Kliimaaktivistid: noored ei suuda maailma päästa, kui vanemad kaasa ei aita

Tallinna gümnasistid Kristin Siil ja Kertu Birgit Anton võitlevad, et planeeti Maa jaguks ka tulevastele põlvedele. Nad ei piirdu vaid väikeste isiklike kliimasõbralike sammudega, vaid on korraldanud kliimastreike üle Eesti ning tahavad viia uue õlitehase ehituse kohtusse.

Fridays For Future Eesti, organisatsioon, kus te mõlemad tegutsete, andis hiljuti teada, et kavatseb kohtus vaidlustada Eesti Energia uue õlitehase ehitusloa. Rääkige palun, miks on õlitehase ehitamist kindlasti vaja tõkestada?

Kristin Siil: Õlitehase ehitamist on vaja tõkestada, kuna tegu on fossiilkütuste kasutamist edendava projektiga, mis tekitab atmosfääri juurde CO2. Peale kliimamuutustele kaasa aitamise seoks Eesti end veel paariks aastakümneks tööstusharu külge, mis on ebakindel, võimalike negatiivsete tervisemõjudega ning sõltub kõikuvast naftahinnast maailmaturul ning aina kallinevast CO2 kvoodihinnast. See ei ole Eestile majanduslikult kasulik. Kaudselt oleks õlitehas üheks osaks põhjusest, miks Maal toimub praegu massiline liikide väljasuremine, veepuudus ja näljahädad vaestes riikides. 

Kertu Birgit Anton: Õlitehase rajamine süvendab otseselt kliimakriisi. Kasvuhoonegaaside globaalset heidet tuleb võimalikult kiiresti vähendada, sest iga atmosfääri lisatav tonn CO2 – vahet pole, kas see tuleb meie või mõne teise riigi territooriumilt – on liiast. Ülemaailmselt püütakse liikuda pigem kliimaneutraalsusele, sest see on majanduslikust ja eluspüsimise vaatenurgast ainus mõistlik valik. Pangad ei taha enam rahastada fossiilsetel kütustel põhinevaid projekte, sest need on rahaliselt liiga riskantsed. Kliimakriisi tõsiduse kohalejõudmine otsustustasandile tähendab järjest rangemate keskkonnanõuete kehtestamist elamiskõlbuliku elukeskkonna säilitamiseks. Sellises olukorras on väga vastutustundetu ja isegi ohtlik rajada uut fossiilsete kütuste tootmist. See tuleb peatada.

Kuidas kohtusse minemise täpsemalt idee sündis? Eestis pole ju kuigi tavaline, et noored suurte riigifirmade äriplaane nurjaks.

Kristin: Kui valitsuse otsus õlitehasesse investeerida märtsi lõpus avalikustati, siis kõigepealt koostasime Eesti noorteühendustega valitsusele pöördumise investeering tagasi võtta. Sellele ei reageeritud ja kuna eriolukorras on meeleavaldused keelatud, siis olid meie võimalused projekti elluviimist takistada piiratud. Tegime koosoleku ning ajurünnaku käigus tuli idee esile kui üks ainsaid asju, mida hetkel ette võtta üldse saaksime.

Õlitehast kõrvale jättes, milliseid samme peaks Eesti valitsus kindlasti ette võtma, et meie riik saaks anda panuse kliimamuutuse kontrolli alla saamisesse?

Kertu Birgit: Valitsus peaks olema sisuka keskkonnaalase tegutsemisega eeskujuks kogu riigile. See ei käi mitte ainult praeguse valitsuskoosseisu kohta, kuigi selle kohta ka, vaid laiemalt valitsuse kui otsuseid kujundava institutsiooni kohta. Valitsus peaks näiteks vaatama keskkonnamõju suhtes kriitiliselt kõiki riiklikult rahastatud projekte ja tegevusi ning tagama nendest tuleneva keskkonnakahju minimeerimise ja hüvitamise. Samuti peaks ta toetama Ida-Virumaa muutumist põlevkivipiirkonnast moodsaks ja meeldiva elukeskkonnaga regiooniks. Arendama asulatevahelist ühistransporti, mitte seadma autosid eelispositsiooni. Tegelema ühiskondliku ebavõrdsuse sihiliku vähendamisega, sest inimestel on keeruline mõelda pikas perspektiivis õigete otsuste tegemisele, kui iga päeva üleelamine on kurnav katsumus. Seda murekohta on peaaegu võimatu lahendada ühe ametiajaga, kuid see pole vabandus probleemi eiramiseks.

Kristin: Eesti suurim kasvuhoonegaaside allikas on siiski meie energeetika ja seega tuleks investeerida taastuvenergiaprojektidesse. Metsandussektor on süsiniku sidujana teine suur faktor, mis määrab, kas aitame kliimamuutuseid kiirendada või aeglustada. Me ei tohiks raiuda rohkem, kui on metsa aastane juurdekasv. Lisaks sellele peaksime võrreldes varasemaga märgatavalt rohkem soodustama autovaba liikumist, korrastama rattateid ja tegema aeglasema elustiili inimestele mugavamaks. Fossiilkütuseid tarbivate toodete ja teenuste maksustamine oleks samuti üks võimalus, kuidas tarbijaid suunata paremaid valikuid tegema. Teine variant on laiahaardeline teavituskampaania kliimamuutuste põhjustest, tagajärgedest ja võimalikest lahendustest.

