Kõik artiklid

Käisin “Kes kardab pimedat” viimasel etendusel täiesti juhuslikult Feministeeriumi naiste organiseerimisel.

bell hooksi ja Emma Watson vestlevad vastastikusest vaimustusest, feminismi ligipääsetavusest ja raamatutest.

Üks mees mõisteti kümneks aastaks trellide taha, sest ta ründas oma naist tüli käigus ning peksis ta surnuks; teine pussitas, valas kütusega üle ja pani põlema lapseootel tüdruksõbra, sest ei olnud valmis isaks saama; kolmas mees lõi naist rusikaga näkku, peksis harjavarrega, võttis elektrijuhtme ning andis sellega elektrilööke; neljas mees viskas talumaja aknast sisse süütevedeliku pudeli ja süütas naise vanematekodu.

Brändieksperdid hindasid odinlaste bränditurundust viie palli skaalal.

Postimees illustreerib Sotsiaalministeeriumi alkoholi reklaami- ja müügipiirangute uudise raseda naisega, kes hoiab käes alkoholipudelit.

Sellist müüti/väidet saavad endale lubada vaid need, keda ei ole pidurdanud teadmised keele ja ühiskonna omavahelisest seosest.

Pakosta naistepäeval kõneldud mõtted tõestavad, et ta kaitseb konservatiivset perepoliitikat, mis Eesti aktuaalsetel debattidel arengut pidurdavad ja segadust tekitavad. 

Artikli "Ajutine naine" valguses palusime Airi Triisbergil kommenteerida prekaarse töö Eesti konteksti.

Tal peab olema mitu toimetulekugarantiid, jalg ukse vahel, ta peab klammerduma, olema kuulekas, olema nähtav ja õpihimuline.

Mõned Eesti feministid räägivad, mida nad naistepäevast arvavad.

Nõukogude aja alguskümnenditel olid 8. märtsi peo kangelasteks naised, kes töötasid, õppisid ja osalesid ühiskondlikus elus võrdselt meestega.

Ometi lõi osa etenduses kuuldut mul jalad alt ära (või silme eest mustaks?), ma tõesti ei taha olla sellise ühiskonna liige, kus puudega inimesi niimoodi koheldakse.