Aktivisti elu Poolas: ülekuulamised, kohtuprotsessid ja mõrvakatse

Joanna Wolska on elukutselt vandetõlk ja -tõlkija, kellele enda sõnul meeldib igav elu ja kes ei teinud ülikooli õppejõu töö kõrvalt suurt midagi peale raamatute lugemise, kuniks Poolas tuli võimule Õigus ja Õiglus, rahvuskonservatiivne võimuerakond (PiS). Viimased seitse aastat on Wolska jaoks möödunud tänavatel protestides, politseis ütlusi andes ja tänaseks on ta üle elanud ka mõrvakatse oma aktivismi tõttu. Feministeerium rääkis Wolskaga tema teekonnast aktivismini ja takistustest, millega naiste streigi korraldajad Poolas rinda pistavad.

Räägi endast, kes sa oled ja kuidas sa aktivismini jõudsid?

Ma olen alati pidanud end feministiks, aga sealjuures mitte aktivistiks. Ma jäin pigem teooria juurde, sest ma ei osanud aktivistimi teha. Ma ei teadnud kuidas siseneda sellesse valdkonda ja ma ei tundnud aktiviste. Umbes 14 aastat tagasi toimus Poolas Varssavis naiste kongress. Mäletan, et läksin sinna koos oma parima sõbrannaga ja lähenesin inimestele ja küsisin neilt, et vabandust, kuidas ma saaksin olla abiks? Ja inimesed olid nagu, hmm… ei tea. Ja sinna see tookord jäi. Tegelikult mulle meeldib igav elu ja ega ma ei teegi midagi peale raamatute lugemise. Aga siis saabus 2015 ja muutus valitsus (2015. aasta parlamendi- ja presidendivalimised võitis PiS – toim). Kõik väärtused, millesse ma uskusin, olid korraga ohustatud. Kuna ma olen 50-aastane, siis ma mäletan ikka veel, milline Poola oli enne Nõukogude Liidu ja idabloki kokkuvarisemist 1989. Nii et minu jaoks oli see ootamatu tagasiminek ilmselt isegi rohkem frustreeriv kui noorematele inimestele, kes ei mäleta meie ajalugu.

Uus valitsus hakkas kohtute süsteemi muutma. Nad hakkasid olulistelt ametikohtadelt eemaldama naisi, sealjuures eriti vasakpoolseid või feministlikke naisi, kes olid näiteks muuseumide ja kultuuriasutuste direktorid. Kui nad 2016. aastal hakkasid muutma abordiseadust Poolas, planeeriti esimest suurt meeleavaldust igas väikelinnas ja külas.

Ja ma ei leidnud oma kodulinnas, 170 000 elanikuga Bielsko-Białas kedagi, kes seda korraldaks. Käisin igalt poolt küsimas, kas keegi teab kedagi, kes korraldaks meeleavaldust ja vastus oli ei. Lõpuks keegi küsis vastu, et miks sa ise seda ei tee, kui sa nii huvitatud oled?

Sain ühendust mõne naisega Facebooki kaudu – sest ilmselgelt ei saa tänapäeval olla aktivist ilma Facebookita või sotsiaalmeediata – ja me korraldasime esimese meeleavalduse. Umbes 1000 inimest tuli Bielsko-Białas tänavatele välja ja see oli linna suurim meeleavaldus tollel aastal. Protest oli edukas, sest see töötas – valitsus astus tagasi ja aborditeema hääletati tookord maha. Aga sama oluline oli see, et ma lõpuks ometi kohtusin sarnaste vaadetega inimestega, kellega võisin koos teha asju. Me hakkasime Bielsko-Białas korraldama proteste või toetusaktsioone väga erinevatel teemadel, naiste õigustest Ukraina sõja ja kirikuvastaste meeleavaldusteni. See oli aeg, kui tundsin end veel turvaliselt ja olin üsna õnnelik.

Mis edasi juhtus?

