fbpx

Näitus „Orhideliirium. Isu külluse järele“ Veneetsias. Kristina Normani kaine pilk koloniaalajaloole

Kristiina Norman. Foto: Joosep Kivimäe

Kristina Norman on kunstnik, kelle teosed võtavad video, skulptuuri, linnalise sekkumise, dokumentaalfilmi või performance’i vormi, sageli ka neid meediume omavahel kombineerides. Kunstiskeenel on ta tuntud loovisikuna, kelle vaatepunkt on juurdunud poliitilistesse küsimustesse – Normani looming tegeleb ideoloogiate, rahvusidentiteedi, poliitiliste protsesside ja ajaloo valupunktidega –, näiteks oli ta üks esimesi kohalikke kunstnike, kes 2014. aastal käsitles Euromaidani sündmusi, seda kusjuures tollal Peterburis toimunud Manifesta 10 biennaalil.

Tänavu esindab Eestit 59. Veneetsia biennaalil Kristina Normani ja Bita Razavi näitus „Orhideliirium. Isu külluse järele“ (kuraator Corina L. Apostol), mille ootuse ärevus kasvab nii kodus kui ka võõrsil, sest muidu uppuvas linnas ringi rändav Eesti paviljon on see aasta koha sisse seadnud biennaali tuiksoones Giardinis, Hollandi paviljoni ruumides. Kuraator Brigit Arop vestles Normaniga tema tööprotsessist, lillepiltidest, naiste emantsipatsioonist ja loomulikult tulevasest näitusest, mis kohaliku publikuni jõuab järgmise aasta sügisel, kui Veneetsia projekt Tallinna Kunstihoones uuesti lahti pakitakse.

Teie näituse selgrooks on unustatud kunstniku Emilie Rosalie Saali (1871–1954) troopilisi taimi kujutav looming. Kuidas taasavastatakse unustatud kunstnikke?

Minu jaoks oli Emilieni jõudmine loogiline areng, milleni on viinud töö mitme teose kallal. Kui 2018. aastal oli õhus diskussioon selle üle, kas laulupeol võiks olla üks venekeelne laul, uurisin video „Jumalad tooge tuli tagasi“ (2018) jaoks meie kultuuriruumi seoseid Buuri sõdadega, sest nii Eesti kui ka Vene folklooris on tuntud laul „Transvaal, Transvaal“. See teos vaatles kuidas koloniaalsõjal oli mobiliseeriv jõud eestlaste iseseisvumisele esimese maailmasõja lõpus ning osutades ühisele folkloorile ja põimunud ajaloole pakkus välja viisi ületamaks eestlaste ja venelaste rahvuspingeid. On teada, et vabatahtlikena sõdis buuride poolel nii venelasi kui ka eestlasi ning buuride võidu puhul loodeti vastutasuks saada osa Transvaali kulla- ja teemandivarudest.

Kuna selle teose raames ei saanud ma teemat täielikult avada, otsisin edasi erinevaid elulugusid, mis oleksid tunnistuseks siinse kultuuriruumi ja siit kandist pärit inimeste seotusest Lääne-Euroopa kolonialismiga. See tundus oluline vaatepunkt olevat, sest rändekriisi taustal toimusid Eesti ühiskonnas muutused, mille tulemusel muutusid rassistlikud hoiakud aina levinumaks. Tänaseni on kuulda arvamusi, et Eestil pole süüd ega vastutust Lääne kolonialismi pärast ja Vahemere kallastele saabujad on lääneriikide mure. Mulle aga tundub, et uurides eestlaste sidemeid Lääne asumaadega, saab kujutleda meie kultuuriruumi osana suuremast ajaloost, teadvustada Eesti kaasaegseid ja ajaloolisi sidemeid nn globaalse lõunaga ning juhtida tähelepanu nende suhete ebavõrdsele võimudünaamikale.
Ajaloolane Linda Kaljundi soovitas mul tutvuda kirjaniku ja fotograafi Andres Saali loomingu ja värvika biograafiaga, sest Saal elas suure osa oma elust Jaava saarel Indoneesias. Lugedes Andrese elulugu tuli ridade vahelt välja, et tema abikaasa Emilie Rosalie oli kunstnik ja maalis troopilisi taimi.

