Horvaatias tõstab pead abordi keelustamine. Aktivistid pistavad rinda nii parem- kui ka vasakparteiga

Anamarija Tkalčec on Horvaatiast pärit fotograaf, kellest sai ema eeskujul pärast sõja lõppu feministlik aktivist. Feministeerium kohtus temaga Medulinis aktivistidele mõeldud läbipõlemisevastases laagris ja rääkis Horvaatia poliitilisest maastikust, feministlikust aktivismist, katsetest piirata abordiõigust ja sellest, mis viis Horvaatia nõusolekuseaduseni.

Räägi mulle veidi Horvaatia poliitilisest maastikust. Milline on teie valitsus? Millised on need küsimused, mille üle on viimase aasta jooksul kõige rohkem vaieldud?

Meil on juba teist valimistsüklit võimul paremtsentristlik valitsus. Nimetagem seda nii, sest viimase kümne aastaga on esile kerkinud rohkem paremäärmuslikke erakondi ja praegune valitsus on justkui tsentri poole nihkunud. Peaminister on Euroopa poliitika ja euroopalike väärtuste edendaja, kuid me seisame silmitsi tohutu korruptsiooniga ja see on teema, mis põhimõtteliselt peatab riigis kõik muud olulised poliitilised protsessid. 

Feministlikust vaatenurgast teeb muret see, kuidas Horvaatia ühines Euroopa Liiduga (Horvaatia sai liikmeks 2013 ja on kõige viimane riik, kes ELiga ühinenud on – toim). Ühinemise käigus viidi Horvaatia seadused vastavusse Euroopa Liidu õigusruumiga ja kui riik lõpuks liikmeks sai, arvati, et siin on nüüd kõik hästi. Kuid nende uute seaduste ja poliitika rakendamine on väga probleemne olnud. 

Näiteks pole meil olemas meetmeid, mis peaks naiste positsiooni Horvaatia tööturul parandama. Valitsus põhimõtteliselt keeldub selles valdkonnas meetmeid kasutusele võtmast. Kuigi soolise võrdõiguslikkuse edendamine on valitsuse kohustus ja soolise võrdõiguslikkuse seaduse järgi peab riigil olema soolise võrdsuse strateegia, pole Horvaatial seda alates 2015. aastast olnud. Nüüd on lõpuks ometi strateegiadokument, mille üle peetakse veebipõhist avalikku arutelu, kuid see on nagu mingi nali. Näiteks kasutatakse seal vana statistikat, meetmed on väga üldised ja reproduktiivseid õiguseid ei käsitletagi, kuigi see on Horvaatias põletav küsimus.

Üldse on suur murekoht tagasilöök reproduktiiv- ja abordiõiguse vallas. Peame tõesti tänavatel võitlema, et naiste reproduktiivõigused täielikult ei kaoks. Parempoolsed parteid on selles küsimuses moodustanud liite kiriku ja konservatiivsete liikumistega, mida me kõik Euroopa Liidus tunneme, ja nende surve on kahjuks Horvaatias väga tugev.

Hea on aga, et feministlike ühenduste ja naiste hääl kõlab meedias ja meedia annab meile kõlapinna tekkeks võimaluse. 

Kas teil on olnud konkreetseid katseid abordiõigust piirata või püüavad konservatiivsed jõud seda teemat lihtsalt poliitilise kapitali teenimiseks päevakorras hoida?

Meil on väga keeruline olukord, sest Horvaatia konstitutsioonikohus otsustas 2017. aastal, et kehtiv seadus, mis lubab soovi korral aborti teha, ei riku põhiseadust. Samas andis kohus parlamendile ülesandeks kahe aasta jooksul vastu võtta uus seadus (et lisada ennetus- ja haridusmeetmed eesmärgiga muuta abort erandlikuks – toim). Praegu oleme olukorras, kus valitsus ja peaminister ei taha tegelikult muudatusi teha, aga nad on paremäärmuslike erakondade surve all. Ja nüüd on vasakpartei kuulutanud, et nad tahavad abordiõiguse põhiseadusesse lisada – kuid nad tahavad välja kuulutada ka abordireferendumi. See, et abordiõigus, nagu ka sooline võrdsus, on osa põhiseadusest, meile sobib, kuid inimõigused ja naiste õigused ei ole midagi, mille üle referendumil otsustada. 

