Mariel Värk Eesti Pagulasabist: pagulaslapsed on mu iidolid, nad saavad väga hästi hakkama

Mariel Värk. Foto: Karam Alsuleiman

Mariel Värk on Eesti Pagulasabi tugiisikute koordinaator, kes on muuhulgas loonud Eesti esimese pagulasnaiste tugigrupi ja õpetanud Lähis-Ida naisi jalgrattaga sõitma. Kuidas ta pagulaste abistamiseni jõudis ning kui vähesest piisab sotsiaalseks tõrjutuseks, räägib ta Brigitta Davidjantsile.

Kuidas juhtus nii, et töötad Eesti Pagulasabis?

Õppisin ülikoolis sotsiaal- ja kultuurantropoloogiat, kus saabki õppida kultuure mõistma ja looma sotsiaalseid seoseid. Õpid inimesest aru saama, miks ta teatud otsuseid teeb ja mis on nende otsuste taga. 2012. aastal läksin Sitsiiliasse vabatahtlikuks. Töötasin seal erivajadusega lastega ja vastuvõtukeskuses immigrantidega, kes jõudsid Sitsiiliasse Vahemerelt paatidega. Keskuses olid kõik vabatahtlikud ja riik keskust tollal ei rahastanud, sest see kasvas välja kogukonnast.

Mida sa vastuvõtukeskuses tegid?

See oli aeg, mil paatidega saabus hästi palju rahvast. Tegelesin päevas ligi saja inimesega. Teinekord korjati nad mere pealt paatidest kokku ja kui see suur laev jõudis Palermo sadamasse, tuli sealt maha 600–700 inimest. Sadamast viidi nad üle Itaalia vastuvõtukeskustesse. Tegin kõike. Aitasin sotsiaaltöötajaid, kes tegid küsitlusi, kust keegi tuleb. Selgitasime välja pereliikmed ja inimeste vajadused. Ja siis viisime nad kokku teenustega, näiteks käisid nende juures vabatahtlikud arstid, advokaadid andsid legaalnõu. Kel polnud süüa, sai hommikusööki, basaarilt sai riideid ja korra kuus jagati toiduaineid. Lapsed said pärast kooli käia keskuses õppimas, sest Palermo kooliõpilased käisid rändetaustaga lastele vabatahtlikult järeleaitamistunde andmas. Kui mul itaalia keel selgeks sai, aitasin vahel tõlkida inimesi, kes tulid inglisekeelsetest Aafrika riikidest.

Mis sind sinna tagasi viis?

Olin Sitsiilias aasta, vahepeal tulin Eestisse tagasi. Siis läksin uuesti ühte MTÜsse praktikat tegema. Seal analüüsiti noorte lõimumise ja vaimse tervise toetamise võimalusi ning seda, mida võiks neile veel pakkuda. Mulle lihtsalt väga meeldis see kogukond meie keskuses ja Palermo ühiskond laiemalt, nagu suur pere. Seal oli inimesi üle maailma koos. Korraldasime filmi- ja kultuuriõhtuid ning rahvaste pidusid. Tähistasime Senegali ja Ghana iseseisvuspäeva.

Inimesi leidus paljudest generatsioonidest, pensionäre ja oma ala proffe, kel polnud vabal ajal midagi teha ja kes tulid keskusesse. Mina olin jällegi noor ja minu jaoks olid nad mentorid. Mulle meeldis, et vanemaealised inimesed olid kaasatud, sest see vähendas nende üksindust. Eestiski võiks neid sarnaselt rohkem kaasata. See õpetab põlvkondadevahelist empaatiat. Mitu Aafrika taustaga Eestisse kolinud naist on mulle hiljem rääkinud, et neil oli väga raske näha Eestis üksikuid vanainimesi. Kui nemad nägid tänaval suure kotiga vanainimest, läksid nad kohe appi, sest nende juures on nii tavaks.

Ja sealt jõudsidki pagulasabisse?

Sealt jõudsingi pagulasabisse. Tulin Itaaliast tagasi ja pagulasabi otsis just tugiteenuste koordinaatorit. Mul on ka sotsiaaltöö taust. Vist ei ole väga palju inimesi, kes on õppinud sotsiaaltööd ja tahavad aidata rändetaustaga inimesi.

Tulid pagulasabisse kolme aasta eest. Milline oli su esimene suurem väljakutse?