2020. aastal langetas Poola põhiseaduslik kohus otsuse, et loote väärarengu tõttu tehtav abort on vastuolus inimväärikuse põhiseadusliku kaitsega. Poolas on üldse üks maailma kõige rangemaid abordiseadusi, aga enne seda kohtuotsust oli Poolas võimalik seaduslikult aborti teha kolmel põhjusel. Alles jäi kaks – aborti on jätkuvalt võimalik teha siis, kui rasedus oli tingitud vägistamisest või mõnest muust kriminaalkuriteost, ja juhul, kui ema elu ja tervis on ohus. Kohtuotsusega eemaldati aga peamine võimalus aborti teha. Seni tehti ligi 99% abortidest loote väärarengu tõttu (ametlik abordistatistika näitab, et Poolas kukkus otsusejärgselt iga-aastane abortide arv dramaatiliselt, kui enne tehti aastas veidi üle tuhande seadusliku abordi, siis pärast otsust on lubatud aborte tehtud 30 ringis – toim.)

Nii et me läksime jälle tänavale, seekord illegaalselt, sest pandeemia ajal ei tohtinud koguneda. Nõnda toimusid Bielsko-Białas paari nädala jooksul iga päev suured demonstratsioonid. Suurimad neist kogusid 11 000 inimest. Midagi sellist ei mäleta minu linna ajaloos mitte keegi. Seal olid emad, abikaasad, lapsed. Oli ka palju politseinikke, kes filmisid ja salvestasid.

Kui meeleavaldused lõppesid, kutsus politsei meid ülekuulamisele. Käisime kohtus, saime enamasti rahalisi karistusi. Mina sain süüdistuse kriminaalkoodeksi artikkel 165 alusel, mis näeb ette kuni kaheksa aastast vangistust paljude inimeste elu ja tervisele ohu põhjustamise eest. See oli karm. Minu advokaat oli küll optimistlik, aga reaalne võimalus minna vangi… see ei olnud hea tunne. Õnneks süüdistusest loobuti.

Joanna Wolska. Foto: Marta Bogdanowicz / Spacerowiczka

Kas sul on ka reaalseid karistusi?

Mul on kaks väärteokaristust. Ühe karistuse sain selle eest, et karjusin tänaval “Fuck off!” ja seda filmiti. Ma ei ole inimene, kes lihtsalt läheb tänavale ja karjub inimestele “Fuck off!”, see oli loosung meeleavaldusel. Kohtunik oli naine, kes tegelikult mulle kaasa tundis, ja karistuseks sain ainult noomituse. Teise karistuse sain selle eest, et võtsin paariks sekundiks meeleavaldusel kõnet pidades maski eest, et hingata. Seda filmiti samuti ja sain karistada maski kandmata jätmise eest.

Karistused on üldse seni olnud lihtsad, kas rahatrahvid või noomitused. Aga kaks nädalat tagasi saadeti üks aktivist paariks nädalaks päriselt vangi. See on siiamaani olnud kõige karmim karistus, mille aktivistid on saanud. Praegu me ei tea ka veel, mis tegelikult juhtus.

Palju aktiviste nüüd Bielsko-Białas on? Kas oled ikka veel üksi või on teil terve tiim?

Kui midagi suurt juhtub, siis ma tean, et ma leian inimesi, kes mind aitavad. Aga see ei ole kunagi sama tiim. Ma olen piisavalt äratuntav, et mobiliseerida inimesi mingi konkreetse sündmuse jaoks. Näiteks paar nädalat tagasi külastas Jarosław Kaczyński (PiSi esimees – toim.) Bielsko-Białat. Kuna seda juhtub äärmiselt harva, siis teadsin, et paljud inimesed oleksid valmis minema tänavale, et linnaelanikud teda korralikult “tervitaksid”. Nii et kõik oleneb sellest, mida ma parasjagu teen. Kui lähen piirile ukrainlasi abistama, siis tean, et võin teatud inimestega arvestada. Kui lähen Kaczyńskit tervitama, siis tean, et leian teised inimesed, kes on valmis seda tegema. 

