Kõik artiklid

Artikli "Ajutine naine" valguses palusime Airi Triisbergil kommenteerida prekaarse töö Eesti konteksti.

Tal peab olema mitu toimetulekugarantiid, jalg ukse vahel, ta peab klammerduma, olema kuulekas, olema nähtav ja õpihimuline.

Mõned Eesti feministid räägivad, mida nad naistepäevast arvavad.

Nõukogude aja alguskümnenditel olid 8. märtsi peo kangelasteks naised, kes töötasid, õppisid ja osalesid ühiskondlikus elus võrdselt meestega.

Ometi lõi osa etenduses kuuldut mul jalad alt ära (või silme eest mustaks?), ma tõesti ei taha olla sellise ühiskonna liige, kus puudega inimesi niimoodi koheldakse.

Küsisime feministliku kultuurifestivali Ladyfest Tallinn tiimi uutelt liikmetelt enne festivali algust kolm kiiret küsimust.

Miks liitutakse korporatsioonidega – peamisteks põhjusteks on ilmselt soov leida uusi sõpru (sageli) uues linnas, saada osa erinevatest üritustest ja rituaalidest ning tajuda seeläbi kuuluvustunnet, kohtuda vastassugupoolega, leida endale tugivõrgustik ja kinnitada oma sotsiaalset staatust.

Väljaspool abielu lapsi saavate vanemate arvu kasv on pannud riike parandama abieluga kaasnevaid hüvesid, kuigi efektiivsemad oleksid muud lahendused. 

Nagu paljud meist on kogenud, ei kattu inimeste arvamused teatud nähtuste kohta sageli reaalsusega.

Eveliis luges läbi 2016. aasa Buduaari talvenumbri ja joonis alla artiklid, millega feministlikus perspektiivis on raske nõustuda või mis vastupidi - jäid positiivselt silma.

Kuidagi on nii juhtunud, et töötades üsnagi suletud keskkonnas, on mul tekkinud harjumus meie koristajatele vähemalt naeratada, kui mitte teretada.

Teenäitaja aunimetus on Feministeeriumile antud kui poliitilise kliima parandajale ning  inimeste õiguste ja vabaduste eest seisjale.