Minu jaoks on siiamaani suur väljakutse, et kogukond on väga väike. Itaalias harjusin töötama hästi suure kogukonnaga, kus on väga palju mitmesuguseid inimesi. Seal on kõik hästi aktiivne. Inimesed tulevad ja lähevad ning kogu aeg midagi toimub. Kui sul käib päevas läbi sada inimest, kes liiguvad edasi kuhugi Euroopasse, siis sul ei teki isiklikke suhteid. Siin on kõik hästi isiklik, mis mõnikord on tore, aga ka keerulisem. Raske on seada piire, mis on sotsiaaltöös hästi oluline, et end ja teisi kaitsta. Samas ei saa muutuda robotiks, sest ma tahan ju nende inimestega suhelda, see rikastab ka mind.

Üks su esimesi ülesandeid oli pagulastenaiste grupi loomine, mis pakuks neile turvalist keskkonda. Kuidas see edenes?

Alul oli väga raske. Kogukond oli väike ja kui keegi veel ei tunne ega usalda sind, on raske inimesi üles leida. Nad võtavad mind siiani aeg-ajalt nagu ametnikku ja näevad minus riiki, olgugi et ma ei ole seda. Üks kogukonna inimene tuli mulle õnneks appi. Tollal oli enamik naistest Süüriast ja Lähis-Ida taustaga. Ja iga kord, kui kolleegist tugiisik kohtus klientidega, läksin ma temaga kaasa ja rääkisin. Nii see kuidagi tuli. Kõigepealt tegime palju tutvumisüritusi, kus joodi teed ja kohvi, et usaldust võita. Läks päris kaua aega. Ja kuna kogukond on väike, on ka palju väikseid konflikte. Aga kokkuvõttes on naistegrupp kenasti käima läinud, enam ei ole meil ainult pagulased, vaid lihtsalt rändetaustaga naised.

Meil on käinud rääkimas naistearst, hambaarst ja vaimse tervise spetsialist, oleme mitme Eesti kohaga tutvunud ja õppinud jalgrattaga sõitma. See oli kõige naljakam neist asjust, mis me teinud oleme, sest nad tõesti ei osanud sõita, naised Lähis-Idas jalgrattaga ei sõida. Kogesime edumomenti, et nad sõitsidki sada meetrit ära. Lõpuks tegime Tallinnas väikse rattaekskursiooni. Sellised väiksed võidud. Meenub ka üks Sri Lanka naine, kes ei osanud kahvlit käes hoida, sest neil süüakse kätega. Seetõttu ei julgenud ta pikalt Eestis kusagil väljas söömas käia. Meile võib see tunduda nii igapäevane ja lihtne, aga tema jaoks oli see tohutu stressiallikas ja hoidis teda sotsiaalses isolatsioonis.

Ratastega Tallinna linna peal. Foto: Annela Samuel

Kas mõni juhtum on ka eriti eredalt meelde jäänud?

Ühed Eritrea tüdrukud varastes 20ndates olid väga toredad. Nad tulid Roomast pagulaslaagrist siia ootusega, et saabuvad suurde linna, kus algab uus elu. Olid ostnud viimase taskuraha eest uued riided ja teinud soengud pähe. Kui me neile lennujaamas vastu läksime, oli talv, jää ja lumi. Sõitsime nendega Vägevale metsa sisse, kus nad esimese nädala lihtsalt magasid. Sest nad ei saanud aru, kas on öö või päev, sest valgust ei olnud. Aga nendega pidevalt juhtus midagi. Kuna nad rääkisid ainult oma kohalikku keelt ega osanud isegi meie tähestikku lugeda, sattusid nad mitu korda valele rongile. Kord tõstis üks tüdruk Tartu rongil häält, kui mõistis, et Vägeval rong ei peatu. Klienditeenindaja läks uurima, kas saaks rongi peatada, mida rongijuht tegigi. Teised tüdrukud, kes neid perroonil juba ootasid, juubeldasid. Teine kord jäid nad rongis magama ja sõitsid Valka välja. Sealt aga ei tulnud enam bussi Vägevale. Lõpuks nad said Tartu bussi peale ja avastasid, et on rahakoti kõigi dokumentidega unustanud Valga bussijaama. Kui nad nägid mõnda mustanahalist, siis läksid nad kohe suhtlema, sest eeldasid, et too on ka Eritreast. Sellised noored ja uljad. Lõpuks läksid nad küll Eestist ära.

Mida sa argipäeval pagulasabis teed?

Koordineerin tugiteenuseid, varem koordineerisin peredega töötavaid tugiisikuid. Nüüd on meil peale naistegrupi ka koolitused. Näiteks on meil targa lapsevanema koolitus, kus vanem tutvub Eesti haridus- ja tervishoiusüsteemiga ning sellega, kuidas psühholoogiliselt toime tulla. Nägin, et mõnikord ei osata enam lastega suhelda ja mängida, eriti pagulaslaagritest tulnud peredes. Kõik istusid ekraanide taga. Kodudes ka näed, kuidas lapsed on nutitelefonides. See võib olla nii ka eesti peredes, aga pagulaste puhul on see traagilisem. Nii et ühe osana koolitusest teeb psühholoog nendega harjutusi, kuidas lastega suhelda ja mängida. Olen ka ise mõne pere tugiisik, et hoida inimestega kontakti ja näha, kuidas meie ühiskond laiemalt nendega suhtleb.

Sa töötad päris palju lastega?

Lastega meeldib mulle kõige rohkem töötada, sest on väga keeruline muuta täiskasvanud inimese mustreid. Aga lapsed on avatumad. Muidugi tulevad nad koduse pagasiga, aga nad avanevad suhteliselt kiiresti. Mäletan, kui läksime esimest korda lastega laagrisse, siis kartsid nad väga sauna minna. Möödunud aastal tegid lapsed omavahel juba võistluse, kes saunas kauem istuda suudab. Nad kartsid ka metsa, sest näiteks Süürias on ju maastik hoopis teine. Samas on mets meie jaoks turvaline keskkond, kus end maha laadida. Näen seda muutust nüüd, kui sõitsime just kahe tüdrukuga Saaremaale ja rääkisin neile, et tahaks järgmises laagris metsas matkata ja lõket teha. Tüdrukud läksid nii elevile, et kas nad saavad siis telgis ka magada. Nad on õppinud metsa väärtustama.

Kuidas pagulaslapsed üldse hakkama saavad?

Minu arust saavad nad väga hästi hakkama. Nad on mu iidolid. Nad ei ole ise seda valikut teinud, et oma riigist lahkuda. Selle otsuse on nende eest teinud vanemad ja nad on pidanud selle teekonna kaasa tegema, sageli väga keerulistes tingimustes, nähes laipu ja sõjakoledusi. Kui nad siia jõuavad, paneb ühiskond neile peale suured kohustused. Lastelt oodatakse hästi palju. Nad õpivad näiteks väga kiiresti keele selgeks. Aga tänu sellele hakkavad nad oma emade-isade tõlgiks ja eestkõnelejaks. Lapsed käivad vanematega arstil kaasas ja peavad tõlkima näiteks kasvaja diagnoosi. Ja kogu see pinge ja mure kandub üle lapsele, sest tema peab infot arsti ja vanema vahel vahendama. Lapsed räägivad, et neil ei ole enda jaoks aega, sest pärast kooli nad jooksevadki mööda ametkondi. Võib-olla seepärast laager ongi tore, et seal nad saavad olla lapsed ja mängida.

Mida võiks Eesti süsteem teha, et neil oleks parem?

Lapsed veedavad väga palju aega koolis. Tuleks teha nii, et neil oleks koolis hea olla, sest kool ongi nende jaoks Eesti. Mul on kahju lastest, kelle koolid ei ole nii toetatavad ja kellele satuvad õpetajad, kes ei ole huvitatud nende kaasamisest. Siis on kurb. Need lapsed toovad oma tausta tõttu klassile nii palju juurde. Aga eks kaasamine on erinev. Ka ühes koolis võib üks klassijuhataja olla tore ja teine mitte, see on isiksuses kinni.

Mis teeb su töö raskeks?

Osal inimestel on kombeks öelda, et kõik on hästi. Nad kardavad välja näidata, et kusagil on midagi halvasti, näiteks möödarääkimised korteriomanikuga. Ja mina kuulen seda alles siis, kui nad on juba korterist välja visatud. Tuleb tegeleda tagajärgedega, kuigi kõike seda oleks saanud ennetada. Eriti Lähis-Idast tulnud inimesed ei taha rääkida. Kuni asjad on juba väga halvasti.

