selle määratu metsaressursi vajaduse pärast. Töötasime väga intensiivselt ja võit oli kõigile väga innustav, ka rahvale üldisemalt. Otsestest juhtumitest oleme päästnud raiest Harku järve äärsed laanemetsad. Lohusalus päästsime koostöös kohalikega majesteetlikud rannamännikud. Mitmesaja-aastase männiku asemele taheti ehitada asfaltkattega hiigelparklad. Nüüd suutsime Kurgjal mõned vääriselupaigad päästa, palju rohkem on muidugi juba raiuda jõutud. 

Kas raiumisest saab päästa ka erametsa?

Just praegu on meil käsil üks juhtum erametsaga, kus on suure avaliku huviga ala. Erametsa omanik on juba väga vihane. Riigimetsas raiutakse intensiivselt, aga erametsas raiutakse veel palju intensiivsemalt. Seal on suured probleemid, sest need pole väikeomanikud, kes seda teevad, vaid firmad, kes ahnitsevad endale maid kokku. Ostavad eraomanikult metsa või raieõiguse. Erametsaga on väga keeruline, töösturid ütlevad, et neil on põhiseaduslik õigus, et omand on puutumatu. Kuid põhiseaduses seisab ka täpsustus, mis avab seaduse mõtet ja mis ütleb, omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Kuid üldine huvi on meie seaduseruumis määratlemata ja need juriidilised lahingud seisavad alles ees. Eeldatavasti hakkame järgmistel aastatel erametsaga rohkem tegelema. 

Miks inimene on valmis loobuma oma ilusast metsast nii kiiresti käest kaduva asja nagu raha nimel?

Kerge on metsaomanikku süüdistada, et on loll ja müüb. Kuid kunagi ei tea, milleks tal raha vaja on, võibolla näiteks ravikuludeks. Muidugi käiakse talle ühistutest ka rääkimas, et sa ei oska oma metsa majandada, kõik mädaneb sul ära, sa oled loll ja teed kahju meile kõigile. Inimene masseeritakse ära. Erametsaomanikke, kes oma ilusad, praegu väärtust koguvad metsad maha müüvad, pean ma eelkõige ohvriteks. Metsa tuleks investeerida, sest ökosüsteemid koguvad üle kogu maailma iga päevaga väärtust. Kui tahad oma lastele midagi jätta, siis jäta neile elus loodus, mets, mis ökosüsteemina toimib ja kus leidub veel elu ja mitmekesisust. Euroopa Liit maksab toetust ohustatud liikidega metsa omanikele (Natura 2000 toetus saamata jäänud tulu eest – M.P), ja ohustatud liike tuleb järjest juurde. 

Rääkisime väikestest võitudest, aga mis oleks suur võit Eesti metsakaitsjatele?

Kummalisel kombel oleks suur võit juba see, kui keskkonnaministeerium võtaks vastu metsanduse arengukava 2030 stsenaariumitele tehtud mõjuhinnangu. Metsanduse arengukava protsess on praegu edasi lükkunud, aga just sellega oleks võimalus hakata metsaseadust õigele rajale pöörama. 

Hetkel aga tundub, et kuhjunud probleemidele lahenduse leidmiseks tuleb pöörduda kohtusse. Selgeks on saanud, et see pole mingi õnnetu juhus, nagu riik ei teaks, et mets saab ükskord otsa ja siis lähevad ärid nagunii põhja. Tegemist on teadlike otsuste ja teadliku tegevusega kindlate isikute poolt, kes asuvad seda võimaldavatel ametipositsioonidel. 

Metsatööstuses liiguvad suured rahad ja EMA takistab nende rahade liikumist. Kas sind või sinu lähedasi on ka ähvardatud?

Ei. Mul on väga hea teha seda tööd, sest mul pole vara ega laenusid, elan isa majas. Mul pole kunagi olnud töökohta, mis oleks seotud mingite huvidega. Mind ei saa niimoodi ähvardada nagu see Eestis praegu toimub. Olen näinud, kuidas inimesi pitsitatakse nende töökohtade või muude kontaktisikute kaudu. Ka mitut Eesti teadlast on nende looduskaitseliste sõnavõttude pärast ähvardatud ja saadetud vähemalt ühele ülikoolile ka kaebekirjasid neil töötavate inimeste kohta, kes ühe või teise ärimehe huvisid on riivanud. 

Oled Sa mõelnud, milline oleks su elu pärast EMA?