Kliimastreigil. Foto: erakogu

Räägime veidi isiklikumalt. Kuidas te üldse sattusite keskkonnahoiu ja kliimaaktivismiga tegelema?

Kristin: Olin enne FFF liikumise alustamist ka mõõdukalt keskkonnateadlik, kuid kliimaaktivismi juurde sattusin üsna juhuslikult. Nägin eelmise aasta veebruaris sotsiaalmeedias videot Saksamaal toimunud kooliõpilaste kliimastreigist. Algul olin samuti skeptiline ja arvasin, et tahetakse lihtsalt mässata ja koolist ära saada. Siis aga süvenesin teemasse rohkem, kuulasin ka Greta kõnesid ja lugesin dokumente. Jõudsin järeldusele, et ka Eesti peab oma kliimapoliitikat drastiliselt muutma, kui tahame, et järgmistel põlvedel oleks lootust puhta keskkonnaga ja rahumeelses maailmas elada.

Kertu Birgit: Mulle – tegelikult tervele meie perele – on keskkonnateadlikkus ja keskkonnasõbralik eluviis olnud alati oluline. Lapsepõlvest mäletan, et mu vanemad, eriti mu ema, on suunanud mind aru saama enda tegevuste mõjust, seda nii keskkonna- kui ka muudes aspektides. Minu mäletamist mööda oleme alati püüdnud peres võimalikult vähe asju ära visata, ostud hoolega läbi mõelda ja pigem ikka parandada-taaskasutada. Ma näiteks ei mäleta aega, millal me poleks kasutanud riidest kotte, vaid oleksime poes iga kord pannud puuviljad uude väikesesse kilekotti. Põhikooli lõpu poole hakkasin ise aktiivsemalt muutma enda ja meie pere elustiili keskkonnasõbralikumaks, väikeste sammude kaupa, aga järjepidevalt. Hakkasin teema kohta rohkem lugema ja uurima, katsetama lihavabu retsepte, hakkasime ostma suurt osa toidukraamist pakendivabast poest ja tugevalt eelistama kodu lähedal kasvatatut. 

Gümnaasiumi alguses jõudsid minuni uudised Greta Thunbergi tegevusest ja kliimastreikidest üle maailma, ning tundsin, et Eesti vajab väga oma kliimastreike. Tänu õnnelikule juhusele kohtusin Kristiniga ning sellest ajast peale oleme tema ja teiste aktivistidega vedanud noorte kliimaaktivismi nii Tallinnas kui ka üle Eesti. Seega ei olnud kindlasti üht järsku valgustushetke, vaid oli sujuv kasvamine ja koduse tausta mõju. 

Mis oli Fridays For Future Eesti kogunemistel teile emotsionaalne kõrghetk?

Kristin: Kõige meeldejäävam oli eelmisel aastal toimunud esimene ülemaailmne kliimastreik. Mäletan, kuidas olin eelmisel õhtul närvis ja kartsin, et keegi ei tule kohale ja teeme end lolliks. Järgmisel päeval umbes 500 inimese ees kõnet pidada oli eriline tunne, tundsin lõpuks, et ma pole ainus, kes tõsiselt oma tuleviku pärast kardab. Ja kui streigi lõpus Kertu Birgiti ja Frederik Mathias Helmiga lavale ronisime, siis tundus uskumatu, et selle päriselt ära olime korraldanud.

Kas teie pered toetavad teid? Ja kuidas on lood klassikaaslastega?

Kristin: Minu pere on olnud üsna toetav ja aja jooksul selle mõttega rohkem ära harjunud. Algul olid nad arusaadavalt minu pärast veidi mures, aga nähes, kui paljud inimesed ühiskonnas tegelikult meid toetavad, elavad nad nüüd mulle pigem kaasa ja proovivad ise ka keskkonnasäästlikke otsuseid teha. Klassikaaslased tunduvad pigem neutraalsed. Vähesed on streigil ise käinud, aga on ka mõni, kes mu tegemistele kaasa elab.

Kertu Birgit: Minu pere toetab minu tegevust kliimaaktivistina ja klassikaaslased pigem ka. Muidugi tuleb aeg-ajalt enda tegevust selgitada ja põhjendada, kuid see on aktivistiks olemise loomulik osa.

Kas Greta Thunberg on teid inspireerinud? Või keegi teine?

