Mida ma last oodates ei oodanud

Foto: Kimberly Valencia / Flickr Creative Commons

Mulle tundub, et mul pole oskusi õigesti rase olla. Jah, sa kas oled rase või ei ole, aga ootusaja kulgedes tundub mulle üha enam, et tegelikult on Eestis olemas ka kategooria, kuhu liigitatakse need, kes ei oota last “õigesti”. Ämmaemandaga tundub mul vedanud olevat ja meditsiinilisest küljest on olukord Eesti riigihaiglas täitsa hea. Aga arvamus progressiivsest suhtumisest rasedasse lööb kõikuma iga kord, kui jutu sisse poetatakse midagi, mis ei ole enam puhtalt meditsiiniline.

Tublid Eesti naised

Käisin hiljuti ITK-s sünnitusvaludeks ettevalmistumise loengus. Minu kogemus tuleneb ühe koolitaja jutust ning kindlasti on õigus öelda, et mõne teise loenguandjaga oleks muljed olnud teistsugused. Samas ei olnud koolitusrühmade juurde märgitud, et osa neist sobivad paremini mõnele veel spetsiifilisemale sihtrühmale.

Niisiis – sain tunni ja poole jooksul kuulda, et „tublid naised sünnitavad 3–4 last“. Sellele järgnes „Eesti naised on tublid ja sünnitavad ilma valuvaigistiteta“, mitte nagu Põhjamaade naised, kes epiduraali tahavad. Õhtu tipnes mõttega, et „sünnitusvalu on ainus mõtestatud valu“ ja koduteele sain kaasa koolitaja veendumuse, et valu ei sõltu naise enda tunnetusest, vaid rahvusest, sest slaavlased nimelt karjuvad ja sõimavad, samas idamaadest pärit naised šeigile last sünnitades kurta ei tihka.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Ja kas naine tõesti ei tohi sünnitades häält teha, sest muidu on mehel piinlik, sest „kodus on nii tore naine, aga sünnitusmajas hakkab võõraste ees iseloomu näitama“?

Minule isiklikult tundub ka näiteks elupäästev südameoperatsioon mõtestatud meditsiinilise protseduurina, aga kummalisel kombel ei arvata selle puhul, et patsient peaks end lihtsalt kokku võtma, tubli olema ja selle ilma valuvaigistiteta läbi tegema. Või ei räägita vähirakkude vohamise puhul, et see on ju keha loomulik protsess ja küll kõik laabub nagu öeldakse sünnitajale, kes eelistaks keisrilõiget.

Väsinud naine on paha naine

Lisaks kostitati mind hulga soostereotüüpidega – kõigil olevat kindel koht ja iseloom, mille paneb paika sugu. Mehed olid ikka „suured ja tugevad“ ja kodutöödes lootusetult saamatud. Mulle anti soovitus viita pärast sünnitustegevuse vahetut algust kodus aega mehele valget särki triikides, et uhkel isal oleks midagi ilusat kanda, kui ta päeva või paari pärast naise ja vastsündinu haiglast koju toob. Viimane näide oli kantud soovitusest võimalikult palju püstises asendis olla, aga kas naine ei võiks enda pluusi triikida või toas jalutades raamatut lugeda? Ja kas naine tõesti ei tohi sünnitades häält teha, sest muidu on mehel piinlik, sest „kodus on nii tore naine, aga sünnitusmajas hakkab võõraste ees iseloomu näitama“?

Aga kõik need rabavad soovitused ja mõttekäigud kahvatusid kahe infokillu kõrval. Esimene neist oli arusaam „kehvadest sünnitajatest“. Kokkuvõtvalt olla kehvad sünnitajad need naised, kes ei jaga oma energiavarusid hästi ning väsivad ära. Jah, väsivad! Mitte need, kes esitavad meditsiinipersonalile alusetuid süüdistusi või saabuvad sünnitama näiteks narkojoobes. Teine tähelepanuväärne mõttearendus sedastas, et sünnitajat kiites saab temas tekitada tahtmise vastata teiste ootustele ning nii nad loobuvad keisrilõike või epiduraali nõudmisest.

Korduma kippuvad soovitused

Muidugi ei piirne “heatahtlikud” soovitused sünnituskoolitusega. Ma tahan seda last, aga ma tahan käia ka tööl. Tahan käia tööl võimalikult kaua enne sünnitust, aga isegi mu ämmaemand mainis selle peale, et nii kaotan ma ju rahas. Ma pole täpselt aru saanud, kuidas ma kodus olles üle 100% oma palgast saada saaksin. Sest sünnituspuhkuse – jah, selle asja nimi on puhkus! – ajal ei tohi inimene sentigi teeninda. Ja ma ei mäleta, et oleksin öelnud, et saan selle lapse, sest nii ma võidan rahas.

Mu plaanile pärast esimest poolaastat tööle naasta on kõige sõbralikumaks vastuseks kommentaarid, kus öeldakse, et küll ma mõtlen ringi. Tavalisel juhul kuulen, et peaksin ka lapse heaolule mõtlema ja mul tuleks mõista, et see on suur ja oluline muudatus mu elus.

Üldiselt ajab kogu taoline jutt pisut segadusse, sest mu lapsel on ka teine vanem, kes samuti kavatseb lapsega kodus olla. Üleüldse – ma pole kunagi kavatsenudki pooleaastast väikelast pikkadeks päevadeks keldrisse lukustada. Ja tol sünnituskoolituseõhtul õppisin, et mina ei ole tubli naine ja tõenäoliselt saab minust kehv sünnitaja, kes ei söanda isegi kiidusõnu tõsiselt võtta, sest neil võib olla hoopis teine eesmärk.

0
FacebookTwitterEmail

Lugu meeldis?

Toeta meid! Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Imetada või mitte imetada?

NB! Lugu täiendatud Eesti Ämmaemandate Ühingu kommentaariga! Viiekümendate keskpaiga USAd iseloomustas imikute kõrge suremus, mis ajendas paljusid emasid toitma oma…