Andres Saali kodu Toril. Eesti Kirjandusmuuseum

Milline oli Saalide lugu?
Emilie ja Andres tutvusid noorpõlves Tartus, kuid abiellusid alles siis, kui Andresele tegi üks Hollandi trükikoda tööpakkumise, mis tähendas kolimist tollal Hollandile kuulunud Ida-India saartele. Koos kolisid nad Jaava saarele ja elasid seal sajandi alguses üle kahekümne aasta. Minu jaoks oli huvitav avastada, et Saalid, nagu ka paljud teised Eesti rahvusliku liikumise tegelased samastasid end koloniseeritud rahvastega. Andres kirjutas Jaaval kaks romaani indoneeslaste vabadusvõitlusest hollandlaste vastu. Kui Hollandi võimud tegid Andresele pakkumise asuda kõrge ametnikuna koloniaalarmee teenistusse, võttis Andres positsiooni vastu ning temast ja tema perest sai korraga valge eliidi musternäide. Nende kodus toimetasid teenijad ja Emilie sai pühenduda meelistegevustele. Tema hobiks oli troopilise floora, eriti eksootiliste orhideede maalimine.

Kui Andres jäi pensionile, kolisid Saalid Hollywoodi ja Emilie tähetunniks kujunes suur isikunäitus Los Angelese Teaduste ja Kunstide Muuseumis, mis avati 1926. aastal ja millest LA Times kirjutas ülistava artikli. Näitusel oli väljas 334 botaanilist maali ja see oli populaarne nii kunsti- kui botaanikahuviliste seas. Kahjuks on tema maalid aja jooksul kaduma läinud ning osaliselt on alles vaid 1990. aastatel tehtud reproduktsioonid.

Emilie Saal ja Andres Saal oma villa verandal Jaaval, u 1910. Eesti Kirjandusmuuseumi

Teie näitus Veneetsias koosneb Emilie teoste reproduktsioonidest, Saalide Indoneesia arhiivist, sinu ja Razavi poolt loodud uutest teostest ning Indoneesia loomeinimeste sekkumisest teie esitatud materjali. Millest räägib sinu kolmeosaline videoteos (koostöös koreograaf Teresa Silva, Karolin Poska ja Mari Mägiga, helilooja Märt-Matis Lille ning produtsent ja operaator Erik Norkroosiga)?
Minu filmitriloogia tõukub sellest, mida kätkeb Eesti taustaga perekonna kolimine Indoneesiasse, aga selle kõrval ka lugu ühe naise emantsipeerumisest kunstitegevuse abil. Kuidas üks naine püüab lahti ütelda talupoja juurtest ja kuidas see on seotud uues kontekstis vormuvate sotsiaalsete rollide ja hierarhiatega. Kui sa oled valge, siis kedagi ei huvita, et sa tuled Vene impeeriumi provintsist ja su enda esivanemad on olnud pärisorjad. Seal sa oled lihtsalt valge inimene ja selle juurde käivad privileegid ja käitumiskoodeks, mille tulemusel Emiliel oli võimalus maalimisega tegeleda. Selle filmitriloogia esimene episood kujutab ette, kuidas arusaam valgeks olemisest rändas koos Emiliega Indoneesiasse, mida see tähendas Eesti kontekstis, kuidas see muutus Indoneesias ja kuidas talupoja taustaga naine transformeerus emantsipeerunud naiseks, mille arusaam oli tema jaoks seotud mõisaprouaks olemisega.

Näiteks üks motiiv, millega ma mängin, on libateisik, mis aitab ka mõelda selle peale, kui suur osatähtsus meie sotsiaalsest rollist on nii-öelda sünniga antud. Emilies oli olemas nii talutüdruku kui ka mõisapreili alged, need sotsiaalsed rollid võisid kombineeruda identiteedikriisina tema enda sees. See pinge võiks aidata mõista ka Eesti kultuuri, mis on segu talu- ja mõisakultuurist. Nende filmide tegevus toimub osalt Eesti mõisas ning need räägivad korraga subjekti ja kultuuri sisemistest pingetest ja hübriidsusest.

Emilie Saal, bambusorhidee, litograafia, u 1910-1920. Corina L. Apostoli loal

Milline on feministlike vaadete roll sinu loomingus?
Ma ei saaks öelda, et ma olen feministlik kunstnik, sest olen seni tegutsenud kõhutunde pealt. Minu esimese feministlikus vaimus kujunenud teose, dokumentaalse lavastuse „Kergem kui naine“ (2019) tõukejõuks oli isiklik kogemus lähedase eest hoolitsemisega. Kasutasin seda kogemust, et avada Ida-Euroopa päritolu hooldajate kogemust võõrtöölisena Itaalias. Need hooldajad ehk badante’d elavad koos oma hoolealustega tihti aastaid ja nii vormuvad neil komplekssed suhted oma hoolealustega, nende peredega ja oma enda mahajäänud sugulastega. Naiste kogemuste puhul huvitab mind eneseteostuse teema: kuidas taolises füüsiliselt ja vaimselt keerulises olukorras leiavad hooldajad viise eneseteostuseks, aga ka kuidas kasutavad Ida-Euroopa naisi palganud itaalannad oma vaba aega, kui nad enam ise oma lähedase eest hoolitsema ei pea.

Teie projekt räägib orhideede abil põimunud ajalugudest: Eesti enesekehtestamine 20. sajandi algul, lääne kolonialism, botaanika, teadus ja kunst. Mida võiksid vaatajad lisaks ajaloolisele dimensioonile näituselt kaasa võtta tänapäeva kohta?
Võib-olla teadmine sellest, et lillepilt ei ole süütu. Taime kujutis valgel taustal kannab endas valge Euroopa teadlase pilku, mis proovib kõike korrastada, klassifitseerida ja allutada enda teaduse süsteemile. Selles on oma ports valgustusaegset vägivaldsust, mis on kantud arusaamisest, et inimene on looduse kroon. Just botaanilistes illustratsioonides selgub, et kõik ökoloogilised ja kultuurilised sidemed, mis on taimedel looduslikus keskkonnas ja kultuuris, on selle valge paberilehega ära lõigatud – valge pind lõikab ära näiteks taime paigutumise ökosüsteemis ning teeb lihtsaks mõtlemise, et me saame loodusest lihtsalt võtta neid objekte, mis on meile kaunid või majanduslikult kasulikud.

See sama mõttelaad puudutab meid ka täna. Näiteks oma triloogia kolmandas filmis „Janu“ vaatan ma, kuidas Eestis kaevandatakse turvast, kuidas see pakendatakse, transporditakse Hollandisse, kasutatakse troopiliste orhideede kasvatamiseks ning kuidas see ringiga tagasi meie kaubanduskeskustesse jõuab. Samal ajal me teame turba kaevandamise hävitavast mõjust ökosüsteemidele ning kuigi me võime seda pahaks panna, isegi selle vastu protesteerida, ei pruugi me teada, et see aknal olev kuuking on osa sellest samast paradoksist – kapitali ja loodusobjektide ringlusest, aga ka vägivaldsest ajaloost, mille käigus asustati taimeliikide kõrval ümber ka inimesi. Neid seoseid võib olla tavaoludes raske märgata, aga oma kunsti kaudu püüan neid mõtestada ja inimestele tajutavaks teha.

13
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.