fbpx

Aprill. Pagulasmaraton ja vaenukõne lollimäng

Illustreeris Brit Kikas

Ukraina sõda on vallandanud põgenikevoo, millesarnast Euroopa pole teisest maailmasõjast saadik näinud. Miljonid inimesed on ületanud riigipiiri, et lähinaabrusesse põgeneda, kuid veelgi suuremas ulatuses on ukrainlased pagulased omaenda riigi sees. ÜRO pagulasamet hoiatab, et isegi kui sõjategevus päevapealt lõppeks, ei tähendaks see automaatselt lõppu põgenike abistamisele ning palub abistavatel riikidel valmistuda maratoniks, mitte sprindiks

Esiteks pole paljudel inimestel enam kohta, kuhu tagasi pöörduda. Puruks pommitatud kodud, haiglad, koolid, infrastruktuur tähendavad, et samas kohas elamine võib osutuda võimatuks pika aja vältel. Teiseks on Vene vägede taandumise järel paljastunud õudused, mis ületavad mõistuse piire. Isegi kui sõjategevus (kui neid rõvedusi üldse nii saab nimetada?) on Butšas ja Borodjankas lõppenud, käib sõda Ida-Ukrainas edasi. Inimestel, kes varem piiramisrõngastes olid, tekib võibolla alles pärast vabanemist võimalus lahkuda, varem oleks see olnud liiga ohtlik. Ka ÜRO pagulasamet hoiatab, et sõjategevuse lõppedes ilmselt pagulaste arv suureneb, mitte ei vähene, sest võimalus ära minna tekib neil, kes seda varem ei saanud teha.

Põgenike ärakasutamise ja kuritarvitamise risk on suur. Tekkinud kaoses ja infopuuduses (või vastupidi, info ülekülluses) on kaabakatel liiga lihtne tegutseda. Vastupidi üldlevinud muljele ei ole kõik põgenikud turvaliselt bussidega Ukrainast otse Niine tänavale saanud sõita. Inimkaubandus ja seksuaalne kuritarvitamine, aga ka lihtlabane ekspluateerimine töö eest alamaksmise või üürnike diskrimineerimisega eksisteerivad kahjuks kõrvuti koos päriselt vajaliku abiga. 

Kuigi tüüpiline põgenikupere on ema lastega, ei maksa unustada, et nende miljonite inimeste seas on miljon erinevat lugu – on kvääre, on erivajadustega inimesi, on valgest erineva nahavärviga inimesi. On ka mehi. Abi pakkumisel tuleks sellega arvestada. Nagu ka sellega, et vaim tuleb valmis panna väga pikaks kriisiks, täiesti sõltumata sellest, mis otseselt sõjast saab. 

Uus tase poliitikas: Keskerakond on vastu iseendale

Feministeerium ja teisedki Eesti inimõigustega tegelevad vabaühendused on pikka aega rääkinud, et Eestis kehtiv vaenu õhutamise regulatsioon ei paku piisavat kaitset neile, kelle suhtes seda kasutatakse. (Loe näiteks meie DIY-ministeeriumi vaenukõne memo vabariigi valitsusele.) Seoses Ukraina sõjaga on teema teise nurga alt aktuaalseks muutunud ja valitsus saatis Riigikokku eelnõu, mis vaenu õhutamise regulatsiooni muudaks.

Ja nüüd juhtus midagi nii sürreaalset, et see saab võimalik olla vaid siis, kui valitsuses istub koalitsioonis erakond (nimega Keskerakond), kes samal ajal istub riigikogus opositsioonis (ka nimega Keskerakond). Valitsuse Keskerakond kiitis eelnõu heaks ja suunas selle riigikokku, riigikogu Keskerakond on aga eelnõule vastu. Opositsioonilise Keskerakonna fraktsiooni juhi ja kõneisiku Jaanuas Karilaiu sõnul sai esmaspäeval ka koalitsiooninõukogus (kus kohtuvad opositsiooni- ja koalitsiooni-Keskerakond) probleem iseendale edasi antud. “Kui on poliitilist tahet selle eelnõuga kiiremas korras edasi minna, siis oleks mõistlik Reformierakonnal teha kompromisse,” ütles Karilaid.

Sellega sürreaalsus ei piirdu. Nimelt erinevad teineteisest ka valimiseelne Keskerakond ja valimisjärgne Keskerakond. 2019. aasta riigikogu valimistel lubas valimiseelne Keskerakond oma valimisprogrammis selgemini reguleerida seadusandluses vaenu õhutamise keeldu, et tagada vähemuste õigused vaenust vabale elule (lk 25). Selle (ja teiste) lubaduste eest said nad Eesti Inimõiguste Keskuselt valimisprogrammide analüüsis rõõmsa naerunäo, sest olid ainsad, kes vaenukõnet selgemini reguleerida lubasid. Nüüd, olles valitsuses koos partneriga, kes seda päriselt ka tahaks ära teha (erinevalt eelmistest partneritest, kelleks olid Isamaa ja EKRE), siis on valimisjärgne Keskerakond selle ärategemisele vastu. Ja seda kõike teades, et Euroopa Komisjon on Eesti suhtes algatanud rikkumismenetluse, et Euroopa Liidu direktiivide ülevõtmine ei ole liikmesriikidele valikuline ja kui seda ei tehta, siis tuleb ka karistus (aka suhkrutrahv). Sest riigil on raha hästi palju.

Viimastel päevadel on meedia täitunud eelnõu vastaste sõnavõttudega, et vaenukõne reguleerimisega ei tohiks kiirustada ning see vajab rohkem aega ja ühiskondlikku arutelu. Justkui teema oleks praegu päevakorda kerkinud. Arutelu on käinud aastaid. Vabaühendused on aastaid tähelepanu juhtinud sellele, et praegune regulatsioon jätab inimesed sisuliselt kaitseta. Tehke see ometi ära.

Toimetuse veerg on igakuine kokkuvõte Feministeeriumi kollektiivi mõtetest ja plaanidest, teisi saad lugeda siit.

13
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Liiga valus, et olla tüdruk

Avaldame Feministeeriumi lugeja kogemusloo, milles ta kirjeldab oma mina kujunemise tingimusi varasest noorusest praeguseni. Hoiatus! Artikkel võib olla häiriv, kuna…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.