Foto: Annela Samuel

Kuidas tundub sulle Eesti ühiskond?

Ka see on raske osa minu töös, eriti oli see seda algusaastatel. See oli minu jaoks Sitsiiliast tulles kultuurišokk. Lõuna-Itaalias kõik toetavad üksteist ning see motiveerib palju ära tegema. Eestis kritiseeritakse hästi palju, mis kindlasti ei pane inimesi paremini toimima. Ehmatasin ära juba siis, kui pidin oma esimese perega kohalikku omavalitsusse minema. Sotsiaaltöötaja trampis uksest sisse ja ütles, et nemad siia küll ei jää. Mul oli hea meel sel hetkel, et pere ei rääkinud eesti keelt. Mul oli nii piinlik, et nad pidid kokku puutuma sellise hoiakuga. See inimene oli õppinud ametit, kus on esikohal hoolimine ja empaatia, inimeste võimestamine. See ei olnud professionaalne, et ta näitas oma vaateid välja. Ja seda on juhtunud päris paljudes ametiasutustes.

Kuidas sulle tundub, kas asjad on läinud ka paremaks?

Mu arust on meelsus läinud hullemaks. Varem ei julgetud nii avalikult oma suhtumist välja näidata. Nüüd on inimesi tänaval rünnatud ka füüsiliselt, mitte ainult verbaalselt. Vahel on tunne, et pean neid inimesi kaitsma, kuigi me ei küsi neile privileege. See on ka indiviidipõhine. On asutusi, kus on väga toredaid töötajaid, ametnikke, kellega on hästi hea koostööd teha ja kes mõtlevad kaasa. Mõned ütlevad, et pagulastega on lihtsam kui eestlastega, kes on sageli päris keerulised juhtumid. Aga meie pered on sageli kolm-neli kuud toetuse peal ja lähevad siis tööle. Neil on lihtsalt uus olukord elus ja neil tuleb kuskilt alustada.

Kuidas on meil Eestis lood lõimumisega?

Inimesed ei saa ju lõimuda, kui teised inimesed – eesti inimesed – ei taha nendega lõimuda. See on juba ette läbikukkunud. Inimeste vahel peab tekkima kontakt, inimene on sotsiaalne olend. Eestlased on omavahel igati hakkajad ja kodanikuühiskond areneb. Samas on palju teha ja kaasata võikski kõiki neid mitmekesise taustaga inimesi. Inimlikku suhtlust on rohkem vaja.

Mis sa teeksid, kui sa ei töötaks pagulasabis?

Kui ma ei töötaks pagulasabis, teeksin ma mõnes teises riigis sarnast tööd.

Miks?

Sest ma olen ise nii palju rännanud ja tean, mis tunne on minna teise riiki elama ja milline must auk see alul on. Esimest korda, kui läksin 18-aastaselt Uruguaysse lapsehoidjaks ja eesti keele õpetajaks, nutsin ma kuu aega – ma ei osanud keelt, ma ei mõistnud sealset asjaajamist. See tekitas hästi palju frustratsiooni, et ma ei saa hakkama.

Mu peres on ka väga tugevad väärtused. Mu vanavanemad on palju reisinud ja meil on sugulasi, kes on sõja eest ära põgenenud: Ameerikasse, Austraaliasse ja Inglismaale. Ma arvan, et olen ka uudishimulik ega talu ebaõiglust. Käisin “getokoolis”, kus oli palju vägivalda. Üks laps peksti koomasse, tehti narkootikume. Nüüd on kool korda tehtud, aga tollal oli see korralik ellujäämiskursus. Meid aitas ema, kes vedas meid teatrisse ja raamatukokku ning käis meie pärast koolis rääkimas. Ema ja laiemalt meie suguvõsa arendas tohutult meie empaatiavõimet, sest arutasime alati kõik läbi. Nii et kui oled kogenud omal nahal nii võõrast keskkonda kui ka keerulisi olukordi, siis vahest oledki avatum inimeste suhtes, sest aimad, mida nad läbi elavad.

Artikkel ilmus algsel kujul Eesti Pagulasabi veebis.

11
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Mis ema sa selline oled?

Kuidas on pet peeve eesti keeles?  Üks pisike asi, mis mind häirib ja sellel häirimisel ei ole mingit head põhjust…