Olen sillad Eestis põletanud. Tean, et ma ei saa hakata siin enam kunagi mingit normaalset tööd tegema. Kui sellise “riigivastase” tegevusega tegeleda, võidelda kõrge taseme ametnikega, siis peab arvestama, et tavalist elu pärast seda enam pole. Mul on märk küljes. Seda on mulle öeldud ka. Aga minu ja mu kaaskoordinaatori ja elukaaslase Martin Luiga tagavaraplaan on eelkõige see, et me hoiame välismaised organisatsioone Eestis toimuvaga pidevalt kursis ja arendame keskkonnaalaseid kontakte üle maailma. Oma nii-öelda Lääne liitlastelt Ameerikas ja Euroopas oleme ka rahalist toetust saanud, riigilt mitte kunagi. Panustame globaalsele kodanikukaitsele. 

Kust saabub Eestisse muutus jätkusuutlikumale ühiskonnakorraldusele?

Muutus tuleb mujalt maailmast ja Eesti tõmmatakse kaasa. Näen Eestit erakordselt mahajäänud riigina. See on rumalus mitte aru saada, et järgneval kümnendil tuleb poliitikas oluline pööre keskkonnasäästlikkuse suunas. See on fakt. Alavääristame Greta Thunbergi, aga kui aknast välja vaadata, siis lähevad asjad ju täpselt nii nagu ta ütleb, sest tema ise pole midagi ju välja mõelnud, seda ütleb IPCC (ÜRO valitsustevaheline kliimamuutuste nõukogu) raport juba 1970ndatest aastatest alates. See kümnend tuleb väga suure muutuse aeg, valed hakkavad murenema, on väga tähtis hoida kodanikena selget pead.

Miks on tavalisel inimesel lihtsam Greta Thunbergi naeruvääristada kui uskuda?

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
“Tänu kiusatava rollile õppisin ka seda, kui tähtis on välja astuda kiusatava eest. Metsanduses näen samamoodi, et on suured kiusajad ja siis viisakad ja normaalsed inimesed, kes lasevad sellel kõigel toimuda. Olen mõelnud, et naised peaksid õppima, et sa ei lase ennast kiusata.”
Inglise keeles on hea sõna deflecting (eesti k kõrvalekaldumine). Seda psühholoogilist terminit kasutatakse, kui valetajaid vahele võetakse. Kui tahad valetada, kas endale või teistele, hakkad sa süüdistama vastaspoolt. Thumbergi kritiseeritakse nii palju, et võiks arvata justkui tema oleks kliimaprobleemi tekitaja. Tema ründamine näitab väga hästi, et inimesed üritavad tähelepanu ära pöörata milleltki, mis pakitseb. Nad saavad tegelikult väga hästi aru, et nende elustiil on hukatuslik, kuid nad ei tea, kuidas sellest vabaneda. Oleme olnud põlvkondi seotud süsinikdioksiidi õhkupaiskava majandusega ja siis meile öeldakse, et see kõik on vale. Aga mida teha? Vaja on ennast meeletult õigustada, et selles olukorras hakkama saada. Samas on kohutav hirm ka, sest ise näeme, et midagi paha on käimas. Psühhootiliselt eitatakse silmatorkavat tõde. 

Seal on ka teine asi. Kui küsisin ökoloog Anneli Palolt, et kuidas on see võimalik, et inimesed eitavad silmnähtavat tõde, siis ta mainis, et inimestel on karjatõde ja on tegelik tõde. Kui karjatõde ütleb, et majanduskasv on hea, aga sina sellega kaasa ei lähe, siis heidetakse sind karjast välja. Kuid nüüd on nii, et kari ise hakkab ohustama oma üldist elukeskkonda. 

Kuidas sina oled julgenud karjamentaliteedile vastu minna?

Esiteks mind on kasvatatud niimoodi. Ja siis veel … See on natuke isiklik teema, aga kooliajal mind kiusati. Olin algusest peale teistsugune. Kõik oma kujunemisaastad olingi tegelikult “väljas” ja pidin enda eest kogu aeg seisma. See on kasvatanud mulle paksu naha. Olen isegi tänulik, et mind kiusati, sest muidu oleks kiusatud võibolla kedagi teist ja siis oleksin mina olnud üks neist, kes poleks kiusajatele julgenud vastu hakata. Tänu kiusatava rollile õppisin ka seda, kui tähtis on välja astuda kiusatava eest. Metsanduses näen samamoodi, et on suured kiusajad ja siis viisakad ja normaalsed inimesed, kes lasevad sellel kõigel toimuda. Olen mõelnud, et naised peaksid õppima, et sa ei lase ennast kiusata. Kui palju on organisatsioone, kus kõik töötajad on naised, aga põhiülemus on ikka mees. Mehed on harjunud käsutama ja naised teevad töö ära. Meid on aktiivselt surutud neisse rollidesse. Näen oma laste pealt, kuidas poistele on kõik mängud intellekti arendavad ja tüdrukule pakutakse printsessikeebikest ja -kepikest. Ole ilus! 