Vasakpoolsed on praegu opositsioonis ja ma arvan, et nad nägid lihtsalt võimalust järgmine parlamendivalimiste kampaania selle teema ümber üles ehitada. See on väga libe tee. Me üritame neid nüüd veenda – palun ärge tehke seda! Nii et peame naiste õiguste organisatsioonina võitlema paremäärmuslastega, et oma õiguseid säilitada, ja samas võitlema vasakpoolsetega, kes on tegelikult meie liitlased, et veenda neid  referendumit mitte ellu viima. See on päris hull olukord.

Kas teil on muid küsimusi referendumile pandud, näiteks abielu?

Jah, see juhtus juba 2013. Ultrakatoliiklik liikumine moodustas koalitsiooni kodanikuühiskonna organisatsioonidega ja neil õnnestus korraldada abielureferendum, mis kinnitas abielu ainult naise ja mehe vahelise liiduna. See juhtus kiiresti nagu tulekahju ja kuigi me loomulikult läksime tänavatele protestima, õnnestus neil see referendum võita. Rahvahääletus ei ole kohustuslik ja paljud arvasid, et ega neil see asi läbi lähe, ilmselt nagu paljud ka Brexiti puhul mõtlesid. Inimesed lihtsalt ei läinud valima. See oli meile õppetund ja sellepärast keskendumegi nüüd abordireferendumi küsimusele. Aga meil on tsiviilpartnerluse seadus samast soost paaridele (Horvaatias on samas soost paare ametlikult tunnustatud juba 2003. aastast, 2014. võeti vastu kooseluseadus ja samast soost paaridele kehtivad mitteametlike kooselude puhul samad õigused, mis abielupaaridele – toim). 

Anamarija Tkalčec näeb Horvaatia feministliku liikumise võite ja kaotusi. Foto: erakogu

Milline on feministlik aktivism Horvaatias? Kuidas te organiseeritud olete ja mis meetodeid kasutate?

90. aastatel, kui oli sõjajärgne periood ja lepitusaeg, oli meil väga tugev rahuliikumine ja feministlik liikumine kasvas sellest välja. Tollal oli üks suurimaid vabaühendusi ka praegu tegutsev Centre for Women War Victims (naissõjaohvrite keskus, mis asutati 1992. aastal, selle eesmärk on võimestada naisi ning astuda vastu naistevastasele sõjavägivallale, misogüüniale ja natsionalistlikule poliitikale Horvaatias ja endise Jugoslaavia riikides – toim). Sealt tulevad ka mõned mu kolleegid. Sellest ajast peale teeme koostööd. Nüüd on meil palju feministlikke rühmitusi kas siin Zagrebis või mujal Horvaatias, mis keskenduvad teatud teemadele, peamiselt naistevastasele vägivallale ja seksuaalsele ahistamisele. Kasutame eri meetodeid: teeme huvikaitset, avalikke aktsioone ja meediakampaaniad. Enamik meist koolitab palju, näiteks koolitame noori ja kohalikke poliitikuid. Mõni meist tegeleb uurimistöö ja analüüsiga. Oleme viimastel aastatel väga tihedalt seotud olnud, mis ei tähenda, et meil poleks vaidlusi, teeme koostööd abordi ja soolise vägivalla teemadel.

Meil on pidevalt aktiivsed Google’i, Zoomi ja igasugused muud grupid, kus üheskoos arutame, mõtleme ning planeerime, mis on minu arvates suurepärane. See tähendab palju kommunikatsiooni – pidevalt arutame, kuidas midagi teha, millal on mingiks tegevuseks õige hetk ja kes võiks meie liitlased olla. Tänu sellele läheb meil viimased viis aastat väga hästi.

