Oktoober: vaenukõne memo vabariigi valitsusele

Kollaaži tegi Kadi Estland

Augustis tundus meile, et tähtsatel ametikohtadel olevatel inimestel on suuremat sorti segadus sõnavabaduse kontseptsiooniga ja koostasime nende abistamiseks väikese spikri. Oktoobris tundub meile, et neil on ka sama suur segadus vaenukõnest aru saamisega. Koostasime uue, Raivo Aegi nimelise memo, mille sihtgrupiks on vabariigi justiitsminister ja ülejäänud valitsus. Sest Feministeerium on alati oma riigi ja rahva teenistuses.

Mis ei ole vaenukõne?

Tundub, et pedagoogilisel eesmärgil on sedapuhku õige alustada sellest, mida vaenukõne ei ole. Vaenukõne ei ole pelgalt šokeeriv, solvav või häiriv väljendusviis. See ei ole isegi ropp sõim, vihane kõne või lihtsalt halvasti ütlemine. Vaenukõne ei ole see, kui kirjutad internetis, et ajakirjanikud on kaabakad (kuigi sellega, et kõrged ametiisikud sõimavad ajakirjandust ja ajakirjanikke, kaasneb märkimisväärne negatiivne mõju demokraatiale). Vaenukõne ei ole ka see, kui keegi sulle ütleb “toetad homoabielu ää oled pedofiil vä” (kuigi see on vastik).

Eestis kehtib sõnavabadus ja see kaitseb ka kriitilisi ja vihaseid väljaütlemisi.

Eraldi memopunkt justiitsministrile: Moorapea kook ja Eskimo jäätis ei kvalifitseeru vaenu õhutamiseks. Pole vaja paanikat külvata, et Moorapea kooki enam ei müüda (müüakse küll, näiteks pagariäris Saialill, hind 1.95 €) või et Eskimo jäätis on keelatud (kes keelas? ei ole keelatud, Eesti ettevõte Balbiino müüb siiamaani Onu Eskimo nimelist jäätist ja peab samanimelisi jäätisekohvikuid). Kui kliendid boikoteerivad nõmedate nimedega tooteid või ettevõtted otsustavad neid muuta, siis on see sellepärast, et need on ajale jalgu jäänud. Aga see lihtsalt ei ole see keiss, kus ettevõtteid tuleks karistusseadustiku alusel vaenu õhutamise pärast karistama hakata.

Mis on vaenukõne?

Appi on tõtanud Eesti Inimõiguste Keskus, tsiteerime: “Vaenukõne õhutab vaenulikku suhtumist, vihkamist või vägivalda inimeste vastu, tulenevalt nende identiteedist. Vaenukõne eesmärk on kellegi inimväärikust alandada või lausa tervet inimrühma diskrimineerida, mitte nende tegude, vaid selle pärast, kes nad on. /…/ Vaenukõne alavääristab inimesi nende puude, soo, vanuse, nahavärvi, usu, rahvuse, seksuaalse orientatsiooni, soolise identiteedi või päritolu pärast.” 

Vaenu õhutamisel võivad olla väga tõsised tagajärjed. Kuna sellega dehumaniseeritakse terveid inimgruppe (näiteks kirjeldatakse venelasi ja pagulasi kui prussakaid või räägitakse “lõpplahendusest“) võib vaenukõne viia päris vägivallani – nii inimeste vastase vägivalla kui ka varavastase vägivallani. Eestis on rüüstatud juudi kalmistuid ja rünnatud inimest ainult sellepärast, et ta on välismaalane

Vaenu õhutamine ehk vaenukõne on seda tõsisem, mida kõrgemal positsioonil on vaenu õhutaja ja mida suuremale auditooriumile ta vaenu õhutab. On suur vahe, kas sarjad mingit inimgruppi oma sõbrale saunas, või oled usujuht või erakonna esimees (ja minister) ja kuulutad seda kõikidele oma jälgijatele. Sellele probleemile on tähelepanu juhtinud ka Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor Jüri Saar. Saar kirjutab, et „Kui on must, näita ust” loosungit on Eestis käsitletud poliitilise kalambuurina, millega justkui kedagi konkreetselt ei rünnata, kuid mingis mõttes tegeles ja tegeleb EKRE praegune esimees nn koeravile puhumisega. Need, kes vilet ei kuule, peavad seda üksnes head maitset riivavaks sõnamulinaks. Seevastu need, kes kuulevad, loevad välja sealt konkreetse just neile suunatud sõnumi. Ja lähevadki Pakistanist pärit mehele tänaval kallale ja karjuvad “mine koju”.