Kristin: Greta on mind kindlasti inspireerinud. Ma imetlen tema oskust selgitada keerulisi kontseptsioone lapselikult lihtsalt, nii et isegi poliitikud ei oska talle vastu vaielda. Teisest küljest on see kaasa toonud selle, et oma võimupositsiooni säilitamiseks on nad hakanud halvustama teda tema vanuse, soo või neuroloogilise eripära tõttu. Ta on uskumatult põhimõttekindel – vähesed oleks valmis purjetama kaks nädalat üle Atlandi ookeani, kui lendamine on palju mugavam ja loogilisem valik. Ta aitab selle liikumise suunda hoida ja tuletab meile kõigile vahel selget pead hoides meelde, et seni, kuni emissiooni tase tõuseb ja business as usual jätkub, ei ole kliimastreikidest tegelikult midagi kasu olnud.

Mulle tundub, et noored on pigem keskkonnateadlikud, aga kuidas seletada kliimamuutuse ärahoidmise leevendamise vajalikkust efektiivselt vanematele ja vanavanematele?

Kertu Birgit: Öeldakse, et vanemate patud nuheldakse laste kaela. Kui sa oled oma lapsi kasvatanud sooviga, et neil oleks tulevikus võimalikult hea elu, siis kliimamuutusi leevendamata see soov väga tõenäoliselt ei täitu. Praegu liigub maailm kursil, kus aastaks 2050 on kliimamuutuste tõttu ainuüksi Sahara-taguses Aafrikas liikvel nii palju kliimapagulasi, et riigipiirid kaotavad seal tähtsuse. Kujutagem ette seda kaost üle maakera! Kui te ei soovi, et teie lapsed peaksid elama oma elujõuliseima aja varasemast väga palju ebastabiilsema looduse ja riigikorraldustega maailmas, siis tuleb tegutseda nüüd ja praegu kliimamuutuste leevendamiseks. Noorem põlvkond ei tule ja „päästa maailma“ isegi parima tahtmise juures, kui vanemad sellele kaasa ei aita või, veel hullem, vastu seisavad.

Ennustage palun veidi: kas uue koroonaviiruse pandeemia paneb inimesed rohkem mõtlema loodushoiule ja loomade väärikale kohtlemisele või on efekt vastupidine: et majandust upitada pannakse kõik ressursid mängu vahendeid valimata?

Kristin: Ma tõesti tahaks loota, et see kriis tuletab meile meelde, kui haavatavad me tegelikult oleme ja kui haavatav on meie praegune majandussüsteem, mis põhineb lõputul kasvul piiratud ressurssidega planeedil. Kahjuks aga vaadates praeguse valitsuse prioriteete ja väljaütlemisi, siis on raske uskuda, et midagi muutub. Mõnes riigis paistab küll juba samme õiges suunas – ehitatakse juurde rattateid, piiratakse autoliiklust. Eestis on aga selle muutuse jaoks vaja meil kõigil veel palju vaeva näha. Ühiskonnana ei mõista me veel, et selline raiskav ja ülemäära mugavusi otsiv elustiil tuleb looduskeskkonna ja teiste inimeste heaolu arvelt ning pole pikas perspektiivis jätkusuutlik.

Kertu Birgit: Hetkel mulle näib, et koroonakriisi järgne suund on pigem majanduse upitamine vahendeid valimata, kuigi peaks olema vastupidine. Kui mõni saastav tööstus on kriisi tulemusena (peaaegu) elujõuetuks muutunud, siis sellesse raha matmise asemel tuleks investeerida pika perspektiiviga jätkusuutlikesse tööstusharudesse ning toetada kadunud sektoris töötuks jäänud inimeste ümberõpet. Kui mingi tööstusharu kukkus praeguses kriisis kokku, siis pärast elustamist kukub ta lähitulevikus varasemast suurema tõenäosusega uuesti kokku, sest kliimakriisi üks mõjudest on ka (enneolematute) nakkushaiguste ulatuslikum levik.

Mis on kõige tähtsam keskkonnahoidlik tegevus, mida me iga päev tegema peaksime / teha võiksime?

Kristin: Kõige olulisem tegevus on enda harimine, sest sellest tulenevad kõik ülejäänud otsused. Tuleb keskenduda mõtteviisi muutusele, kus nähakse ennast looduse osana. Kui inimene saab aru, et ta elu sõltub otseselt keskkonnast, siis hakkab ta juba ise looma seoseid, kuidas saaks selle keskkonnaga võimalikult säästlikult ümber käia.

Kertu Birgit: Isikliku keskkonnamõju vähendamine. See on üldine printsiip, mida tuleb rakendada peaaegu kõigil elualadel: mida täna lõunaks söön, millega tööle-kooli liigun, kuhu puhkama reisin, milliseid esemeid ostan, missugusesse majja elama kolin, kelle poolt valimistel hääletan … Eesti elanikkond on üldiselt eeskujulikult keskkonnateadlik, kuid see ei peegeldu meie tegevustes – on aeg oma teadmiseid aktiivselt rakendada! Kui igaüks tegutseb selles suunas iga päev, siis kokku on nendel tegevustel väga suur keskkonnasõbralik mõju, aga seda vaid juhul, kui igaüks panustab nii palju, kui ta vähegi suudab. Mina ka ja sina ka.

Loe teisi maailmamuutjate portreelugusid siit.