
Eelmisel nädalal kirjutati Delfis esimest korda teadlikult krüptofašistlikust ilmingust. Ruuben Kaalep leidis, et oleks äge tseremoonia ajal Riigikogus teha käega üks väike žest, mis enamikule tähendab ühemõtteliselt “okei”, teistele aga hoopis midagi muud. Delfi artikkel, mis käsitles OK märki eelkõige selle kaudu, et seda tegi ka Christchurchi massimõrvar, paistis olevat lühikokkuvõte kunagisest niigi lühikesest Mirrori artiklist. Selge see, et meie ajakirjanikud pole teemaga kuigivõrd tuttavad ja toetuvad Google’i esimestele otsingutulemustele. Praegu loeb aga väga palju, kui normaalselt suudab lähiaastatel ajakirjandus inimestele, kelle jaoks piirdub internet Facebooki, Gmaili ja e-poodidega, seletada, et meil on globaalne natside vandenõu, mis kasutab laia massi jaoks süütuid sümboleid, nagu OK, piimaklaasi ja konnanägusid, et salamisi omasugustele käppa visata ning peavoolu poliitikasse infiltreeruda, et viia läbi etniline puhastus ja ehitada uus valge etnoriik.
Täitsa segane, eks? Mitte kedagi, kes sedasi asja sõnastab, ei võeta tõsiselt. Lisaks on selline kokkuvõte ka ebatäpne. Vandenõud eeldavad korrastatud struktuuriga maailma, kus valitsevad tugeva distsipliiniga globaalsed grupid, kes suudavad koordineeritult väikse võimsa eliidi tahet ellu viia. Päris elu on kaootiline sasipundar kogemata täideläinud kavatsustest, kehvadest plaanidest ja juhuslikest lumepalliefektidest. Allikas: Akadeemia nr 11. 2017Koeravile, ingl dog whistle
Lingvist Kimberly Witten defineerib koeravile kõneteoks, mis on kujundatud nii, et see lubaks kahte usutavat tõlgendust, millest üks on privaatne, kodeeritud sõnum, mis on suunatud üldise publiku mingile kindlale alamhulgale ja peidetud selliselt, et laiem publik ei oleks selle kodeeritud olemasolust teadlik. (Tõlge: Riin Kõiv)
Edukas peavoolustamine
Miks siis nii on läinud? Kindlasti on märgilised tegurid majandusliku ebavõrdsuse kasv, interneti ja eelkõige 4chani, Redditi ja Youtube’i sünd, majanduskriis, pagulaskriis ja Facebook. Üks asi on aga selge – vaatamata info vabale liikumisele internetis, loeb Metapeediat ehk natsivikit siiski kaduvväike osa inimestest vabatahtlikult.
Ma ei soovi siin hakata krüptofašismi põhjalikult lahti seletama. See võtaks üüratu aja nii minu kui lugeja elust. Lühidalt on tegemist sõnaga, mis viitab mitmesugustele uskumustele, millel on vähemalt perekondlik sarnasus fašismiga ning mida praktikas varjatakse. Ühtlasi ei kavatse ma linkida ühelegi neist lehtedest, mida järgnevalt käsitlen, sest ma ei anna fašismile platvormi. Siia lühikese artikli lõppu tuleb hoopis ridamisi materjale, mida ma pean asjalikuks. Kes soovib aru saada, milliste signaalidega meie avalikus ruumis tõenäoliselt senisest enam mängima hakatakse, peab õppima ise kriitiliselt hindama, millal on tegemist eheda koeravile ja millal lihtsalt vee sogamisega.
Näiteid Eestist
Õnneks peab fašistlikku propagandat tegema siiski vahenditega, mis on inimestele juba tuttavad. Nii oli ka Eesti esimese, minu teada populaarseima (aktiivne 2016–2017), krüptofašistliku Facebooki meemilehe sisuga, kus figureerivad Pepe, uncucked lendorav ning 2016. aastal ringlevad šabloonsed meemid, kuhu oli lihtsalt EKRE promo peale kleebitud. Rahvusvaheliselt tuntud ja ingliskeelsed. Tõeline globaalne antiglobalism. Pikk ja põhjalik teejuht neile, kes äärmusparempoolsuse kirju maailmaga alles tutvust teevad Meemid, sümbolid, trollimine feat klaas piima ja OK Kuidas reageerida kasvavale äärmusparempoolsusele? Mõned mõttedKasulikke materjale põhjalikuks lugemiseks
Globaalset antiglobalismi on ka Sinise Äratuse kleepsudel. All on pilt kleepsust, millega vandaalitseti Oma Keskuse sildi kallal. Jättes vana kooli ruuni gyfu ja Rooma saluudi kõrvale, on pildi esteetika väga modernne. Eesti versioonis nimetatakse seda etnolaineks, kuid mujal on see tuntud kui fashwave – äärmusparempoolsete ja muidu trollijate järjekordne omavaheline musa ja kunstiläbu, mis liberaalid närvi ajab.

Oluline on teadvustada, et natsid kaaperdavad, mitte ei loo. Haakrist, must päike, odal, Keldi rist – see kõik on sisse vehitud kraam. Meil eelistatakse kaaperdada muidugi nii uusi kui ka vanu rahvuslikke sümboleid. Lipuvärvid, lendorav ja rukkilill on nüüdseks osa krüptofašistlikust signaliseerimisest. Rukkilillel on õnnetuseks ka rahvusvaheline natsisümboli staatus, sest see on kunagine „Saksamaa ja Preisimaa sümbol, millest sai Austrias äärmise parempoolsuse pan-germanistlike ideede sümbol,” kirjutab Urmas Sutrop. Kõik mis on rahvuslikult parajasti in, läheb kaubaks. Nõnda pole pääsu ka Valdur Mikital ja kukeseenel, kes samuti juba ühel etnofuturistlikul meemilehel figureerivad. Strateegia võiks kokku võtta järgmiselt: omasta ja solgi.
Viimaks, miks ma seda Feministeeriumi lehel kirjutan? Sellepärast, et LGBTQ kogukonnal ja naistel on sellest kõige rohkem kaotada, kui siin käsitletud ideed üha rohkem kandepinda saavad. Me ei saa probleemi lahendada, kui me ei oska sellele osutada.
49