Lammutades psühhoosi

Portree. Foto: intervjueeritav

See juhtus nii viisteist aastat tagasi, kui mu lähimat sõbrannat tabas psühhoos. Mäletan siiani abitust, mis pöördus järgmisel hetkel vihaks – tema vastu. Et ma ei saanud ega osanud teda aidata. Et mu lähim sõber kadus kuhugi ära. Et ma ei teadnud enam, kas räägin oma sõbraga või tema haigusega. Aga ta sai terveks. Ja meie lappisime oma suhte kokku. Sel määral, et saame läbielatut vabalt koos analüüsida.

Räägi alustuseks, kuidas kõik juhtus. Mis sellele eelnes?

Ma olin noorena hästi kartlik, mul oli väga palju hirme. Kartsin igasuguseid suhtlusolukordi ning mul oli ka täiesti irratsionaalseid foobiaid, näiteks higistamishirm. Pärast keskkooli olin aasta ahistavas, isoleeritud suhtes. Kui sealt välja sain ja ülikooli läksin, siis muutusin perfektsionistiks. Gümnaasiumis olin veel nõus, et olen halb õpilane, aga kõrgkoolis sattusin autahvlile, ettekanded said kiita ning see kõik innustas mind veelgi enam. Tundsin meeleheitlikku vastutust. See oli selline tüüpiline tüdruku toksiline tublidus, mis päriselt kahjustab inimest. Mul oli pikalt ka tohutu meeldimisvajadus. Mulle tundus, et pean poiste ees etendama sellist haldja rolli – olema puhas, õrn, delikaatne, nõrgem… See pidev sundhaldja seisund oli tohutult väsitav.

Ja siis tuli suvi, kus täitsin vastutusrikkaid ülesandeid suure hulga inimeste ees. Võtsin kogu aeg foonil unerohtu ja antidepressante. Aga ühel päeval otsustasin arstiga läbi rääkimata, et ma enam unerohte ei võta, sest need tegid mind mu arust uimaseks. Uimane olin ma tegelikult seepärast, et polnud sügisest saati suutnud magada. Unerohud ka ei aidanud. Kartsin näiteks oma südamelööke. Öösiti mõtlesin, mis siis saab, kui ma jälle ei maga. Ja kui mul ka õnnestus mõni öö juhuslikult kaks tundi järjest magada, siis tundsin end järgmisel päeval väga imelikult, inimeste ees vaimselt liiga alasti. Arvan, et haigus käivitus unerohtude ärajätmisest. Et organism oli nendega harjunud ja ma poleks tohtinud neid niimoodi ära jätta.

Millisena mäletad haiguse perioodi?

Mäletan, kuidas haigus tuli. Ma olin avalikul üritusel. Tundsin, et võin vajada varsti abi. Küsisin suvalise inimese käest seltskonnas, kas ta saab mul silma peal hoida. Järelikult ma aimasin midagi. Sain selle kõigega ebameeldivalt palju tähelepanu, tekitasin õudselt furoori. Sina ju nägid ka seda pealt. Milline ma siis olin?

Sa olid nagu mu lapsed, kui nad on üleväsinud – reibas ja kuri. Ja täiesti käsitamatu. Ma viisin su veel psühhiaatriahaiglasse ja sealt saadeti meid tagasi, öeldi, et sul on plaaniline ravi. Erakordselt abitu tunne oli.

Jah, ja siis ma läksin koju magama. Vahepeal käis sõbranna külas, aeg kulges väga imelikult. Näiteks tundus suvaline Kroonika artikkel tol hetkel ülimärgiline. Kirjutasin päevikuid, kujundasin päeviku väga imelikult. Ülitrippiv seisund oli. Jõime veel sõbrannaga konjakit.

Sõbranna ei saanud aru, et midagi viga on?

Ei, aga tema normaalsuse skaala on ka ülilai. Ta läks ära. Siis ma nutsin. Ja siis mingi hetk tulid sina.

Ma olin tööl. Sa helistasid mulle ja tundusid väga imelik. Ma ehmatasin ära ja palusin isa appi, ta viis mu sinu juurde ja me kutsusime kiirabi.

Mul olid ajaaugud. Mulle tundus, et kiirabi sõidab terve igaviku.

Kiirabi oli väga proff ja sõbralik. Arst lohutas mind, kui ma virilaks tõmbusin, et see on veel lõbus väljakutse võrreldes eelmistega. Vabandust, et ma naeran. Peaks vist tegema võltsilt vaga näo.

Ole nüüd, ma naeran ise ka tagantjärele.

Valgust püüdmas. Foto: intervjueeritav

Kuidas oli haiglas?

Sattusin haiglasse suvel, kollektiivpuhkuse ajal ning kui ma õigesti asjast aru sain, suunati mind seetõttu kõige karmimasse osakonda. Mulle tundub, et mind taheti haiglas kohe maha suruda. Et kõik oleks ühe konveieriga ning kui inimene on liiga ergas, siis tuleb ta teha taltsaks. Oli näiteks selline olukord, et mulle taheti tagumiku peale süsti teha. Ma kindlasti ei olnud sel hetkel nendega agressiivne, sa ju mäletad. Aga ma puiklesin vastu, et see on alandav ja kas seda süsti ei saaks mujale teha. Seepeale pandi mind hullusärki ja ma olin terve öö rihmadega voodis kinni.

Ärkasin järgmisel hommikul isoleeritud toas. Mind seoti lahti ja ma sain teiste patsientidega kokku. Alguses ei saanud ma üldse aru, et olen ise patsient. Pidasin end külaliseks ega tajunud ilmselgelt olukorda adekvaatselt. Olin füüsiliselt hästi nõrk, värvide suhtes tundlik. Arvan tagantjärele, et üritasin end trippi tagasi viia. Üks patsient kõrvalruumis tegi hääli ja ma arvasin, et see oled sina. Osa minust sai aru, et see ei ole sina, aga ma tahtsin arvata, et oled. Juhtus ka naljakaid seiku, näiteks mu hambahari varastati ära, keegi tahtis mind kägistada. Ma olin inimestega tüütu. Surkisin neid ega lasknud neil olla.

Kriisiosakond tundus täiesti kohutav. Ma ei tea, võib-olla peabki nii olema, kuigi raske uskuda. Ja võib-olla on nüüd olukord parem, see juhtus kõik ju ammu. Järgmises osakonnas oli asi inimlikum. Seal sai kogu aeg käia psühholoogi juures. Siis tundus abi juba pädev.

Kaua sul läks, et sellest kõigest välja tulla?

Sain kohe aru, mis toimus, kui ma nii nädala pärast kõige hullemast tripist välja tulin. Lihtsalt see oli šokk. Haiglas hakkasin korralikult magama. Lappamaminemist lõpus enam polnudki.

Haiglale järgnes pikk aeg, kus kartsin, et ei ole terve mõistuse juures, kuigi kompuuteruuringud näitasid, et kõik on hästi ja mul pole ajukahjustusi. Enesehinnang läks ülimalt alla. Ma ei saanud üldse aru, miks keegi naeratada suudab. See oli nagu paariaastane pohmell. Kõige selle juures tahtsin ma end aidata ja lasin end aidata. Kokku läks psühhoosist paranemiseks umbes viis aastat. Aga seda ainult tänu sellele, et olin tubli ja võtsin ravimeid. Oleks võinud minna ka täiesti teistmoodi.

Kuidas su lähedased reageerisid?

Lähedased reageerisid täiesti adekvaatselt. Ema oli tundlikum, isa ehk vähem. Ema elas väga raskelt üle, isa tegi nalja ja see sobis mulle.

Ma ise ei reageerinud adekvaatselt. Käisin sul haiglas nõudmas, et millal sa ülikooli tagasi lähed. Kas sa oled mu peale pahane?

Ma ei ütleks niimoodi! Ma ei ole üldse su peale pahane.

Vees. Foto: intervjueeritav

Mida sa üldse soovitaksid inimesele, kelle lähedane teeb läbi psühhoosi?

Kannatlikkust on vaja. Järjepidevust. Valmidust tagasilöökideks, et neid kuidagi leevendada. Tagasilöökideta ei ole mu arust võimalik sellest välja tulla. Tuleb aru saada, et lähedane on haavatavas olukorras ja tal võib niigi olla raske tavaellu lülituda ning vaimse tervise hädadega seotud stereotüübid teevad asja ainult keerulisemaks. Tuleb arvestada, et lähedasel võib olla tohutu suutmissurve.

Mis on kõige ebaadekvaatsem reaktsioon, mis sa oled seoses oma vaimse tervisega saanud?

Ma võtan praegu ka ravimeid, aga mitte psühhoosi pärast. Ravimid hoiavad mu elukvaliteeti normaalsel tasemel. Väga paljud leiavad, et rohte ei tohi võtta. Mulle on isegi sisendatud, et ma saaksin ka teistmoodi. Üks mu kallim püüdis mind veenda, et ma neid rohte ei võtaks, sest mu isiksus muutub nende mõjul. Muutubki, aga positiivses suunas! Ma aitan end ka ise oma mõtetega. Ma olen näinud kõrvalt inimesi, kes ei võta ravimeid ja arvavad, et on terved. Sisuliselt ei saa nad ühiskonnas hakkama. Mul on neist kahju, aga nad on ise valinud selle, et ei lase end aidata.

Kõik ravimid ei pruugigi kõigile ühtemoodi sobida, ka seal tuleb natuke enne koos arstiga katsetada. Inimesed räägivad, et näiteks mingi ravim teeb hästi tuimaks. Aga võib-olla see konkreetne ravim ei sobi neile, oma kogemust ei tasu laiendada kõigile. Ravimid on täpselt doseeritud ja mõõdetud, arstiga läbi räägitud, teaduslikult tõestatud. Ega ainult ravimid aitagi, neid tuleb kombineerida psühhoteraapiaga. Ei saa oodata, et ravimid teevad kogu töö ära. Ikka ise peab ka end aitama ja oma mõtteid suunama.

Kuidas meil üldse on lood vaimse tervise teadlikkusega? On asi paranenud? Ma mäletan näiteks, et aastal 1998 sai sõbranna antidepressante tarvitades kohe hullu sildi külge…

Vaikselt muutub. Selle nimel nähakse juba vaeva. On tekkinud vastavad liikumised. Kuigi pikk tee on veel minna. Vaimse teema probleeme võimendab ka see, et ühiskond ootab teatud moodi edukas olemist. Sellega on keeruline toime tulla. Tegelikult ei peaks sedavõrd ühiskonna järgi joonduma, olgugi et sellega võiks arvestada. Mulle tundub ka, et naisi alahinnatakse ja arvatakse kohati siiani, et meestel on parem mõtlemine, aju või mis iganes, mis muudab nad kuidagi eelisseisu kuuluvateks. Ühiskond on absurdselt polaarne.

Kui väljas sa oled selle kogemusega? Kas sa julged sellest rääkida uutele tuttavatele?

Ma ei lähe seda kuhugi afišeerima, sest ma pole selle üle uhke. See polegi asi, mille üle uhke olla. Aga kui keegi tunneb huvi, siis pole mul probleemi sellest rääkida. Olen sellest täiesti üle saanud. Kuigi alul olin sellest rääkides hästi tundlik.

Kas sa oled sellest kogemusest ka midagi head kaasa võtnud?

Vahetus haigusejärgses pohmellis igatsesin taga eelnevat seisundit, sest olin end siis tundnud terava ja iroonilisena. Aga kui pika protsessi tulemusel pinna jalge alla sain, siis tekkis tunne, et toimunud on üks suur restart. Tegelikult läks kõik kokkuvõttes paremaks kui kunagi varem. See sundis mind kõike nullist üles ehitama.

Praegu on mul tunne, et olen nüüd täiesti teine inimene. Nii hea on elada ilma kunagiste hirmudeta. Mitte eufooriliselt hea, aga niimoodi hea, et eristan nüüd olulist ebaolulisest. Kindlasti on olemas leebemaid meetodeid end üles ehitada, aga kui juhtub selline asi, siis kõigest on võimalik välja tulla, kui ise tahta. Haigus ei ole hiljem midagi mu elus takistanud. Mul on töö, mida armastan, ja hetkel teen ma näiteks teist magistrit.

8
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka