fbpx

August. Millal muutud võrdsemaks, Eesti poliitika?

Aga milline oleks maksusüsteem, mis teeks keskmise ja väiksema sissetulekuga inimesed põhiteenuste tarbimise ees võrdseks üle keskmise teenivate inimestega? Missugune maksusüsteem kujundaks meeste valikuid niisama palju, kui praegune süsteem suunab naisi? Milline maksusüsteem oleks õiglane? Illustratsiooni autor Brit Kikas

Kuni Kaja Kallase teise valitsuse moodustamiseni külvati ajakirjanduses hirmu, et sügisel saabub majanduskatastroof (prognoosid näitavad, et majanduskriis tuleb): küte ja elekter lähevad veel kallimaks; kodulaenuga inimesi survestab intressitõus; toiduainete hinnad kasvavad; sõda Ukrainas alles hakkab Euroopas tunda andma; koroona naaseb koos uute viirusevariantidega.

Vastne valitsus otsustas kodutarbijate elektri- ja küttehinna survet maandada vaestele ja rikastele ühtmoodi ehk ajutiselt saavad rikkad samasugust toetust, mida vajavad puudustkannatajad. Uus valitsus ise küpses aeglaselt, kuna peretoetuste tõstmise kokkulepet – mille katteks on praeguse maksusüsteemiga keeruline raha leida – oli raske saavutada. Aga milline oleks maksusüsteem, mis teeks keskmise ja väiksema sissetulekuga inimesed põhiteenuste tarbimise ees võrdseks üle keskmise teenivate inimestega? Missugune maksusüsteem kujundaks meeste valikuid niisama palju, kui praegune süsteem suunab naisi? Milline maksusüsteem oleks õiglane?

Ühiskonna suured ja valitsuse väiksed proovikivid

Suurem osa kõige teravamatest teemadest metsandusest peremudelini (sh küte, ehitus, peretoetused) ja tulevikulinnast prügisorteerimiseni (sh liikluskorraldus, e-laenutatavad sõiduvahendid, jäätmemajandus) võib üldistades paigutada kliimakriisi probleemistiku alla, mille alla käivad küsimused majandusest, energiast, tehnoloogilistest uuendustest ning kultuurist ehk ühiskonnakorraldusest ühe omavahel seotud süsteemina. Kõiki neid kriitilisi probleeme on võimendanud sõda Ukrainas. Ajalehtede teaduskülgedel vaadeldakse kliimakriisi tervikuna ja selline pilt aitab paremini seada sihte ja pakkuda lahendusi, mis võivad olla küll esialgu kallimad, aga kokkuvõttes säästa keskkonda rohkem. Suurem osa Eesti ajakirjandusest on valinud käsitleda neid teemasid juhuslike “riketena” ja nii moodustavad enamiku avalikust arutelust lood, mis külvavad ühiskondlikku ärevust ja lootusetust, kuna väikesed lahendused selgelt ei aita. 

Süsteemse mõtlemise puudumisest tekkinud rahutus domineerib näiteks Isamaa erakonna ridades, kus valitsevat tulevikupaanikat kütab kuumemaks ärev iibepoliitika: kuidas saaks kehvema palga teenijad suunata jäädavalt leemekulbikeerutajateks ja hargmaisteks ehitajateks, ajada nad võib-olla lausa sinna, kuhu ükski buss ega rong ei vii, et aga taastada “Tõe ja õiguse” I osa olukord. Reformierakond loodab tüünelt, et see kõik on ajutine ja kuni maksud kuskilt otsast ei tõuse, ei saa miski kõigutada ettevõtjaid, keda nad esindavad. Sotsiaaldemokraadid tervitavad suuri peretoetusi, mida neile kõige lähemad huvigrupid kritiseerisid kui ebavajalikku populismi, milleks võiks pidada ka punamonumentide eemaldamist sotsiaalmaja lubatähtedega. Kõik tahavad ligipääsu väärikale vananemisele heade hooldajate abil, mida uus valitsus lubab, aga kust tulevad inimesed sellele seni tänamatult alatasustatud tööle? Hooldajaid leiaks paremini, kui makstaks üle keskmise palka. 

Kuvatõmmis energiateemadest Postimehe arvamusküljel

Kes võiks kellega võrdne olla?

Arvestades, et teadmised teevad vabaks ehk taipamine aitab paremini enda elus orienteeruda, kordame kõigepealt üle praeguse iibepoliitika alused ja siis arutame võimalikke alternatiive. 

Olemasolev (anno 2007) vanemahüvitiste ja -puhkuste süsteem suunab juba praegu naisi tööalase eneserealiseerimise asemel pikalt lastega koju. Jah, ka lapsed on vanemate kullaterad, kellest sirgub elurõõmu, aga milline võiks olla poliitika, mis ei jäta lapsi vaid kahe – või sageli ühe – vanema, vaid suurema kogukonna ühiseks hooleks? Uus peretoetuste skeem tõstab lapsetoetuse 60 eurolt 80 euroni ning kolmanda lapsega lisandub 600-eurone toetus, mis on indekseeritud ehk kasvab ja kahaneb koos elatustasememiinimumidega. Niisiis hakkab riik maksma kolmelapselisele perele 840-eurost toetust. Võib ju nentida, et selline abi lubab vanematel töötada osaajaga või lubada endale regulaarset lapsehoidjateenust. Aga uus peretoetus näib olevat mõeldud selleks, et naised jääksid lastega koju, sünnitaksid puhast eesti tõugu lapsi, kes Isamaa erakonna ideelises vaimus õpiks tingimata eestikeelses koolis, ning et perekonnapeadeks on isa, kes käib tööl ja ema, kes on kodus ja hoolitseb õvede ja vanavanemate eest. Kas uue peretoetuse tagamõtteks on anda kont üksikvanematele, kui pärast kolmandat-neljandat-viiendat last isa või haruldasel juhul ema perest lahkub ega maksa alimente?

Isamaa äärmus-pronatalistlik rahvastikupoliitika tugineb põhiseaduse eesmärgile tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Aga rahvuste keeli ega kultuure ei säilita mitte ainult linnaääre ja ääremaa majadesse surutud suured pered, kes linnas korterit ei leia, kuna kahetoalisse hruštšovkasse rohkem ei mahu, vaid haritud rahvas, kellel on elamiseks ja liikumiseks toimiv ruum. Kui haridusse panna sama palju raha kui kaitsekuludesse, võiks teadusinnovatsioon viia ka iibe kasvuni, aga praegusest üsna teistsusugustel alustel. 

Lastehoid, lasteaiad ning kooli- ja huviharidus peavad olema hästi kättesaadavad mitte ainult kõrgepalgalistele, vaid ka väiksepalgaliste vanemate lastele. Vanemad peavad saama olla kindlad, et nende lapsed on toidetud ja hoitud ka siis, kui nad ajutiselt kaotavad oma sissetulekus või tekivad ettenägematused: vanemad peaksid ka saama olla kindlad, et nad saavad vajalikku tuge, kui nende lapsel on tõsine tervisemure või puue. Kindlus lastega toimetulekuks peab olema ka väiksema palga saajatel, nt õpetajatel-õppejõududel, medõdedel, ajakirjanikel, kultuuritegelastel, koristajatel ja köögitöölistel, teenindajatel ja trammijuhtidel samamoodi nagu kõrgetel ametnikel ja juristidel, disaineritel, arstidel, ehitus- ja IT-ettevõtjatel. 

Kõrgepalgalistele annab ühiskondliku tähtsuse nende töö kõrge hind, aga madala- ja keskmise palgaga inimesed on siiski enamus, kelle töö hoiab kogu ühiskonda käimas. Sellepärast poleks ei ettevõtte tulumaks ega kõrgepalgaliste kõrgem maksustamine mingi eriline ebaõiglus ja motivatsioonitakistaja, vaid vastupidi, see seoks sotsiaalseid klasse tõhusamalt ning võiks tagada üldisema stabiilsuse, muuhulgas kõiki hõlmava haigekassakindlustuse näol. 

Kas maksupoliitikaga võiks muuta inimeste vaadet ühiskonnale süsteemsemaks ja stabiilsemaks? Kas Isamaa, Keskerakond ja EKRE hakkavad lõpuks hääli kaotama, kui on selgunud, et nad on vaid ühe rikka ideoloogi käpikud või on rahva enamusel juba nii raske, et hüsteeriliselt pronatalistlik perepoliitika hakkabki tunduma kõige õigem, sest inimese suurim väärtus on tema laste hulk, mitte tema enda vaim?

Toimetuse veerg on igakuine kokkuvõte Feministeeriumi kollektiivi mõtetest ja plaanidest, teisi saad lugeda siit.

11
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.