Anna nõu, kuidas vastu hakata, kui ründaja on sinust kordades suurem/mõjuvõimsam/rikkam?

Soovitan vaadata Youtube’is videoid emaloomadest, kes astuvad vastu endast kümme korda suuremale ründajale, kui see ohustab nende kutsikaid. Kui üks osapool on NII motiveeritud kaitsma seda, mis talle on oluline, siis suurus ei loe. Samamoodi kaitses väike Eesti Venemaa eest ära oma vabaduse. Suur ei pruugi alati olla nii fokuseeritud, ja teda on võimalik pahviks lüüa. Kui sa ei hakka vastu, siis teerull sõidabki sinust ja su lähedastest üle. Sa ei pääse isegi siis, kui kõnnid ainult mööda seinaääri.

Thunberg on ju nii pisike ja ta astub vastu maailma kõige vägevamatele. Tema sisemine motivatsioon on nii suur, sest noored on aru saanud, et neil ei ole teist võimalust. 

Kas inimkonnal on lootust?

Kodanikuühiskond loob neid struktuure ja teadmisi, mida saame kasutada siis, kui probleemid keskkonnaga veel tõsisemaks lähevad. Kui pole enam võimalik vaielda, kui tekivad toiduprobleemid ja tarneahela katkemised. Selleks on oluline, et kodanikuühiskond oleks tugev ja ei kaotaks pead, kui seitse miljardit inimest avastab, et maailmalõpp on käes. Ma ei usu muutust ülevalt, kus on tuumaprogrammid ja relvad. Muutus tuleb vägisi, peame selle vastu võtma. 

Milline roll on naistel keskkonnaküsimustes?

Naisi on kaua poliitikast välja tõrjutud, kuigi naistel on palju paremad poliitilised oskused. Naine on perekonna tasakaalustaja, kes peab vaatama, et asi ei läheks katki, et kõigil oleks võrdselt. Naised üle maailma peavad võimu haarama, aga mitte meestestudes, vaid tõstes au sisse naiselikkuse ja harmoonia. Mehed taanduvad tulevikus poliitikas aitaja ja spetsialisti rolli, naistele tuleb anda võimalus. 

Mulle väga meeldib laulja Billie Eilish, sest näen teda emantsipatsiooni häälekandjana. Ta ei taha, et tema kehavormidele tähelepanu pööratakse ja kannab kottis riideid. Ei mingit puusahööritamist. Olen pannud tähele, et üldse tüdrukud kannavad praegu palju sõdurisaapaid ja -vöösid. Vaatan rõõmuga neid tugevaid naisi. 

Kuidas saaksid vanemad oma tütreid innustada emantsipatsioonile?

Tahan oma tütrele õpetada, et ta õpiks tõeliselt oma väärtust tunnetama, mitte leidma oma väärtust mehe kaudu. Seda leidub hästi palju – paneme seksikad riided selga ja siis tunneme, et meil on mingi väärtus, kui mehed vaatavad meid. Miks on naisel seda tegelikult vaja? Ta ise ongi väärtus. Tema mõtted, ideed, see, et ta neid teostab.

Mida sa oled õppinud metsakaitsmise tööst?

Olen inimesena väga palju kasvanud. Õppinud koos töötamist ja enda ego teisele kohale panemist. Olen õppinud naerma läbi pisarate. Nooremana võtsin kõike väga traagiliselt, aga nüüd, kui vaatan, mida teeb keskkonnaministeerium, siis naeran lihtsalt. Nagu kunagi naerdi Brežnevi anekdoote. Metsateema on toonud kokku nii paljud eri ühiskonnaliikmed. See tekitab lootust ja usku, et inimkond ei ole täiesti mõttetu. Oleme inimestena oma evolutsiooni alguses ja kui suudame siin planeedil püsima jääda, siis saja tuhande aasta pärast võib inimene olla juba väga-väga tark.

15
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka