Krüptofašismi trikid ja signaalid. Väike teejuht

Eelmisel nädalal kirjutati Delfis esimest korda teadlikult krüptofašistlikust ilmingust. Ruuben Kaalep leidis, et oleks äge tseremoonia ajal Riigikogus teha käega üks väike žest, mis enamikule tähendab ühemõtteliselt “okei”, teistele aga hoopis midagi muud. Delfi artikkel, mis käsitles OK märki eelkõige selle kaudu, et seda tegi ka Christchurchi massimõrvar, paistis olevat lühikokkuvõte kunagisest niigi lühikesest Mirrori artiklist. Selge see, et meie ajakirjanikud pole teemaga kuigivõrd tuttavad ja toetuvad Google’i esimestele otsingutulemustele. Praegu loeb aga väga palju, kui normaalselt suudab lähiaastatel ajakirjandus inimestele, kelle jaoks piirdub internet Facebooki, Gmaili ja e-poodidega, seletada, et meil on globaalne natside vandenõu, mis kasutab laia massi jaoks süütuid sümboleid, nagu OK, piimaklaasi ja konnanägusid, et salamisi omasugustele käppa visata ning peavoolu poliitikasse infiltreeruda, et viia läbi etniline puhastus ja ehitada uus valge etnoriik.

Täitsa segane, eks? Mitte kedagi, kes sedasi asja sõnastab, ei võeta tõsiselt. Lisaks on selline kokkuvõte ka ebatäpne. Vandenõud eeldavad korrastatud struktuuriga maailma, kus valitsevad tugeva distsipliiniga globaalsed grupid, kes suudavad koordineeritult väikse võimsa eliidi tahet ellu viia. Päris elu on kaootiline sasipundar kogemata täideläinud kavatsustest, kehvadest plaanidest ja juhuslikest lumepalliefektidest.

Kaasaegsel fašismil pole peastaapi, pole peaideoloogi. Uus reaalsus on see, et foorum täis trolle võivad ajada tegudele selle ainsa inimese, kes tõepoolest usubki fašistlikke ideid. Selles kontekstis pole enam praktilist vahet, kas need teised, kes teda ärgitasid, ise ka tõsiusklikud olid, või ainult pasapostitasid. Seepärast me ei peaks enam keskenduma sellele, kes päriselt fašistlikke ideid usub, vaid mis on tema tegude tagajärjed. On tõsi, et meie seas on inimesi, kes leiavad, et Hitlerist peaks eeskuju võtma või et Euroopa kuuluma ainult valgetele. Selliseid inimesi on alati olnud ja ilmselt kõik meist teavad mõnda sõbra sõpra või koolikaaslast, kes vihiku kaanele haakriste sodis ja pea kiilaks ajaks. Me pole jõudnud tänasesse punkti mitte sellepärast, et meil oleks järsku miljonite kaupa natse, vaid meil on hunnikute viisi inimesi, kes teevad nalja, ning kriitiline mass tõsiusklike, kes tõesti valget etnoriiki soovivad. Ainult viimased on tõelised krüptofašistid, kuid krüptofašistlikku sisu võib toota igaüks.

Edukas peavoolustamine

Miks siis nii on läinud? Kindlasti on märgilised tegurid majandusliku ebavõrdsuse kasv, interneti ja eelkõige 4chani, Redditi ja Youtube’i sünd, majanduskriis, pagulaskriis ja Facebook. Üks asi on aga selge – vaatamata info vabale liikumisele internetis, loeb Metapeediat ehk natsivikit siiski kaduvväike osa inimestest vabatahtlikult.

Selleks, et natsid saaksid oma maailmavaadet levitada, tuli neil peavoolustuda (mainstreaming). Peavoolustumine on olnud väga edukas. Uus süsteem on see, et ainult loll või hull ütleb, et pooldab etnilist puhastust. Selle asemel tuleb rääkida abstraktselt lääne kristlikest väärtustest, immigratsiooniprobleemist ja etnofuturismist. See ongi krüptofašismi põhiolemus.

Ma ei soovi siin hakata krüptofašismi põhjalikult lahti seletama. See võtaks üüratu aja nii minu kui lugeja elust. Lühidalt on tegemist sõnaga, mis viitab mitmesugustele uskumustele, millel on vähemalt perekondlik sarnasus fašismiga ning mida praktikas varjatakse. Ühtlasi ei kavatse ma linkida ühelegi neist lehtedest, mida järgnevalt käsitlen, sest ma ei anna fašismile platvormi. Siia lühikese artikli lõppu tuleb hoopis ridamisi materjale, mida ma pean asjalikuks. Kes soovib aru saada, milliste signaalidega meie avalikus ruumis tõenäoliselt senisest enam mängima hakatakse, peab õppima ise kriitiliselt hindama, millal on tegemist eheda koeravile ja millal lihtsalt vee sogamisega.

Näiteid Eestist

Õnneks peab fašistlikku propagandat tegema siiski vahenditega, mis on inimestele juba tuttavad. Nii oli ka Eesti esimese, minu teada populaarseima (aktiivne 2016–2017), krüptofašistliku Facebooki meemilehe sisuga, kus figureerivad Pepe, uncucked lendorav ning 2016. aastal ringlevad šabloonsed meemid, kuhu oli lihtsalt EKRE promo peale kleebitud. Rahvusvaheliselt tuntud ja ingliskeelsed. Tõeline globaalne antiglobalism.

Sealseid meeme laikisid nii natsid kui ka liberaalid, ma ise kaasa arvatud. Paljud arvasid tol ajal, et see leht on tehtud EKRE mõnitamiseks. Tegelikult oli see mu meelest üsna õnnestunud pro EKRE propa. EKRE on esimene partei, kellel on sarnaselt Lääne alt-right organisatsioonidega üldse kapatsiteeti mingilgi määral kõnetada neid inimesi, kellel oleks poliitikast muidu täiesti ükskõik, aga kes naudivad iroonilisi rassipuhtuse pasapostitusi – ja iroonilisest natslusest võib saada viimaks päris natslus.

Globaalset antiglobalismi on ka Sinise Äratuse kleepsudel. All on pilt kleepsust, millega vandaalitseti Oma Keskuse sildi kallal. Jättes vana kooli ruuni gyfu ja Rooma saluudi kõrvale, on pildi esteetika väga modernne. Eesti versioonis nimetatakse seda etnolaineks, kuid mujal on see tuntud kui fashwave – äärmusparempoolsete ja muidu trollijate järjekordne omavaheline musa ja kunstiläbu, mis liberaalid närvi ajab.

Oluline on teadvustada, et natsid kaaperdavad, mitte ei loo. Haakrist, must päike, odal, Keldi rist – see kõik on sisse vehitud kraam. Meil eelistatakse kaaperdada muidugi nii uusi kui ka vanu rahvuslikke sümboleid. Lipuvärvid, lendorav ja rukkilill on nüüdseks osa krüptofašistlikust signaliseerimisest. Rukkilillel on õnnetuseks ka rahvusvaheline natsisümboli staatus, sest see on kunagine „Saksamaa ja Preisimaa sümbol, millest sai Austrias äärmise parempoolsuse pan-germanistlike ideede sümbol,” kirjutab Urmas Sutrop. Kõik mis on rahvuslikult parajasti in, läheb kaubaks. Nõnda pole pääsu ka Valdur Mikital ja kukeseenel, kes samuti juba ühel etnofuturistlikul meemilehel figureerivad. Strateegia võiks kokku võtta järgmiselt: omasta ja solgi.

Viimaks, miks ma seda Feministeeriumi lehel kirjutan? Sellepärast, et LGBTQ kogukonnal ja naistel on sellest kõige rohkem kaotada, kui siin käsitletud ideed üha rohkem kandepinda saavad. Me ei saa probleemi lahendada, kui me ei oska sellele osutada.

42