Kas teil on enda organiseerimiseks loodud mingi struktuur, mingi vabaühendus?

Ei, see on lihtsalt puhas aktivism. Ja see on tasustamata, ma ei ole kunagi saanud midagi selle eest, mida ma teen. Ma oleksin ilmselt kodutu, kui mul poleks abikaasat, kes minu eest maksab.

Kuidas kohtuvaidlustega on, need ju ka maksavad?

Õnneks on mul kõige imelisem advokaat, kes teeb minu asju pro bono. Ta ei võta minult kunagi raha. Novembris, kui mind üritati tappa, siis helistas ta mulle ja ütles, et pea meeles, mis iganes juhtub, mida iganes sa vajad, võid arvestada minuga ja võid arvestada linna teiste advokaatidega. See on uskumatu. Advokaat helistab sulle, et pakkuda tasuta abi!

Räägi sellest mõrvakatsest.

Noh… see oli väga raske. Kui me üldse demonstreerima hakkasime, olin alguses väga ettevaatlik. Mind hoiatati ka, et ära kunagi jäta oma autot järelvalveta, ära kanna sümboolikat meeleavaldusele minnes või sealt tulles ja ära liigu üksi ringi. Aga midagi ei juhtunud ja ma arvan, et ma kaotasin ettevaatlikkuse. Tollel päeval läksin meeleavaldusele ja kandsin autost lahkudes sümboolikat. Tulin nelja tunni pärast tagasi, käivitasin auto ja keerasin välja kiirteele. Kuulsin imelikku müra ja aeglustasin kiirust, nii et õnneks sõitsin väga aeglasel kiirusel, kui juhipoolne esiratas ära kukkus. Keegi oli selle lahti keeranud. Minult tunnistust võttev politseinik ütles, et kui ratas oleks tavalise kiiruse pealt maha kukkunud, siis ma oleksin surnud.

Enne 13. novembrit oli minu aktivismi peamine negatiivne aspekt politsei ülekuulamised. Aga kui oled oma esimesel ülekuulamisel ära käinud, siis kõik järgmised ei puuduta nii sügavalt. Sellega lihtsalt harjub. On internetiviha, kuid ka sellegagi harjub. Ent kui see asi autoga juhtus… see tundus võimatu. Ma ei suutnud uskuda, et keegi võiks päriselt vaeva näha ja üritada tappa teist inimest ideoloogilistel põhjustel, lihtsalt sellepärast, et inimene ei jaga tema poliitilisi vaateid. Alguses ma arvasin, et see oli mingi rumal teismeline, kes tegi enda arvates nalja. Aga rattapoltide lahtikeeramine on raske. See nõuab planeerimist, rattavõtit, aega, jõudu. Kontrollisime auto teisi rattaid, kõik istusid nii kõvasti kinni, et ka päris tugevat jõudu kasutades näeks vaeva nende lahtikeeramisega. See ei olnud ju see juhtum, kus keegi oleks vihast autoakna sisse löönud. See oli külmavereline.

Foto: Małgorzata Koniorczyk

Kas politsei võtab seda tõsiselt? Kas nad uurivad korralikult?

Noh, ma ei tea. Naljakas on see, et tänu oma aktivismile olen ma kõigile politseiülematele Bielsko-Białas hästi tuntud. Kui ma politseisse helistasin ja rääkisin, kes ma olen ja mis juhtus, siis nad kõik teadsid, et ma tulin meeleavalduselt ja et see pidi olema poliitiline. Kui läksin politseijaoskonda tunnistust andma, olid nad väga tõsised. Aga see, et politseinik on minu vastu kena ja see, kas ta asja uurib tõsiselt, on eri asjad. Nii et ma ei tea.

See on väga, väga hirmus. Aga räägi, kas sul on aktivismiga seoses ka mingeid rõõme?

Poola Naiste Streik on väga tore riigiülene naiste võrgustik ja me kohtume aeg-ajalt, Zoomis ja päriselt. Alles hiljuti tähistasime Poola naiste valimisõiguse saja neljandat aastapäeva. Läksime Varssavisse ja korraldasime meeleavalduse Kaczyński maja ees. Pärast oli meil koosolek, saime lihtsalt rääkida ja kallistada üksteist. Kui sa teed asju kollektiivis, mis koosneb inimestest, kes sulle meeldivad, kes mõtlevad ja kes kogevad sarnaseid asju, siis see tõesti aitab.

Sa oled varem maininud, et korraldasid Bielsko-Białas praidi ja et see tõi rõõmu.

Jah, see oli väga tervendava energiaga üritus. Millegi vastu võitlemine on väga negatiivse energiaga, mis omamoodi sööb sind elusalt, isegi kui see on vajalik. Praid oli nagu vastumürk. See oli tervendav.

Naiste streik algas abordiküsimusest, aga olete katnud ka teisi teemasid. Milliseid veel?

Me katame kõike, mis puutub vähemusi ja sotsiaalset ebaõiglust. Mobiliseerume, kui näeme, et kuskil on tehtud kahju, ja püüame aidata. Kui Ukraina sõda 24. veebruaril algas, olime samal päeval tänavatel. 25. veebruaril kogusin juba ukrainlastele vajaminevaid asju ja 26. veebruaril sõitsin piirile, tegin 900 kilomeetrit ühe päevaga. Nii et kui kuskil on vajadus, siis me lihtsalt aitame. Kui elad sellises riigis nagu Poola, kus valitseb parempoolne, kohutav partei, siis koged frustreerivaid asju iga päev. Näiteks kolm kuud tagasi valiti avaliku konkursi käigus ühe Varssavi teatri direktoriks väga hea spetsialist Monika Strzępka. Kui ta lasi teatri fuajeesse paigaldada Iwona Demko skulptuuri “Wet Woman”, mis, olgem ausad, on üks tohutu suur läikiv tussu, siis üks PiSi poliitik otsustas ainuisikuliselt Strzępka ametisse nimetamise tühistada. Sellised asjad juhtuvad Poolas iga päev.

Poolas on järgmise aasta sügisel valimised. Kas näed, et muutus on võimalik?

Mul pole aimugi. Ma tean, et mõned inimesed püüavad olla optimistlikud, öeldes, et kõik – kriis, hinnad, inflatsioon – töötab valitseva partei vastu, aga mina kardan, et nad võidavad jälle. Ja kui see juhtub, siis ma arvan, et me olemegi Ungaris.

Kes valivad PiSi?

Enamasti inimesed töölisklassist ja väikestest kohtadest. Kui PiS esimest korda võimule tuli, hakkasid nad peredele maksma 500 zlotti (umbes 105 € – toim.) iga lapse kohta. Paljude perede jaoks oli selle raha saamine väga oluline. Seda ei ole küll palju, aga siiski midagi. Ja nüüd need pered kardavad, et kui mõni teine partei võtab üle, siis toetus kaob. Inimesed kardavad, kuigi opositsioon ütleb, et me ei muuda seda. 

Sa töötad väga raskes keskkonnas. Kuidas sa sellega toime tuled? Kas sul on mingeid strateegiaid või tehnikaid?

Ei, mul ei ole midagi. Ma arvan, et ma ei ole hea inimene, kellega sellest rääkida, sest mul on praegu nii tume aeg. Poola Naiste Streik on loonud spetsiaalse psühholoogilise hädaabisüsteemi ja selle tõttu, mis minuga juhtus, korraldasid nad minu jaoks psühholoogilise nõustamise. Ootan oma esimest seanssi. Loodan, et juhtub mingi ime, et psühholoogid teevad mind maagiliselt optimistlikuks ja jälle töövalmiks. 

Loe ka Feministeeriumi intervjuud Poola Naiste Streigi juhi Marta Lempartiga, samuti Horvaatia ja Sloveenia aktivistidega.