Sina töötad CESIs (CESI – Center for Education, Counseling and Research ehk haridus-, nõustamis- ja teaduskeskus). Räägi, millega tegelete?

CESI on LGBT-sõbralik feministlik vabaühendus, mis alustas tööd 1998. aastal. Meil on kolm peamist programmi. Mina koordineerin programmi “Sotsiaalsed õigused ja võrdsed võimalused”, mis tegeleb peamiselt naiste õiguste ja naiste diskrimineerimise probleemidega tööturul. Vägivallaohvritele on meil ka abitelefon Krapina-Zagorje maakonnas (Zagrebi lähistel). Pakume naistele psühholoogilist ja juriidilist abi. 

Teises programmis töötame sotsiaalse aktivismi ja poliitiliste protsessidega, sest oleme väga huvitatud naiste positsioonist poliitilisel areenil. Meil on naistele mõeldud juhtimisprogramm, mille kaudu koolitame neid naiste õiguste ja soolõime vallas, eriti teemal, kuidas edendada naiste õiguseid oma erakondades ning oma erakondade programmides. See ei hõlma ainult naispoliitikuid, vaid ka naisi, kes on aktiivsed kolmandas sektoris või on ettevõtjad. See on mõeldud nende harimiseks, aga põhimõtteliselt ka selleks, et luua eri piirkondadest pärit naiste võrgustik. 

Kolmas programm kannab nime “Sugu, sooline võrdsus ja seksuaalõigused”. See ühendab uurimistööd, hariduslikku komponenti, huvikaitset ja teadlikkuse tõstmist eesmärgiga ennetada soolist vägivalda. Töötame ka naiste reproduktiiv- ja seksuaalõiguste kaitsmise nimel. Teeme koostööd koolidega, õpetame noori vägivallatult suhtlema. Samuti teeme koostööd LGBT-ühendustega. Näiteks viisime koolides Rijekas baseeruva lesbiorganisatsiooniga Lori läbi haridusprogramme LGBT õiguste ja soolise võrdsuse alal.

Milline on sinu taust ja kuidas üldse oma praeguse tööni jõudsid?

Tegelikult olen elukutselt fotograaf ja oma tööelu alustasin fotograafina, kuid üsna varsti nägin CESI töökuulutust ja sellest ajast olen siin. Olin siis väga noor ja Horvaatia oli alles sõjast taastumas (sõda Horvaatias lõppes 1995 – toim). Minu jaoks oli tollal oluline töötada koos naistega ja kuuluda nende sekka, kes seisavad naiste õiguste eest minu riigis. Ma jälgisin ka, mida mu ema tegi, ta oli ajakirjanik ja osales sõjavastases ajakirjanike liikumises ja humanitaarabi andmises. Mu ema inspireeris mind. 

Kuidas on lugu noortega, kas nad tegelevad feministlike küsimustega? Kas oled tuleviku suhtes lootusrikas?

Ma olen lootusrikas ja näen, et noorte jaoks on tähtis mõelda ja rääkida oma õigustest ning olla osa feministlikust ja LGBT-liikumisest, samuti rahu- ja kliimaliikumisest. Nad osalevad ka oma üliõpilasesinduste ja muude olemasolevate ühenduste kaudu ning teevad igasuguseid algatusi. Siiski, minu meelest on teadmiste edasiandmine ja suhtlemine kogenumate ja uuemate aktivistide vahel mõnikord puudulik. Ma arvan, et see on normaalne, ja meie, vanemad, peame rohkem õppima teemade kohta, mida nooremad põlvkonnad peavad tähtsaks. Samas on meil palju teadmisi selle kohta, kuidas võidelda oma õiguste eest, ning peame mõtlema, kuidas neid teadmisi edasi anda, et nooremat põlvkonda toetada. 

Mainisid enne aborti. Kas feministlikul liikumisel on veel suuri võitlusi või on teil lausa mõni võit?

Ülitähtis teema on naistevastane vägivald – see, mida poliitikud armastavad nimetada perevägivallaks. Kõige olulisem võit puudutab vägistamise käsitlust. Mõni aasta tagasi oli Horvaatias üks vägistamisjuhtum, kus üht 15-aastast tüdrukut vägistas Zadaris, Horvaatia rannikul, korduvalt viis noormeest ja kus kohtunik kahtlusalused esialgu vabadusse lasi. Suure protesti- ja huvikaitseaktsiooni tulemusel sundisime praegu ametisolevat valitsust kriminaalkoodeksit muutma (muudatus jõustus 2020. aastal – kui varem olid Horvaatias eraldi sätted vägistamise ja nõusolekuta vahekorra jaoks, siis muudatuse tulemusel kaotati säte “nõusolekuta vahekord” ning vägistamist defineeritakse nüüd nõusoleku puudumisest lähtuvalt. Vägistamise puhul eristatakse jätkuvalt, kas on kasutatud vägivalda või ähvardust, sellest sõltub karistuse määr – toim).

Veel õnnestus meil sisse viia menetlusprotokoll soolise vägivalla juhtumite puhul. Feministlik liikumine algatas protokolliteema ja propageerisime seda, et ühe laua taga oleks esindajad ministeeriumidest, sotsiaalhoolekandesüsteemist- ja politseist. Seega peame koostööd tegema, mis on minu arvates hea. Muidugi on võtmeküsimus alati rakendamine, kuid esimene samm on alati seadus, mida saab parandada. Näeme ka vajadust seoses vägistamisega veel kriminaalkoodeksit muuta. 

Kas olete näinud kriminaalkoodeksi muudatuse mõju, näiteks õiguspraktikas või suhtumises?

On näha, et meedia reageerib uute juhtumite puhul kohe ja küsib meie arvamust. Juba see on väga oluline. Seadust muutma minnes nägime tohutut toetust tavakodanikelt, aga endiselt on murekoht kohtunikud, kes õigust mõistavad. Hiljutises kohtuasjas süüdistati valitsuspartei liiget vägistamises ja kohtunik vähendas karistust, põhjendusega, et vägistaja on sõjaveteran!

Millisena näed tulevikku?

See on minu jaoks alati nii raske, kui küsitakse, mida arvan naiste positsioonist tulevikus. Viimased aastad on meid õpetanud pidevalt valvsad olema ja mitte eeldama, et kõik on saavutatud. Et meil on nüüd hea seadus ja kõik probleemid on lahendatud. Peame ka tulevikus pidevalt jälgima, mis toimub. Millised on suundumused üleilmsel, Euroopa tasandil ja meie riigis. Tuleb kogu aeg valvel olla. 

Kuna kohtusime läbipõlemisvastases laagris Medulinis Horvaatias, siis küsin ka – kuidas end hoiad?

Kapitalistlikku ja patriarhaatlikku süsteemi pole lihtne murda, see on väga aeglane protsess, mis tekitab stressi. See väsitab, tekitab frustratsiooni, muudab meid üksikisikute ja feministlike organisatsioonidena vihaseks. Kuid olles teadlikud, et kutsume esile olulisi muutusi, saab vihast konstruktiivne jõud. See, mida teeme, on nii oluline ja see annab jõudu jätkata. 

Minu meelest on hea ka lihtsalt arvuti kinni panna, ennast aeg-ajalt virtuaalmaailmast välja lülitada. Minu jaoks on ka väga inspireeriv kohtuda naistega, kes on teistest riikidest ja töötavad samade teemadega. Nagu meie kohtusime Medulinis. See jättis tugeva jälje ja praegu on kasulik oma mõtetes veidi sinna tagasi reisida. See on hea tunne ja annab jõudu.