Sloveenias jõustus nõusolekuseadus. Mis selleni viis?

2021. aastast kehtib Sloveenias nn nõusolekuseadus, mis defineerib vägistamist läbi nõusoleku: seksuaalvahekord ilma nõusolekuta on vägistamine. Karistusseadustiku osa, mis kriminaliseerib vägistamise, muudeti  2021. aasta juunis ja seda kutsutakse “Ainult jah on jah” (only yes means yes) mudeliks. Feministeerium võttis ühendust Nataša Poseliga, et rääkida seaduse muutmise tagamaadest. Posel on Sloveenia Amnesty juht, on seal töötanud 1999. aastast, kui seal oli palgal vaid kaks inimest, ning on aidanud ellu kutsuda Amnesty kampaaniaid, edendada inimõigustealast haridust ja korraldada annetuste kogumist.

Mis viis Sloveenia muudatuse tegemiseni? Kas mõni konkreetne juhtum või kampaania?

Õigusaktide muutmine oli vabaühenduste koalitsiooni kampaania tulemus, mis algas pärast üht kurikuulsat kohtuotsust 2019. aasta jaanuaris. Kohtuotsusega anti vägistajale armu, sest ta ei kasutanud vägistamise alustamisel jõudu – kuna ohver magas –, vaid kasutas jõudu ainult selle lõpuleviimiseks. See otsus tekitas avalikkuses ja vabaühendustes suurt pahameelt ning viis ühise arusaamani, et meie toonane seadusandlus oli vananenud, ebaõiglane ja vajas vastavusse viimist rahvusvaheliste standardite ja kaasaegse arusaamaga naiste kehalisest puutumatusest ja autonoomiast.

Kas seadusemuudatusele oli palju vastuseisu? Kuidas te sellega toime tulite? Eestis on juba näha õigussüsteemi ametkondade skepsist.

Kuigi kodanikuühiskond oli väga häälekas ja tugev ning tõi välja rahvusvahelise õigusega kooskõlas olevad argumendid, olid ka meie puhul juriidilised ametkonnad vastu. Esiteks ei olnud nad üldiselt kursis kaasaegsete õiguslike standarditega, nagu Istanbuli konventsioon, CEDAW, Rahvusvahelise Kriminaalkohtu või Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused, samuti mitte mitme riigi seaduste ja praktikaga, kus nõusolekust lähtuv lähenemine oli selleks ajaks juba aastaid kehtinud. Neile näis meie taotletud muudatus “ootamatu” ja õiguslikud standardid tundusid ekslikult uued ja katsetamata. 

Ljubljana õigusteaduskonna kriminoloogia instituudile anti ülesanne teha võrdlev uuring seadusandlike mudelite kohta ja teha ettepanek Sloveenia õigusaktide muutmiseks. Nad soovitasid mudelit “Ei tähendab ei” või veto-mudelit, nagu nad seda nimetasid. See oli meie jaoks väga suur proovikivi, sest ühelgi vabaühendusel ei olnud kampaaniaks varutud inim- ega rahalisi ressursse ja me tegutsesime intuitiivselt, aga hästi organiseeritud koalitsioonis. Konkreetselt juriidiliste kutsealade esindajatega tegelemiseks osalesime justiitsministri moodustatud töörühmas ja kaasasime oma teavituskampaaniasse õiguseksperdid nii Sloveeniast kui ka Rootsist. Lõpuks tuli üks valitsusväline organisatsioon, 8. märtsi instituut, välja referendumi algatuse ja konkreetse seaduseelnõuga.

Nataša Posel oma tiimiga pärast nõusolekuseaduse vastuvõtmist. Foto: erakogu

Kuidas Amnesty ja teie partnerid kampaaniat tegite, kas oli mingid meetodid, mis olid eriti kasulikud?

Kampaania algas 2019. aasta alguses justiitsministrile saadetud kirjaga, milles paluti õigusaktide muutmist, sellele kirjutas alla üheksa organisatsiooni, sealhulgas üks teaduskond. Alustasime petitsioone, mis kogusid üle 10 000 allkirja, millele järgnes massiline meediakajastus. Selgitamiseks kasutasime olemasolevaid animafilme ning tegime tuntud avaliku elu tegelastega toetusvideosarja, kus astusid üles nii juristid, kirjanikud, näitlejad kui ka suunamudijad. Paari kuu jooksul moodustas justiitsminister, kes ise oli väga häälekas ja huvitatud õigusaktide muutmisest, ekspertide töörühma, kuhu valitsusvälised organisatsioonid võisid nimetada ühe liikme. Koroona tõi küll kaasa valitsuse ja justiitsministri vahetuse, kuid ka uus minister oli toetav ja vabaühendustega koostööaldis. Siiski otsustas töörühm pärast aastast tegutsemist toetada “Ei tähendab ei” mudelit. Valitsusväliste organisatsioonide esindajad ei olnud sellega nõus. Kuna õiguseksperdid olid “Jah tähendab jah” mudeli vastu, aga avalikkuse seas kasvas sellele toetus, alustas üks vabaühendustest, 8. märtsi instituut, rahvahääletuse kampaania ja esitas 2021. aasta veebruaris seaduseelnõu. Lõpp oli üsna dramaatiline: samal päeval esitati parlamendile kaks versiooni seadusemuudatuse ettepanekust ning 8. märtsi mudel “Jah tähendab jah” kinnitati 4. juunil 78 poolt- ja vaid 3 vastuhäälega. See näitas kampaania jooksul välja kujunenud laiaulatuslikku konsensust seksuaalse autonoomia ja kehalise puutumatuse kaitsmise suhtes.

Kas olete juba näinud muutuste mõju, näiteks suhtumises või õiguspraktikas?

Meil ei ole veel piisavalt teavet, et hinnata mõju, eriti kohtumenetlustes. See on tingitud äärmiselt pikkadest õigusmenetlustest Sloveenias, nii et uue õigusakti kohased kohtuasjad ei ole praegu veel kohtulahenditeni jõudnud. Organisatsioonid, mis töötavad vägistamisohvritega, seisavad silmitsi segaduse ja pettumusega, sest enne seadusemuudatust toimunud vägistamisjuhtumite ohvrid ootavad, et uus seadus hakkaks nende suhtes juba kehtima. Seni on selge üks: vaeva näha tuleb veel rohkem. Panustama peab nii kodanikuühiskond kui ka valitsus.

Feministeerium seisab nõusolekuseaduse sisseviimise eest Eestis. Kas teil oleks meile mingeid nõuandeid või vastupidi, hoiatusi?

Meie õppetund on minna lõpuni: mitte piirduda huvikaitse ja teadlikkuse tõstmisega, vaid vajaduse korral minna rahvahääletuseni välja. Ja ühtlasi püüda õigusvaldkonna inimesi võimalikult palju harida. Kõik valitsusväliste organisatsioonide kolleegid teavad, et Sloveenias tuleb meil veel palju teavitustööd teha, nii noorte kui ka avalikkusega, aga eriti õigussüsteemis. Seega oli õigusaktide muutmine vaid üks vaheetapp, see ei ole kindlasti lõplik eesmärk.