Milles probleem?

Eestit ähvardab Euroopa Komisjoni rikkumismenetlus ja uus “suhkrutrahv”, sest me pole suutnud siiamaani oma seadusi kooskõlla viia Euroopa Nõukogu 2008. aasta raamotsusega. Puudulikku vaenukõne regulatsiooni on Eestile korduvalt ette heitnud ka ÜRO inimõiguste nõukogu. Kuigi Eesti välisministeerium on uljalt ÜRO-le raporteerinud, et probleemiga tegeletakse ning et vaenukõnet ja vaenukuritegusid puudutavaid ÜRO soovitusi viiakse ellu, pole tegelikult tehtud mitte kui muhvigi. Vastupidi, endine justiitsminister, aasta šovinist Urmas Reinsalu teatas, et ta ei kavatsegi midagi teha. Ei teinud ka. Uus justiitsminister tundub olevat lihtsalt segaduses (vt ka Raivo Aeg ja Mikk Pärnitsa auhind) ja sokib Eskimo jäätisest ja Moorapea kookidest. Mart Helme lubab, et maksab enne trahvi kinni, kui muudab mingit seadust. Eeldame muidugi, et mõisahärra plaanib seda maksta oma tuludest, mitte maksumaksja rahast. 

Mida valitsus tegema peaks?

Kiiremas korras muutma karistusseadustikku. Muutma vaenu õhutamise sätet (§ 151) nii, et see oleks ka reaalselt rakendatav. Selleks on vaja kustutada nõue, et tegevusega on põhjustatud (reaalne) oht isiku elule, tervisele või varale. Ja kui juba tegemiseks läks, siis viia karistusseadustikku sisse vaenu motiiv kui raskendav asjaolu isiku- ja varavastaste süütegude puhul.

Maskeerunud saatejuhid

Ära kaaguta taas eetris

Vaenukõnest ja vaenukuritegudest rääkisid Viik ja Kuusik ka septembri taskuringhäälingusaates “Ära kaaguta!”. Ühtlasi arutlesid nad, kuidas konservatiivid inimõiguste keelt ja narratiivi on kaaperdanud ja miks nad selles nii osavad on; ning tegid sissejuhatuse aktivisti läbipõlemise teemasse. Saade on järelkuulatav siin ja seal, vali ise oma lemmikkanal.

Loe, kirjuta ja matka koos meiega

10. oktoobril alustab tegutsemist esialgu virtuaalne feministlik kirjutamisgrupp, mille algatasid Hannah Conway ja Natalie Heath Flynn sooviga kokku tuua loomingulisi kirjutajaid. Kohtumised toimuvad virtuaalselt kaks korda kuus ja suheldakse inglise keeles. Täpsemat informatsiooni leiad siit.  

17. oktoobril kohtuvad esimest korda venekeelse lugemisgrupi “Oma tuba” huvilised venekeelse lehe toimetaja Tanja Muravskaja eestvedamisel. Täpsema info leiad üritusest siit. Kohtumine toimub Feministeeriumi kontori kõrval asuvas seminariruumis, mis võimaldab istuda hajutatult. Palume kanda maski, mille võid saada ka kohapealt.

Linn ja poliitika kurnavad. Selleks, et keha terveks jääks ja vaimset kütet jaguks, otsustasime, et on aeg minna matkale. 24. oktoobril lähemegi Tartumaale ja kutsume kaasa aktiviste (ja mõttekaaslasi) feministide, vaimse tervise, LGBT+ ning teiste inimõiguste ja keskkonna eest seisvatest liikumistest. Huvi korral kirjuta Nelele nele@feministeerium.ee. Kui oktoobris tulla ei jõua, siis ole mureta, sest sarnaseid matku korraldame edaspidi veel, nii et pane ikka kiri teele!

Toimetuse veerg on igakuine kokkuvõte Feministeeriumi kollektiivi mõtetest ja plaanidest, teisi saad lugeda siit.

16
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka